Valusad figuuriohverdused, kahetsus ja Venemaa-igatsus

Intervjuu alguses üritas Välba filmidiiva tuju ja vaimu turgutada tema lemmikkoka Dmitri Demjanovi imelise kreembrüleega, mis oli saadetud telestuudiosse otse Gloria restoranist. Oodatud meeldiva reaktsiooni asemel langes Kivi peent desserti nähes aga hoopis meenutustesse sellest, kuidas ta on eluaeg end figuuri nimel piiranud. “Ma ei lubanud endale isegi tükki saia, mitte mingisugust kooki, ma ei tundnud isegi nende maitset lõpuks enam, nii oli. Ma rääkisin ka Adale (kolleeg Ada Lundver toim.), et miks sa seda teed, miks sa seda sööd, et ära võta, pole vaja, aga ta ei kuulanud mind ja vahe oli silmnähtav,” nentis ta teatava uhkusevarjundiga.

Avameelses intervjuus paljastas Kivi, et igatseb väga filmi järele ning pole sugugi kindel, et tegi 1991.aastal Eestisse jäädes õige otsuse. “Minule sobis see vene värk ja kõik, mis puudutas sealset kultuuri. Mind hoiti väga ja ma sain ka väga palju tööd teha. Siin olen ma 20 aastat ainult istunud ja ma ei tea, miks! Oleks ma Venemaal, oleks mänginud edasi, seal oli kõik teistmoodi!" heietab ta kadunud aegu. “Võib-olla ma oleks tõesti pidanud lõplikult Venemaale minema, aga patriotism võttis võimust ja mõtlesin, et niigi on mulle koguaeg öeldud, et oled vene näitleja, mis oma nägu siia näitad…. siis oleksin ju päriselt olnud! Ma olen oodanud ja oodanud ja eks need ootused lõppevad ära lõpuks. Kahjuks on Vene kinos kõik, kellega ma töötasin, surnud!” kurvastas ta. “Lubatakse küll, tullakse juurde, öeldakse, et meil on sind vaja, et võtame su tagasi. Aga no mitte kuskile pole tagasi võetud, ainult Moskva televisioon koguaeg kutsub..."

Filmitööstuse "kastisüsteem", Playboy ja Ants Antson

Püüdlusega tõmmata teemat veidi helgemaks, uuris Välba, millised on läbi aegade parimad komplimendid, mis filmidiiva saanud on, saades taaskord vastuseks raske ohke. Nimelt leidis Kivi, et teda on elu jooksul nii palju sõimatud, et ei tule meelde ühtegi korda, mil oleks hästi öeldud. Ühe helge mälestuse suutis saatejuht oma külaliselt siiski välja meelitada — nimelt on Eve Kivi esimene Nõukogude liidu näitlejanna, kes poseeris tõelisele Playboy ajakirjale. “Ega ma polnud paljas, tõstsin lihtsalt seelikusaba üles ja istusin Karl Marxi monumendi saapa peale. Mulle ei saadetud isegi pilte, üksnes paar postkaarti Chicagost, kuna nad teadsid, et siis oleks mind siin kinni pandud,” muigas Kivi. Oma üheks suureks trumbiks loeb ta lisaks kaunile ja aegumatule ilule ka puhta vene keele oskust ning pakkus televaatajaile silmaringi avardava kirjelduse sellest, kuidas toimis tollase Nõukogude filmitööstuse "kastisüsteem". "Ma olin üks neist näitlejatest, kes kuulusid eksportfilmi "kasti" ehk siis, kes olid niiöelda välismaale müügiks ja keda võeti filmi siis, kui vaja, et see müüks…,” meenutas ta.

Kuigi võiks arvata, et surnutest halba ei räägita ja liiatigi veel neist, kellega aastaid on elu jagatud ning järglasi saadud, leidus näitlejannal oma hiljuti lahkunud eksabikaasa, kunagise tippsportlase Ants Antsoni kohta vaid teravaid sõnu. Kuigi Eve leidis, et Ants lahkus liiga vara ja meenutas ka seda, kuidas neid valdas tutvumishetkel soe äratundmine, nentis ta äärmise veendumusega, et tippsportlasega elamist ta küll kellelegi ei soovita. “Vähe kodus ja isegi kui on, siis oled talle nagu teenijanna. Muudkui anna ja tee, kontrolli, et söök oleks õige kalorisisaldusega… ja nad on egoistid! Öeldakse, et näitlejad on egoistid, oo, ei! Sportlased on kohutavad egoistid. Ja kõige solvavam oli see, et laps oli talle mänguasjaks: laps ootas, et isa mängiks temaga, ootas, et tehtaks pai, aga ei, temal polnud aega. Poeg ütleb siiani, et tal pole isa olnud ja ta ei tea, mida tähendab isa hoolitsus või isa tugi. Väga kahju, suur sportlane aga eraelus …võib-olla hiljem oleks ta oma kuulsuse sarved maha joosknud ja oleks muutunud, aga ega mina ei läbenud oodata. Mida ma ootan ja kannatan, kui maailmas on nii palju inimesi, kellega on huvitav olla ja kes laulavad su lapsele unelaulu," kirjeldas ta lahkumineku põhjuseid. Kurb lugu!