Viie aasta eest puhkusele läinud bändile Soul Militia, kes osaleb ka Eesti Laulu konkursil, on aasta 2012 uus tulemine – trio hüppab oma täies hiilguses uuesti rattasse, mille nimeks on meelelahutusäri.
Viie aasta eest puhkusele läinud bändile Soul Militia, kes osaleb ka Eesti Laulu konkursil, on aasta 2012 uus tulemine – trio hüppab oma täies hiilguses uuesti rattasse, mille nimeks on meelelahutusäri.
Lauri «Lowry» Pihlap (29), Kaido Põldma (…) ja Sergei «Semy» Morgun (…), kes on ainuke triosse jäänud asutajaliige, on valinud taasühinemiseks aja, mil bändil kukub järjest tähenduslikke daatumeid. Soul Militia eelkäija, ansambel 2XL moodustati viisteist aastat tagasi, selle järglase Soul Militia nime all on tegutsetud kümme aastat ja kümne aasta eest ilmus nende esimene album.
«Mina saan märtsi alguses 30 – nii et oleme korralikud veteranid juba,» nendib Lauri muhelusega suunurgas.
{poolik}
Kas te naised on juba torisenud: on`s nüüd jälle vaja hakata bändi tegema?
Kaido: Minu naine on väga sillas, et me uuesti kokku tulime!
Lauri: Pigem nad kannustavad tagant!
Kaido: (Naljatamisi.) Talle väga meeldib mind laval näha, nii et eks me sellepärast pingutamegi…
Sest sellepärast ta su ju valiski?!
K: (Muigab.) Täpselt nii. Kui kohtusime, ei olnudki ma veel bändis – tema mu sinna sokutas. Sain tutvuste poolest bändi.
L: Kellelgi kuskil olid ühised tuttavad ja… Mind sokutas minu onu Tarmo (kadunud Tarmo Pihlap) tütar Mariann – nii et kõik vaikselt nihverdati punti. (Muigab.) Ja siin me oleme!
Semy: Naised toetavad tõesti täiega. Minul on naisega ka ju väike tütar kasvatada. Ma olen nüüd kodust eemal Tallinnas juba kaks nädalat olnud – üks on veel jäänud (Semy elab perega Saaremaal).
Kust tuli tung taasühineda?
K: Tahtmine on olnud kogu aeg.
S: (Muigab.) Me juba aasta aega üritame kokku saada!
L: Me oleme sõpradena kohtunud, niisama juttu ajanud ja ka muusikat teinud. Kuid bänd ei olnud prioriteet. Nüüd aga leidsime, et lähme stuudiosse ja teeme uut materjali – millal veel kui mitte nüüd! Bänd oli küll orbiidilt viis aastat ära, aga sõpradena meil ei olegi pikemat pausi olnud. Samas, isegi muusikalised ettevõtmised ei lõppenud vahepeal. Minu soolokarjääri huvides on mõlemad mehed pingutanud, oleme koos stuudioski olnud.
On muusikas oodata muutusi?
K: Ikka. Usun, et see on huvitav nii mõnelegi, kes on meie varasema materjaliga tuttav. Ma ei ütleks, et see oleks hirmutav, aga harjumatu küll. Samas me ka alles kompame. Me ei pea kõike kohe välja paiskama. Lõpuks äkki otsustame, et see pole siiski see. Kui oleme ise rahul, jõuab see ka kuulajani.
L: Me läheneme uue materjali puhul asjadele teadlikumalt, julgemalt, tahame rohkem eksperimenteerida. Kahjuks on meid aastate jooksul palju sildistatud. Kui kümme aastat tagasi plaadiga välja tulime, siis eks rõhutasime seda isegi – et oleme r`n`b ansambel. Siiamaani, võrreldes Eesti popmuusikaga, oleme me ikkagi nii-öelda kõige rohkem r`n`b.
Varem suunati meie puhul publikut ka sinna auku, et oleme poistebänd, kes laulab siirupiseid ballaade. Kes on aga natuke rohkem kursis meie diskograafiaga, siis ei ütleks, et oleme olnud magus poisteansambel, kes tegi lihtsalt ballaade! See on stamparvamus, mis meile kujundati. Laias laastus loeme endid praegu ikkagi popansambliks, kes teeb muusikat massideni jõudmiseks.
Laurit on rohkem kuulda olnud, aga teiste meeste hääled - need rooste pole läinud?
S: Seda pole õnneks juhtunud, ei ole asi nii hull. Projektides oleme ikka osalenud – näiteks mina ühes show`s laeva peal.
K: Ma tegin sõbraga projekti «372», mis siiani hingitseb. Seal ma laulsin. Ja ma andsin, aastal 2009, ESTO päevade raames ühe isamaalise lauluga soolosingli välja.
Lauri, sa olid vahepeal üldse Eestist eemal?
Ma olin kolm kuud Tais, kus esinesin. Kui me Soul Militia ootele panime, siis võtsin nõuks maitsta soololeiba. See oli viis aastat tagasi kevadel. Sügisel 2007 andsin välja sooloalbumi. Tänaseni see soolokarjäär mul vaikselt tiksub. Nii et olen ka ikkagi kõik need aastad esinenud ja stabiilse tempoga singleid välja andnud – album, kümme raadiolugu, mõned videod.
Mul on aastast 2009 ka Eesti Laulu konkursi kogemus. Kaits oli seal taustavokaalina abiks, Semy videos ja tema tantsijad laval – nii oli seegi laias laastus bändi ettevõtmine, aga esirinnas olin siis mina.
Olen teinud ka raadiotööd, osalenud laeval showprogrammis. Ikkagi muusika põhiliselt – juba kolmteist aastat. See on olnud põhitöö, millega ennast siiani toidan. Nagu igas ametis on paremaid ja halvemaid aegu. Eks minulgi on neid küsimärke õhus olnud küll ja veel, et mida teha ja kuidas paremini hakkama saada, aga samas kurta ka ei tohiks – kui olen seni hakkama saanud.
Semy, mis asju sina vahepeal ajasid?
Mul on Kuressaares tantsukool, ka Tallinnas üks väike filiaal – olen juba viisteist aastat tantsukooli pidanud. Teeme seda naisega kahasse – mu naine on ka Saaremaalt pärit. Meil on praegu 160 õpilast, rekord on 300. Tegemist on iga päev. Kui kool saab läbi, tuleb osa lapsi tantsima – minu tööaeg on õhtuti.
Mu naine on lausa kõrgharidusega õpetaja-koreograaf! (Muheleb.) Mina üritan olla lihtsalt äge ja hea! Harin ise ennast.
L: No sul on ju ikkagi klassikaline taust olemas – meie siin niisama proovime ja hüppame!
K: Mina olen üldse puujalg…
S: Jah, kuus aastat balletikoolis olen ikkagi käinud. Olin kümneaastane, kui õppima läksin – ema lihtsalt viis mu sinna. Sundis. (Muigab.) Jumal tänatud!
Kaido?
Ma sain endale vahepeal sellise asja nagu päevatöö. Kui bänd läks puhkusele, ehitasime sõpradega stuudio. Võtsime nõu, jõu ja rahad kokku ja tegime ära. Tegelesin sellega mingi aja ja sain siis pakkumise hakata helidisaineriks firmas Videopet, mis tegeleb kasiinomängude tarkvara loomise ja haldamisega. Helindan kasiinomänge. Ja ega rohkem ei jäägi aega üle. Praegu, kus tihti varahommikuni stuudios oleme, näen ma oma peret siis, kui koju jõuan – kui nemad tööle lähevad. Ja noh, ülejäänud aja olen siin nende tüüpidega koos… (Viitab Laurile ja Sergeile. Üldine heakskiitev mõmin.) Aga vahepeal oli mul siiski aega teha ka seda hiphopi värki Snypiga, Mihhail Borutskiga. Ikkagi muusikaga olen püüdnud end siduda. Ja ega ei olegi huvi millegi muu vastu eriti, kirge sellist.
L: (Muheledes) Ikka showbusiness!
Te olete head semud. On teil ka kattuvaid hobisid?
S: Mina ikka spordiga tegelen – saalihoki on minu lemmikala. See toimub tavalises spordisaalis ega vaja ka erilist varustust.
K: (Muigab.) Vaese mehe hoki!
L: Mina jagan Semyga sellist hobi, mille nimi on tants. Tänu sellele, et kunagi üldse bändi tulin, ma tantsima hakkasin. Olen jõudnud ka sinnamaani, et annan Dance Act stuudios hiphop-tantsu trenne – nüüd juba iga nädal. Nii et algas ta hobina, mis käis karjääriga kaasas, aga nüüd on ta ka töö.
K: Minu uus kirg on golf. Varem mängisin jalgpalli, aga kuna mu koordinatsioon on nagu on, lõhkusin põlved ära ja pidin buutsid varna riputama. Ootan juba kevadet, et saaks minna väljakule vehkima.
Semyl on muidugi ka veel kalapüük! Kui Saaremaale külla satud, tuleb kalal ära käia.
L: Mina olen paaril korral sattunud. Kalu muidugi kätte ei saanud…
S: Ma olen ikka, jah, päris fanatt.
K: (Naerab.) Ta tunneb kalade hingeelu ka, teab, millal lõhe randa tuleb ja mida ta veel mõtleb ka!
Olete mõelnud, kuidas te nüüd oma endistele fännidele üles lähete?
L: Analoogset punti ei ole Eesti turul olnud. Ei teagi, on see hea või halb, et selles mõttes konkurentsi ei ole. Tegelikult on ju varem rohkem armastuslaule laulnud Koit Toome hakanud nüüd ka teravamat asja tegema. Keegi tema puhul otseselt ei ütle, et see oleks r`n`b moodi muusika, aga tegelikult on ta siiski sinna suunda liikunud. Aga ta on publikule ikka olnud meie Koit! Keegi ei analüüsi tema stiili, ta on lihtsalt Koit. Aga kui meid kõrvutada, siis mingid paralleelid ikka on.
S: Mis puudutab fänne, siis tegeleme praegu just vanade kontaktide taastamisega.
K: Ja nüüd paljuski tänu Internetile! Kui alustasime, siis väga ei olnud veel neid võimalusi luua netis fännigruppe jne. Siis saadeti ka veel kirju. Tõime panipaigast kirjakasti välja. Vaatame need üle, äkki on seal nimed ja aadressid ja saame pöörduda – et oleme tagasi. Tüdrukutest on sirgunud vahepeal muidugi naised, osad on ehk isegi juba emmed – kes siis olid 13, 14, on nüüd kümme aastat vanemad ja ehk ka pereinimesed.
On teil ka hirme selle naasmise juures?
L: Hea küsimus… Tead, kõige suurem hirm on juba meie alguseaegadest saati ikka see, et sellesse, mida teeme, väga ei süveneta! Oleme kõik aastad, mis on bändi tehtud, maadelnud samade teemadega! Et me ei ole ikka pillidega bänd ja seetõttu ka mitte tõsiseltvõetav bänd – et oleme poistebänd jne. Need on tüütud ja tülgastavad teemad, mis ei kao. See on suurim komistuskivi, mis ärritab ja mõjutab ka publikut. Inimesed, kes annaksid meile võimaluse, süveneksid, kuulaksid, nende jaoks on juba turn off see, kui kirjutatakse, et tegemist on siirupise poistebändiga. Aga nemad võib-olla ei kuula sellist muusikat ja – tähelepanu suunatakse automaatselt mujale. Kokkuvõtvalt üritame nüüd teha asju läbimõeldult, kaalutletumalt, analüüsida rohkem, kuidas endid presenteerida – eesmärk on jõuda inimesteni oma muusika, mitte muu käraga. See oli ka naljakas juba aastaid tagasi, et kunagi ei räägitudki muusikast, vaid et – jube hästi tantsivad! Me ei hakanud selleks bändi tegema, et tantsida. Võib-olla on see unistamine, aga unistada ju võib – et kui saame oma kolmanda albumi valmis, siis… tegelikult on see ühe bändi ajaloos arvestatav kogus muusikat, mis võiks ikkagi kohalikku muusikalukku märgi jätta.
