Grand soovitab oma blogis "Gerli Grand: Alasti" järgmist: "Enne, kui hakkan siin südant puistama ja võtan ennast alasti, minge ja kallistage kõiki, kes teie pereelus on teie jaoks aega leidnud, ära kuulanud, lohutanud kui on raske. Olgu need siis emad, isad, tütred, pojad, onud, tädid või kes iganes. Järgmine soovitus: eemalduge kõigist ja kõigest, mis või kes teid ära kasutab, hingerahu ja tervist rikub ja ärevust tekitab!!! Olgu need kes või mis tahes!"

Korter pärandati vennapojale

Lisaks kirjutab Gerli Grand, et ta saatis oma bioloogilisele emale ametliku kirja, mis muutvat kõik. Ta jätkab pisut iroonilises stiilis:
"Ma tänan, et pärandasid oma korteri minu vennapojale. Olgu siinkohal öeldud, et 20 aastat oli see pärandatud mulle. Sellega vabastasid meid kogu vastusest, mis oleks meile langenud. Meil langes suur koorem õlgadelt. Tundsime suurt vastutustunnet. Sest õigustega kaasneb alati ka kohustused ja vastutus. Emotsionaalselt on see koht (ja ka meie suhe) olnud küsitav, pingeline ja samas väga vastutusrikas. Selle korteriga seondub meile palju raskeid asju. Seega on kergendus suur! Ma ei saa kuidagi unustada fakti, et seal samas KELDRIS poos ennast üles mu ainus vend Raivo."

"Pidime su eluskaaslast ISANDAKS kutsuma!"

Gerli Grand meenutab avalikus kirjas emale oma lapsepõlve: "Tuli meelde kuidas me Raivoga pidime sinu ees põlvili tühiste asjade pärast andeks paluma või et kui sa käskisid meil oma elukaaslast ISANDAKS kutsuda ja rääkimata sellest, et me tegime kõik kodutööd, koorisime kartulid ja hakkisime seakamarad, poleerisime läikiva polüester mööbli kõik pinnad ja klaasid millede taha sa olid asjad kaunilt asetanud... Üks nädal pesi üks KÕIK nõud ja teine nädal teine...Olime teenijad sinu elus. Telekat EI tohtinud käima panna, külmkappi puutuda ja muidugi rääkimata grammofonist..."

Lastel sohver ja majapidaja

Grand kirjutab, et tema on oma elus suutnud paljud asjad teisiti teha ja seda just tänu oma ema eeskujule. Tema postituses seisab: "Minu lapsed pole pidanud koristama, nõusid järjepanu pesema jms. Neil oli sohver ja majapidaja. AINUKENE mida me neilt soovisime, et nad mõtleks välja kes nad olla tahavad ja mida teha tahavad! Ja vot hakkas tulema- tahan kitarri õppida! Aga palun! Siin on teile kitarrid või süntesaator. Või mäesuusad ja lumelauad! Või surfilauad! Või raha maksta breiktantsu tundide, salsa tundide eest või milleni te kujutlus veel küünib.
SINA arvasid, et rikume lapsed ära. AGA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Õige pea algas see: "Ma teen ise endale süüa (ja pesen nõud ka), ma sõidan ise bussiga trenni! Koristan ise oma toa kui mustusest kõrini saab! Ma teen ise, ise, ise!!!"

Gerli Grand nendib, et on oma lastele kõike võimaldanud ja lubanud oma lastele seda, mis talle keelatud oli. "Näiteks kergejõustiku trenn, sulgpall jne. Kui mina trennis käin siis kes koristab ja kartuleid koorib? Sest usun, et lapsed õpivad meie tegudest, mitte sõnadest, ammugi mitte käskudest ja piirangutest!!! Need võivad nad ühel hetkel ainult purustada!!!"

Kirja lõpetab Grand järgmiselt: "Olen palju aastaid sinuga tegelikult kõndinud kui noateral. NÜÜD AITAB!!! Hüvasti ja tänan!"