Silvia Ilves oma Kroonika intervjuu kriitika kohta: eestlase lemmikroog ei peaks olema teine eestlane
Oma Facebook-i postituses lausub Silvia, et tema aus lugu Kroonikaga on tekitanud inimestes erinevaid emotsioone. Võõrad naised on tänanud teda julguse eest, mõned aga tauninud sellist käitumist. Eelkõige on tulnud etteheiteid ja halvustavaid kommentaare tema lähedastelt. Mõned on isegi öelnud, et see polnud tark tegu niisugust lugu avaldada. Silvia aga kriitikaga ei nõustu: "Kas seetõttu, et heidan tumedat varju oma tublidele eeskujulikku elu elavatele õdedele või oma vanematele, kes meid kõiki väga armastanud on ning kelle vaprust olen alati imetlenud? Ei nõustu. Me kõik kardame kurja eestlase arvamust, kes alati võimalusel tahaks kurjuse konti närida."
Samuti ei muretse tšellist oma maine pärast: "Mõtle, mida teised sinust nüüd arvavad!" Kes teised? Kolleegid, fännid, või muidu austajad? Elu paradoks on selline, et need samad inimesed, kes mu maine pärast muretsevad, kipuvad olema needsamad, kes "murettekitavat klatši" tekitavad... Et nüüd olen inimesena vähem väärtuslik kui enne, sest ei järgi üldsust? Armas aeg. Seda mõtlevad vaid totud, kes pole julgenud elu ISE elada, vaid on elanud nii, et teistele meeldida. Mina kuulan oma südame häält. Ja seetõttu võin kinnitada, et ma ei plaanigi pürgida poliitikasse, ärimaailmasse kuniks seal valetamine ja vassimine, inimeste petmine on au sees."
Mitmed inimesed arvavad, et see intervjuu võib mõjutada ka laste koolielu. Silvia aga usub, et tema lapsi sellepärast koolis kiusama ei pea: "Ükski mõistlik inimene ei näita näpuga teise peale, seda ammugi mitte koolis. See on üldse üks rumal hirm, mis mind ei vaeva, sest tean, et haukujatel suudan korvi suu ette panna küll vajadusel. Minus on piisavalt lõvilooma, et oma varandust kaitsta. Aga ma tõesti usun, et koolis, kus mu laps käib, õpivad intelligentsed lapsed, kel on intelligentsed vanemad. Miks tunda sellist hirmu üldse? Lükakem ikka ümber see väide, et eestlase lemmikroog on teine eestlane."
