Vaevalt oskas üks Põhja-Rootsi väikelinna poiss undki näha, et kunagi peab ta oma sünnipäevi Leningradis oktoobripühade paraadimelus. Või et õpib ära meretaguse ugri-keele ning tantsib suursaadikuna tillukese Eesti rahva rõõmuks…

Neli aastat tagasi, kui Rootsi suursaadik Eestis vahetus, hoiatas üks Rootsi diplomaat: «Kahte vastandlikumat inimest annab otsida, küll näed!» Tõesti, Dag Harteliuse eelkäija Elisabet Borsiin Bonnier oli tuline daam. Ei peljanud ta olla, maakeeli öeldes, ka lihtsalt nalja- ja napsinaine. Kui eurolauluvõistlust Tallinnas peeti, andis ta oma residentsis nädala vägevaima peo. Laulis ise meie Sahlene’i ja Rootsit esindanud Afro-dite auks ja eduks. Ja tantsis keskpõrandal kingad jalast.

«Hartelius, vastupidi, on ülim enesekontroll ja vaoshoitus,» ennustas too diplomaat.
Kas mõjub Tallinna õhk vabastavalt, aga neli aastat hiljem lööb suursaadik Dag Hartelius (51) kogu eesti rahva ees tantsu. «Nii nunnu!» kiidab partner Kristiina Tennokese teleekraanil. Eesti naispere telerite ees noogutab ning toksib telefone, et Dagile oma häält anda. Omaks tunnustavaid võrdlusi tuleb nagu varrukast, ikka vastavalt oma põlvkonna kaisu-lemmikutele: «nagu karupoeg Puhh»; «nagu muumitroll»; «nagu pingviinipoeg Lolo»…

Kaisa ja karudega laev

Suursaadik Hartelius aga kiidab oma Pika tänava residentsis Kroonikale, et Tallinn on maailma parim linn.

«Tõesti, ilma meelitamata,» lisab diplomaat igaks juhuks. Aga paneb niigi uskuma. Sest ta on seni meil ainus suursaadik, kes õppinud nii ladusat eesti keelt rääkima!
Tallinna oli ta kiindunud kohe, kui siin 1987. aastal esimest korda käis. Et viia siit laevaga Soome kolmeaastane Kaisa Randpere. Jah, just Hartelius oli see mees, kes, töötades toona Rootsi konsulina Leningradis, ajas asja nii kaugel, et Nõukogudemaalt ärakaranud lauljapaari tütar siit Rootsi oma vanamatele järele pääses.
«Tulin rongiga hommikul siia. Ja õhtul astusime kahekesi Soome laeva,» meenutab mees ise häbelikult. «See oli väga emotsionaalne hetk, Tallinna sadamasse jäi maha Kaisa vanaema. Kaisale avanes küll lõpuks võimalus välja sõita, aga keegi ei teadnud, kas nad vanaemaga veel elus kohtuvad — oli ju veel ikka Nõukogude Liit! Kaisal oli kaasas suur kott, täis kaisukarusid ja muid mänguasju. Ta oli väga intensiivne, tahtis mängida. Õnneks oskasin ma paar sõna soome keelt, ja Kaisa oli näinud Soome TV lastesaateid — saime teineteisest aru.» Helsingis olid vastas Valdo Randpere ja Leila Miller. «Kaks aastat olid nad tütrega ainult telefoniga rääkinud…»

Pruudiga Euroopat avastamas

Balti riikidest kuulis Dag siiski juba lapsepõlves: «Mu tädi oli abielus sõjapõgenikuga Lätist. Kui olin kolmteist, tuli meie klassi Lapimaalt uus poiss. Saime headeks sõpradeks ja tuli välja, et tema isa oli omakorda põgenik Tartust. Neil oli kodus laual sinimustvalge lipp.»
Astrid Lindgreni raamatutega üles kasvanud eesti lapsed unistasid kätesaamatust Rootsist. Millest unistas «mekas» kasvanud väike Dag?

«Sündisin Härnösandis. See on väike 18 tuhande elanikuga mereäärne linn, Stockholmist 450 kilomeetrit põhja pool. Ja minu lapsepõlves polnud veel suurt võimalusi kaugemale reisida. Raudset eesriiet meil muidugi polnud, aga puht rahalises mõttes.» Vanematega käis ta ära «Nuustakul»: Soomes, Norras, Taanis. «See oli realistlik-võimalik, aga unistustes olid muidugi Inglimaa ja Ameerika. No eks ikka selle pildi mõjul, mida Rootsi telekast nägi. Revolutsioon noorsookultuuris, biitlid —meie põlvkonna rootslaste magnetid ja eeskujud.»
Londonisse pääses Dag preemiareisile, kui lõpetas gümnaasiumi. «Noortele taskukohase inter-rail-reisiga. Oma esimese sõbrannaga,» muheleb Dag. «Eva-Brittiga käsime siis ära Inglismaal, Šotimaal, Saksamaal, Itaalias. Aasta oli 1974.»

«Waterloo»! Sel aastal oli vist rootslasena Euroopasse minna üsna uhke ja hea: Where are you from? – Sweden. Okey, ABBA, I know!
«Umbes nii see oli,» naerab Dag. «Euroopa teadvustas Rootsit seitsmekümnendatel tõesti just ABBA kaudu. Tänaseni üks parimaid Rootsi kaubamärke…» Teemasse sekkub kõnekalt suursaadiku mobiili helin: biitlite «HELP!»

Sattus vene mõju alla

Mis küll biitlite vaimustuses noordiplomaadi hoopis Ida-bloki poliitikasse, venelaste poole tõmbas?
«Kui alustasin 1985. aastal tööd Rootsi välisministeeriumis, rääkisin juba vabalt vene keelt. Õppisin seda gümnaasiumis, ülikoolis ja sõjaväeteenistuses… Meid oli oma tosin noordiplomaati ja kui pärast esimest, treeningaastat ministeeriumis välislähetusteks läks, saadeti mind Leningradi.»

Rootsis oskasid vene keelt vähesed — see tõotas paremaid karjäärivõimalusi?
Hartelius vangutab pead: «Viieteistkümneselt ei osanud ma nii mõelda. Lihtsalt, meil Härnösandis töötas üks tark mees, kes oskas vene keelt ja tegi Rootsi raadiosse ülevaateid Nõukogude Liidust. Kohalik «geroi», üle Rootsi tuntud Vene ekspert. Ja juhtus nii, et just 60ndate lõpus lisati Rootsi gümnaasiumidesse inglise, saksa ja prantsuse keele kõrvale ka hispaania, itaalia ja vene keel. Meid oli viis-kuus õpilast vene keele rühmas.»
Dag ei kahetse: Leningradi ja Moskvasse sattus ta põneval perestroika ajal, Berliini just pärast müüri langemist. «Keegi poleks uskunud, et kahe Saksamaa ühendamine nii kiiresti edasi läheb! Käisin koos idasaksa sõpradega Lääne-Berliinis, kui nad oma esimesed 100 Saksa marka kätte said….»

Siis edutati ta Rootsi välisministeeriumi NSV Liidu osakonna direktoriks. Täpselt sel päeval, kui Dag taas Stockholmis kohvrid lahti pakkis, algas Moskvas augustiputš…

Sellesse aega jäi ka Harteliuse esimene abielu. Naise võttis ta 30-selt, vahetult enne lähetust Nõukogude Liitu. «Birgit käis minuga siis Leningradis, Moskvas ja Berliinis kaasas. Tema oli õppinud ökonomistiks.» Tagasi Stockholmis, paar lahutas.

Oli see diplomaadinaise pettumus — teisi suunatakse Pariisi, New Yorki, mis mees see küll minul on?!

«Ei-ei, ma ei arva nii,» naerab Dag. «Leningrad oli tollal vaimselt väga aktiivne linn. Kohtusin paljude põnevate dissidentidega, intensiivsed, nagu venelased on… Samuti Berliinis. Iga päev toimus midagi. Mäletan, kui sõitsin autoga koju ja kuulsin raadiost, et rahvas on tormanud julgeolekuteenistuse Stasi peakorterisse ja loobib akendest dokumente välja tänavale. Oli väga omapärane ja huvitav aeg!»
Sellest hoolimata kasvas abielu lahku… «Jah, sellest hoolimata,» noogutab mees soovimata enamat kommeteerida.

Praegune abikaasa Maria Falk on samuti rootslanna. «Kohtusime Berliinis, ta töötas seal ajakirjanikuna. Nii et teadsime teineteist varem, aga kokku saime-jäime hiljem Stockholmis.»
Ja juhtus nii, et Ameerika unelma nägi Dag oma silmaga ära just koos Mariaga, kui töötas 1990ndate lõpus kaks aastat USA mõttekojas.

USA: advokaadiga hambaarstile

«Me siin Euroopas arvame, et teame nii palju Ameerikast. Filme, telesaateid tuleb ju uksest ja aknast. Mind üllatas, et Euroopa ja Ameerika erinevused on igapäevaelus suuremad.» Näiteks et advokaatide ja kindlustajate roll on seal nii palju suurem. Nii sai Dag tihti advokaadibüroodest kirju: kas tahate osaleda massiaktsioonis suure autofirma vastu, sest ühe autoga juba juhtus õnnetus. «Kui käisin päris väikse probleemiga hambaarstil, ahhetati registratuuris kindlustuse pärast: oi, saadan teid spetsialisti juurde!» Harteliuse naabridki New Yorgis olnud kõik puha advokaadid. «Ameeriklased kartsid-mõtlesid tihti, kas selle kaudu ei vääna keegi talle kohtukeissi või trahve kaela.» Diplomaat aga kiidab kohe juurde ameeriklaste ettevõtlikkust.

«Mulle väga meeldis aeg USAs. Seal julgevad inimesed suurema haardega mõelda ja kohe ka tegutsema hakata!»

Aga Rootsi naastes märkas ta, kui palju on veel avastada Põhja-Euroopas: «Reisikohtadena, kultuuris — maailmatasemel Põhjamaade disain, või meie restoranidki. Paarkümmend aastat tagasi õhati ainult Prantsuse ja Vahemere maade köögi järele, nüüd on Põhjamaade restoranid maailmas omaette klass, Stockholmi kalarestoranid…»

Naabrinaljad

Meie siin räägime soomlaste kohta samu anekdoote, mis Lätis-Leedus käibel meie endi kohta. Millised on rootslaste tõmbe- ja tõukejooned oma naabritega — norralaste, taanlaste, soomlastega? (Diplomaatiline nohin.) «…peame ettevaatlikud olema, et me ei tugevdaks vanu müüte. No maailma kontekstis on meie mõttelaad ju väga sarnane. Aga omavahelises suhtlemises-koostöös ilmneb muidugi erimeelsusi. Kui Malmö ja Kopenhaageni vahele ehitati sild, kerkis aastateks lahendamatu bürokraatiaprobleem, sest Taanis makstakse makse töökoha, Rootsis aga elukoha järgi.»

Pikema tingimise peale tunnistab Hartelius siiski, et anekdoote on neil rohkem norralaste, ja veidi soomlaste kohta, vähem taanlaste kohta. «No nagu naabrianekdoodid ikka: norralased on rootsi anekdootides natuke lollid ja vastupidi on rootslased lollid.»

Eestiski käinud Norra eurolaulja Jostein Hasselgard ütles kunagi, et tema meelest mängivad rootslased Väikest Ameerikat. Norras, vastupidiselt Rootsi «sul-peab-alati hästi-minema» edumudelile, polevat viisakas, et sul teistest paremini läheb. Kui keegi tõuseb vähe kõrgemale, toovad kodakondsed ta kohe maa peale endi hulka tagasi, nagu meil Eestiski…
Dag nii ei arva. «Varem oli Rootsi naabritest rikkam, aga praegu on Rootsi ja Soome samal tasemel — Norra ja Taani on ju rikkamad. Nii on ka stereotüübid-anekdoodid muutunud.»

Šmigun kuningapaari vastu

Hiljuti käis Tartus kuninganna Silvia. «On suur au kuningapere liiget vastu võtta. Mina pole nendega eriti palju kohtunud. Kui Londonis töötasin, käis kuningapaar seal visiidil, kohtusime põgusalt lennujaamas. Kroonprintsess käis Stockholmis pardal, kui liinile lasti uus Tallinki laev Victoria. President Ilvest saatsin aasta tagasi tema esimesel töövisiidil Stockholmi ka kuningalossis. Printsess Madeleine külastas kevadel Tartut…».

Rootsi suurnimedest kiidab Hartelius välisminister Carl Bildti. «Väga intelligentne mees. Temaga on alati huvitav rääkida! Ja Gunde Svan (suusaäss — M.K)! Kui me poolteist aastat tagasi korraldasime siin Vabaduse väljakul Rootsi päeva. Väga tore, alati heas tujus mees. Ta ise ka imestas, et nii paljud inimesed Eestis teda veel mäletavad.»

Rootslaste hulgas tuntuimaks eestlaseks hindab Hartelius ikka meie suusanimesid: Šmigun, Veerpalu, Olle. Käbi Laretei ja Ilon Wiklandi eesti päritolu teatakse ehk kitsamas ringis ka. «Ilon Wiklandiga kohtusin Haapsalus — äärmiselt tore, väga soe ja tark naine!»
Paar aastat tagasi tunnistas ABBA-mees Björn Ulvaeus intervjuus Kroonikale, et talle seostuvad Eestiga esmalt paraku ikkagi parvlaev Estonia, ja siis ehk ka Eesti Eurovisiooni-võit…
Hartelius nõustub, Estoniat teadvusest naljalt ei pühi. Suursaadik usub, et pilt Eestist mitmekesistub, mida rohkem rootsi turiste Eestis ära käib. «Need, kes esimest korda siia satuvad, on väga positiivselt üllatunud ja rahul. Tallinn on koduselt Stockholmiga sarnane, väga elav linn. On, mida päeval vaadata ja kuhu öösel minna. Ja igaüks räägib ju siis naabritele edasi. Ka Rootsi meedia räägib üha rohkem Tallinna restoranidest, Kuressaare spaadest, erinevatest asjadest…»

Vestluse arenedes selgub, et Dag Harteliuse elus on siiski veel üks parim paik — Lissabon.
«Väga ilus romantiline linn. Nii et kui hakkasin teist korda abielluma, tegin ettepaneku ja reisisimegi sinna,» naeratab mees. «Registreerisime sealses Rootsi saatkonnas.» See oli 15 aastat tagasi.

Nüüd õpib esimesest abielust poeg Carl Fredrik (19) Inglismaal ülikoolis mikrobioloogiat. Ferdinand (14) ja Valdemar (12) käivad Eesti Rahvusvahelises Koolis. Isa sõnul tunneb pere end Eestis väga hästi. «Abikaasa saab eesti keelest aru ja räägib ka enam-vähem. Poisid õpivad küll koolis inglise keeles, aga vanemale on tantsukursustel üht-teist külge jäänud. Rääkida ei julge, aga kui peab, saab ka hakkama. Ta tantsib Peep ja Ave Vardja juures, eesti tüdrukuga.»

Tegelikult alustasid mõlemad poisid tantsimist juba Rootsis. «Kui kolisime Ameerikast Stockholmi tagasi, siis naabritelt kuulsime, et meie väikses Skarpnäcki linnaosas alustas tööd tantsuõpetaja. Kuna me abikaasaga meelsasti tantsime, panime poisid trenni. Nad olid siis nii väiksed, üks kuue-, teine neljaaastane, ei osanud veel protesteerida,» muheleb isa. Noorem käis ka veel siin Eestis paar aastat, aga siis ütles, et enam ei taha seda, mida vanem vend ees teeb. “Nüüd on ta tennises kibe käsi.” Seevastu andis tantsimisele sõrme nüüd isa. Ferdinand luges talle tantsutähtede-saatesse kaasa sõnad: «Ära Harteliustele häbi tee!»

DAG HARTELIUS
Sündinud: 8. november 1955
Lõpetanud: Uppsala ülikool, politoloogia
Karjäär:
Töötanud diplomaadina Leningradis, Moskvas, Berliinis ja Londonis. Olnud Rootsi välisministeeriumi NSV Liidu osakonna ja hiljem Kesk- ja Ida-Euroopa osakonna direktor ja New Yorgi East West Institute’i asedirektor. Aastast 2003 Rootsi suursaadik Eestis.
Keeled: rootsi, inglise, saksa, vene, eesti, prantsuse
Pere: abikaasa Maria Falk; pojad Carl Fredrik (19) ning Ferdinand (14) ja Valdemar (12)