«Kui õhku tõused, siis mõistad, miks linnud laulavad,» sõnab Andres Sõnajalg. Oleg ja Andres Sõnajala kopter on meediatäht omaette! Vennad on ületanud oma tiivikulisega uudiskünnise nii ühele oma poegadest tema pulmapäeval lõbusõitu tehes kui teisele avariipaika appi lennates.
Oleme sellesinatse helikopteriga Tallinna lahe kohal, kui Oleg pakub, et seiskab viivuks mootori. Et seda tühja kukkumist veidi enam kui kolmesaja meetri kõrguselt... Noh, seda polevat tundagi! Lend päikesepaistel on seni olnud sujuv, Tallinn oma punaste tornikestega justkui muinasjutulinn peopesal. Löögi või laul lahti! Süda sees tõmbub Olegi ettepaneku peale hetkeks kokku nagu kuivanud ploom. Ent tõsi, mootori seiskudes ja kopteri kukkudes kõhus taolist õõnsustunnet nagu ameerika mägedest alla tuisates ei teki – mida Oleg tahtiski tõestada! M.O.T.T.
Lend viib üle presidendilossi, mille ette on lahti lapatud punane vaip – visiidil on Soome president Sauli Niinistö. Teletorni terrassilt lehvitatakse. Huvitav, miks inimesed keset päeva tööl ei ole?
Oleg (52) ja Andres Sõnajalale (51) on just lendamine töine argipäev – aasta eest ostetud Robinson R44 Raven I on neile igapäevane transpordivahend. Näiteks Oleg kasutab oma pikema kereversiooniga 7. seeria BMWd põhiliselt sõiduks kopteri «parklasse», lennujaama, ja tagasi. Uuena maksab taoline Robinson 300 000 euro ringis. Sõnajalad said soodsamalt, sest must, maamesilast meenutav iludus oli aastakese ühe firma käsutuses teeninud.
«Ärilises plaanis ei tasu selline ost ja transpordivahend kunagi ära – nii nagu ka mitte auto, mis on ju ennekõike kuluartikkel,» seletab Oleg, kui oleme teel lennujaama. «Aga siin tuleb arvestada sedagi, et meie jaoks on lendamine kirg. Mina teeksin seda 24/7.»
{poolik}
Veidi üle tunni piirist piirini
Kui Siiri ja Andres Sõnajala poeg Alar aprilli keskel Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee 135. kilomeetril avariisse sattus, jõudsid vennad pärast juhtunust teada saamist 45 minutiga kohale.
«Me saime avariist teada paarkümmend minutit hiljem – ja kohe läksime,» meenutab Oleg. «See oli jumalime, et keegi avariis vigastada ei saanud.»
Saaremaale Sõrve säärde, kus on Sõnajalgade talud, lendab kopteriga pisut üle tunni. Kiirusega 180–200 kilomeetrit tunnis, olenevalt tuule suunast, ja muidugi linnulennult. «Eestis on tegelikult igas suunas natuke üle tunni, maksimaalselt poolteist tundi piirist piirini,» ütleb Oleg, ja muheleb. «Ja muidugi ei ole tarvis oodata praamijärjekorras, muretseda kiiruseületamise, ummikute ja halbade teeolude pärast.»
Sõit lennuväljale Sõnajalgade südalinna-kodust võtab aega kümme minutit. «Kasutame kopterit tõesti igapäevaselt – ta on täitsa auto eest,» räägib Oleg. «Me väga palju lendame. Praegu on meil projektid Ida-Virus, tihti käime Saaremaal.»
Sõnajalgadele kuulub Saaremaal tuulikupark, mida hooldab üks nende endi firmadest, tõsisema rikke korral saadetakse kohale litsentseeritud hooldustiim Saksa ettevõttest Enercon. Näiteks rikkis kahemegavatise tuuliku seisutund maksab ligi 200 eurot.
«Tuulikute puhul tasub see lennutund end muidugi kordades ära,» lausub Oleg. «Mida kiiremini sa kohale saad, mida kiiremini õnnestub rike kõrvaldada, seda väiksem on rahaline kaotus. Ja siis on kopteriga Tallinnast Saaremaale minna väga hea – muidu oled seotud praami- aegade, järjekordadega jne. Kui on lihtsam tõrge, käin kopteriga ära nii, et lõunaajal lähen ja õhtul olen Tallinnas tagasi. Või lähen hommikul ja olen lõunaks tagasi. (Muigab.) Autoga ma jõuaks alles kohale, kui kopteriga oleksin juba tagasi...»
Esimesed sada tundi oli hirm
Esimese kopterilennu tegid Sõnajalad reisijatena kahekümne aasta eest. «Oli see aastal 1991 või 1992?» küsib Andres ja vaatab Olegile otsa. «Siis toodi kopter Põltsamaale, elasime siis seal. Lendasime Saaremaale, Siiri ja Viivi emale külla.»
«Nii see pihta hakkaski,» täiendab Oleg. «Kopter tuli Riiast, tellisime ja maksime selle eest. Niisugune kirg oli. Mäletan, et õhkutõusmine Põltsamaal, jalgpalliväljakult, oli selle kopteriga komplitseeritud. Piloot oli närvis. Ta võttis hoogu terve platsi pikkuse ja just enne, kui puud vastu tulid, tõusime – ma arvan, et seal ehk meeter maad jäi latvade ja kopteri jaluste vahele. Oli küll robustne kopter, aga tal oli väga vähe jõudu.»
Andres: «Lendamine on midagi erilist – maast lahti saada, tunda sama, mida linnud. Alguses, kui hakkad kopterit juhtima, püüad sellega toime tulla, aga hetkest, kui suudad lendama hakata...»
«Nagu linnud,» nendib Oleg, ja tõstab korraks käe. «Kui sa enam juhtimispuldis ei mõtle, mida teed – kui sul kasvavad justkui uued organid külge, mille abil juhid kopterit sellele kui tegevusele otseselt mõtlemata. Mille kaudu tunnetad justkui mingit uut dimensiooni, ja õhku, kuidas see kannab, kuidas turbulents mõjub.»
«Kui õhku tõused, siis mõistad, miks linnud laulavad,» kirjeldab Andres tunnet taevalaotuses. «Aga selleni on pikk tee,» täpsustab Oleg. «Esimesed sada tundi, peab tunnistama, on hirm. Hirm just selle ees, et kui lennul esineb mõni ootamatus, siis kas reageerin õigesti, sest – refleksid ei pruugi antud olukorras veel õigesti toimida.»
Lennutund maksab 400 eurot
Eraisikutest kopteriomanikke Eestis peale Sõnajalgade rohkem polegi. Neli sama tüüpi kopterit on õhujõududel – need «linnukesed» on sõjaväetoonides. Andres tõstab – kõmm! – lennuvälja angaaris lauale hulga kaustu, mis sisaldavad erinevaid Robinsoni käsiraamatuid ja dokumentatsiooni. Oleg viskab pilgu kaustadele ja tõmbab siis käega hellalt üle tiivikulise esiklaasi: «Minu teada kasutatakse seda mudelit maailmas kõige rohkem politseikopteritena, liikluse jälgimiseks, sündmuskohale lendamiseks jne.»
Robinsoni lennutund on oluliselt odavam kui meie piirivalvekopterite oma. «Laias laastus, koos kõigi kulude ja amortisatsiooniga kokku umbes 400 eurot,» sõnab Oleg. «Piirivalvekopteril, kui ma ei eksi, jääb omahind 2000 euro kanti. Et kui on vaja sündmuskohale lennata, viia sinna uurija või keegi kuskilt ära tuua, siis see hinnasuhe on selline. Robinson oleks väga praktiline just niisuguseks operatiivseks tegutsemiseks.»
Kopteri hooldust teostavad ainult tehase sertifitseeritud, väljaõppe saanud inimesed. Korra aastas takseerib kopterit rahvusvahelise sertifikaadiga firma – ja lähim selline on Soomes! «Eelmisel suvel võttis see aega kolm nädalat,» sõnab Oleg. «Kõigepealt vaadatakse üle kopter, võrreldakse kõikide detailide seerianumbreid dokumentatsiooniga jne.»
Kopterile tehakse väiksem hooldus iga viiekümne lennutunni tagant, see võtab aega ühe õhtupooliku. Iga saja tunni tagant on umbes kolm päeva kestev hooldus. Iga kolmesaja lennutunni tagant tuleb teha aga nii saja kui ka kolmesaja tunni hooldus. See kestvat neli päeva. Iga viiesaja tunni tagant teostatakse nii saja tunni hooldus kui ka viiesaja tunni hooldus... Kõlab nii, justkui kopter ainult hoolduses seisakski!
«Päris nii ei ole. Meie näiteks lendame aastas umbes 300 tundi,» sõnab Oleg.
Ränk piloodieksam
Vennakeste sõnul nende abikaasad Siiri ja Viivi lennuhirmu ei tunne. Veelgi enam – naised on läbinud juba suurema osa lennukoolitusest. Kuigi tavaliselt võtab see aega aasta, tegid Andres ja Oleg oma piloodilitsentsid ära poole aastaga!
«Naisterahvale see ei olegi nii lihtne,» nendib Oleg. «Seal on väga palju tehnilisi asju ja terminoloogiat. Autojuhiloa saamiseks õppimine korruta umbes seitsmega – siis saad aimu sellest tööst, mis kulub kopteripiloodi litsentsi tegemiseks! (Muigab.) Seitse korda pead justkui uuesti alustama nullist. Umbes selline on nii teooria kui ka praktika maht. Eksameid on isegi rohkem – kuusteist.»
Oleg loeb ette põhilisemad – aerodünaamika, meteoroloogia, navigatsioon, lennureeglid, kopteri ehitus, lennundusseadus, raadioside, inimfaktor, mõõteriistad... «Need tuleb ära teha koolieksamitena, neist seitse ka veel riiklike eksamitena,» selgitab Oleg. Riiklikke eksameid tegid vennad kaks nädalat jutti. «Sai tihedalt õpitud. Enne eksamit hommikul vaatasime materjali värske peaga üle, siis eksamile, lõõgastus – ja läks järgmise eksami ettevalmistamiseks. Ja nii tõesti kaks nädalat järjest.»
«Tuleb tunnistada, et mõni eksam tuli uuesti ka teha,» tähendab Andres.
«Jah, mina tegin kahte eksamit kaks korda,» tunnistab Oleg.
«Seal on nii palju detaile ja teooriat, sõnastust, et... Eksamiküsimused on esitatud ka trikiga, tahetakse vahele tõmmata,» muheleb Andres. «On ka küll testi vormis nagu autojuhiloa eksamilgi, aga erisus seisneb sellest, et juhiloa eksamiküsimusi saad ette praktiseerida, aga piloodieksamitel näed neid esimest korda,» lisab Oleg.
Enne kui vennad otsustasid kopteri kasuks, kaalusid nad ka lennuki ostu, aga kuna kopter pakkuvat rohkem võimalusi, otsustasid selle kasuks. Lennuki juhtimiseks vajaksid nad nüüd, kopteri pilootidena vaid neli-viis tundi lennukijuhtimiskoolitust ja – lendaksid!
«Kui lennuki piloot tuleb kopteri peale – ta peab nullist alustama,» teab Oleg. «Youtube’is ringleb kurikuulus video, kus elukutseline lennukipiloot kiidab, et pole probleemi – andke mulle kopter ja ma lendan. Ta lendas 15 sekundit ja sadas alla. Kõndis küll kopterist ise välja, aga... haiglasse.»
Sõnajalgu treenis üks Põhjamaade kuulsamaid, oma töö eest ka Soome presidendi tunnustuse pälvinud, helikopteriinstruktoreid Pentti Törrönen.
«Vanem härrasmees juba,» muheleb Oleg. «Ta on kopteripilootidest palju anekdoote rääkinud. Üks on see: lähed baari, kus kaksteist meest istub baarileti taga. Kust sa tead, milline neist on helikopteri piloot? Väga lihtne, ei peagi teadma – ta räägib sulle sellest esimese viie minuti jooksul ise!» (Üleüldine naer.)
Oleg vaatab enne pardale astumist mulle kui kaasreisijale korraks otsa ja mainib, et nii temal kui Andresel on kogemust kolmsada lennutundi. Andres muheleb: «Selles mõttes võid julge olla!»
