"Minu vanaema ja vanaisa tutvusid 1952. aasta jõululaupäeval. 1954. aastal, ka jõululaupäeval otsustasid nad leivad ühte kappi panna. 65 aastat tutvumisest/kurameerimisest ja 63 aastat kooselu," alustab lapselaps Kristel südamliku looga.

"Täna sõitsime vanaemaga haiglasse vanaisa vaatama, vanaisa ootas juba ammu ja see pilk, kui nad kohtusid ja teineteist tugevasti kallistasid. Ei ole nad harjunud olema teineteiseta ja möödunud nädalate paanika oli suur, kas vanaisa ikka tulebki tagasi... küll ta tuleb!

Peaaegu pime vanaema silus vanaisa voodilina, et see on liiga kortsus...pead paitades kirus vaikselt, et ta ei võtnud kammi kaasa - oleks juuksedki taadil ära kamminud, sundis teda kaasatoodud "Kevadlille" küpsiseid sööma - lemmikutele ei tohi mitte ei öelda, manitses teda vett jooma ohtralt... kõik see hellus..."

"Lahkudes ütles vanaema: "Ilmar, Sa pead terveks saama, ma luban - ma ei lähe kuskile enne ja ootan Sind...ja armastan Sind."

Tagasiteel õhkas vanaema, et kui hea päev tal täna ikka on...ja nägu oli naerul.

"Vanaema, millega vanaisa Su ära võlus?"

"Mootorrattaga. Tead, ta käis mul tööl sellega vastas ja viis mind koju... igavene uhke soni oli peas ja need pikad säärikud."
Vanaema saab homme juba 91 ja vanaisa on 90. Nad on tõelised. Tõelised inimesed.

Ja ma armastan neid nii väga! Tahtsin lihtsalt seda jagada - see oli ilus, mida täna nägin!" lõpetas lapselaps südamliku postituse.