Pärast 15 aastast Pärnumaa maavalitseja karjääri sai Toomas Kivimägist rahva rõõmuks Pärnu uus linnapea. Kas tal õnnestub ka sama populaarsena lahkuda, ei ole mees ise kindel.
Toomas (47) elab Pärnus rannarajoonis. Merekohin kostab tema hoovi läbi tiheda elupuuheki kenasti ära. Murul sibab ringi foksterjer Küpsis, kes ootab koju Toomase tütart Laurenit.
Küpsisel oli hiljuti võitlus hoovi külastanud rebasega, kes elab Raimond Valgre ausamba lähedal mudaravila kandis. Küpsis võitis tuntud võttega — haugu ja tagane.
Toomas näitab enda poogitud õunapuid, kus ühest tüvest kasvavad nii ‘Kuldrenett’ kui ka ‘Suislepp’ ja ‘Kaja’. See on tema kevadine hobi. Muruniitmisele kulub tal pool päeva nädalas.
Toomas sai linnapeaks eelmiste valimiste järel. Rebasekütte ei ole ta veel välja kutsunud. Küll aga on mees toonud Pärnu rannaniite kaunistama ja puhtaks sööma Šoti mägiveised.
Kuidas pookimine käib?
Lõikan oksa poolviltu maha, kleebin poogitava oksa poolviltu peale ja siis kilega kõvasti kinni. Vahva! Muru niidan ise, vahel teeb seda ka proua.
Tundub, et õunad kasvavad siin paremini kui Tallinnas. Kas merevaade aitab?
Elupuuhekk kasvab ka väga hästi. Pärnus on puhtam õhk. Pärnu üks motosid on tervisliku eluviisi turism ja see aitab meil eristuda. Kui me oleks nagu tavaline Vahemere-äärne kuurortlinn, siis oleks meil raske end müüa.
Praegu soomlaste ja välismaalaste arv suureneb, aga siseturism kergelt langeb.
{poolik}
Kuidas Pärnu suvi möödus?
Oli unelmate suvi. Palju päikest ja sooja, justnagu parimates Vahemere-äärsetes kuurortides. Ent rohkem rohelust ja kultuurisündmusi kui seal. Suve tippsündmuseks olid kindlasti 30ndad rahvusvahelised hansapäevad, mida külastas ligi sada tuhat inimest 80 Euroopa linnast. Sellist rahvamassi pole Pärnus varem olnud. See oli vabanemine vaimsest
ängist. Üritus ei jäänud kajastumata ka suvekuude maksulaekumises linnakassasse.
Nautisin minagi oma puhkust Pärnus. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks siit suvel lõunamaale päikest võtma sõitma ja sellele lisaks hulga raha kulutama. Siinkohal sobivad igati president Konstantin Pätsi sõnad: «Minu suvepuhkus ei ole täielik, kui ma ei ole Pärnus käinud ja siin ennast talve vastu karastanud. Siit lahkudes tunnen iga kord ennast palju värskema ja paremana.» Pätsil oli õigus.
Kas su Tulbi tänaval asuv kodu on sügistormide vastu kindlustatud?
Mu maja oli kindlustatud enne 2005. aasta jaanuaritormi ja on seda ka nüüd. Ergo kindlustusega ei tekkinud probleeme üleujutuse kahjude hüvitamisel — toas oli 15 sentimeetrit vett.
Ma olen muutunud üsna skeptiliseks Pärnu randa kaitserajatiste ehitamise suhtes. Need maksavad palju. Pärnu geograafiliseks eripäraks on madal ning pikk mere- ja jõekaldajoon. Kui üleujutus toimub kord kolmekümne aasta jooksul, siis ei ole põhjendatud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad investeeringud kaitserajatistesse. See poleks enam see Pärnu!
Kas ka maaküte elas jaanuaritormi üle?
Järgmisel aastal tähistab minu maja maaküte kümnendat aastapäeva. Olen sellega igati rahul. Väga mugav ja turvaline. Küll aga tuleb teatud reservatsioonidega suhtuda müüjate lubatud efektiivsusnäitajatesse. Ent tänaseks on suur alginvesteering väiksemate elektriarvete näol end tasa teeninud ja edasi tiksub juba plussi. Jaanuaritorm ei tekitanud maaküttele mingeid kahjusid. Muud kahjud ulatusid saja tuhande kroonini.
Kas hoovis lainetas?
Hoovis oli kõva laine. See oli päris karm. Pärast üritati Pärnus odavalt kinnisvara osta, aga keegi ei müünud.
Kas maja sündis oma käte ja pangalaenu abil?
Hoovis olev onn on 90 protsendi ulatuses oma kätega rajatud. Mulle meeldib ehitada. Maja jätsin siiski spetsialistide teha. Küll aga teostasin igal õhtul järelevalvet ja arvan, et nii mõnegi ettekirjutuse läbi sai maja parem.
Kaks soovitust neile, kes peavad plaani maja ehitada: esiteks, kui te otsite arhitekti, siis sõitke linnas ringi ja vaadake maju, mis teile meeldivad, ja valige oma maja arhitekt nende majade loojate hulgast. Teiseks, külastage sõpru ja tuttavaid, kes on alles hiljuti maja ehitanud. Saate oma silmaga vaadata-hinnata kümneid ideid, mida üle võtta, mida mitte. Praktika ja oma silm on tõe kriteeriumid.
Rahastamine käis ikka pangalaenuga. Intressid olid tol ajal madalad ja veerandi sai sellest veel tagasi. Nii et pangale makstud osa ei olnud väga suur.
Tänaseks on pangalaen tagasi makstud, kuigi hüpoteek on veel kustutamata. Pangalaenu üks hea omadus on see, et pere eelarve muutub säästlikumaks ja ratsionaalsemaks ning vähem tehakse mõttetuid kulutusi.
Su kasutütardest Triin ja Tene Sommerist saab aeg-ajalt ajalehtedest lugeda, aga kuidas elavad teie pojad?
Vanem poeg Rait (23) õppis aasta EBSis majandust, ent Tartu, ülikool ja psühholoogia meeldisid talle rohkem. Tartu on heade mõtete linn — need olid tema sõnad, kui ma küsisin, miks nii.
Noorem poeg Gert (17) õpib Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Vaatamata minu kallutustele humanitaarainete ja Sütevaka gümnaasiumi poole otsustas tema reaalainete ja insenerihariduse kasuks. Usun, et tegi õieti.
Anu Sommer on su teine abikaasa. Kuidas see juhtus?
See juhtus tööl! Nagu paljudel. Töine lähedus. Anu töötas mu sekretärina ajal, kui olin Pärnumaa maavanem. Üheks meid ühendavaks lüliks üldise sobivuse kõrval oli mõlema sportlik elulaad.
Me ei ole abielus, aga elame pikka aega koos ja selle kooselu suurimaks saavutuseks on meie ühine laps Lauren.
Lapse pärast sai ka koer võetud. Kui ta koolist koju jõuab, siis ei ole tal siin igav.
Sa oled Sindi poiss. Millega su vanemad tegelesid?
Ema ja isa ehitasid oma kätega Sinti maja. Elasin alates kuuendast eluaastast kuni ülikooli lõpetamiseni Sindis. Ema oli postitöötaja. Kahjuks saangi emast rääkida vaid minevikuvormis. Ema suri eelmise aasta lõpus ja see on minu jaoks suurim kaotus elus. Ema surm on mind väga palju muutnud ja ma ei suuda siiamaale seda uskuda. Nii palju oleks emale veel öelda… Isa on pensionär. Võlgnen emale-isale enim. Nad on andnud minule ja vennale parima lapsepõlve ja kasvatuse, mida tahta.
Kogusid valimistel tublisti hääli. Kas erakonnad on su ukse taga järjekorras?
Meie valimisliit kogus 7028 häält ja minu isiklik osa selles oli 5300 kanti. Võimalus kandideerida Riigikogusse oli üks neljast teest, mille vahel valida, ent täna, kus ma olen saanud toetuse nii paljudelt pärnakatelt, oleks sinna minek nende ootuste ja usalduse petmine. Ma ei ole vaba! Need 5300 inimest pidasid silmas minu töötamist Pärnu linna heaks neli aastat.
Eks erakonnad ole ikka teinud rehkendusi, et kui Kivimägi kandideerib erakonnas X, saab see erakond 3 kohta (Pärnumaal on jagada 8 mandaati) ja teistele jääb jagada 5, aga tõenäosus, et ma kandideerin, on väga väike.
Kui keeruline on juhtida pea 500 miljoni kroonise võlakoormusega linna?
Enne oma lõplikku kandideerimisotsust pidasin nõu nelja inimesega, keda pean oma sõpradeks ja kelle arvamus on mulle oluline. Neljast kolm soovitasid mul mitte kandideerida — sul pole seda vaja, sul on paremaid valikuid, poliitika on räpane, varem või hiljem pannakse sulle jalg taha, Pärnu rahaline seis on väga halb jne. Üks sõber ütles, et ma olen…, kui ma ei kandideeri. Kandideerisin.
Demokraatia on üks omapärane asi. Tal on palju häid omadusi, aga pole ka paremat vastutamatuse alust kui demokraatia. Demokraatia sildi all ja sooviga saada tagasi valitud keevitati süüdimatult laenukoormust otsa. Pidama saadi alles 500 miljoni juures. Kuidas ja millal need laenud tagasi makstakse, see ei huvitanud kedagi. Isegi pankasid mitte, rääkimata poliitikutest ja linnajuhtidest.
Ei ole kerge, aga me saame hakkama. Lihtsalt hind võib minu enda jaoks olla liialt kõrge. Mul oli valida nelja tee vahel — valisin raskeima. Aga maailmas ei ole ka ilusamat linna, mida juhtida.
Raha napib, aga ehitada tuleb?
Oleme sel aastal palju investeerinud just linna infrastruktuuri ja avalikku ruumi. Selle eredamad näited on Rannapark ja Vallikäär. Kui enne jalutasid inimesed Rannapargist lihtsalt läbi, siis täna on seal hommikust õhtuni inimesi kümnete kaupa aega veetmas — puhkamas, söömas, veesilmas mängimas, sportimas, maalimas jne. Vallikäär on veel poole peal ja oma täielikus ilus avaneb see järgmisel aastal.
Kuid minu peamine rõõm linnapeana saab olema linna laenude tagasimaksmine. Selle eest monumente ei püstitata. Aga konkurentsi aspektist on ülitähtis Pärnu laenukoormus viia alla 60 protsendi, et olla eurorahade-abi-kõlbulik ka järgmisel rahastamisperioodil, aastatel 2014–2020. Kui me seda ei suuda, siis võime oma suu eurorahast puhtaks pühkida.
Pole võimalik teha kahte asja — maksta tagasi võlgu suures summas, eesoleval kolmel aastal ligi 150 miljonit krooni, ja samal ajal investeerida. Küll aga tagame kõikide europrojektide kaasfinantseerimise.
Esimesest skandaalist — Volvo ostust — ujusite edukalt läbi. Kondiproov?
On huvitavad metamorfoosid. Tõele au andes toetas kohalik ajaleht Pärnu Postimees enne valimisi mind igati. Tagantjärele tänud ka varalahkunud peatoimetajale Hannesele. (Hannes Kuusma sai varakevadel autoroolis infarkti – P.K.)
Pärast valimisi toimus 180kraadine pööre. Mis on põhjus, ma ei tea — on see liiga suur edu, on see mitteallumine mõne ajakirjaniku käsule puusalt tulistada või on see loomupärane, et võimulolijatesse suhtutaksegi oluliselt kriitilisemalt kui neisse, kes alles sinna teel.
Volvo seriaal on üks neist. Kusjuures põhimure nii kodulehelt kui ka Äripäevalt oli see, et kuidas linn sai selle nii odavalt rentida.
Mis Hannesega juhtus?
Ma pärast arstide käest küsisin. Ta süda oli väga nõrk. Askeetlik sissepoole elanud mees. Nendel inimestel on lihtsam, kes oma mured ja vaeva välja elavad.
Tunnetan, et elan ka ise liiga sissepoole, aga eks linnapead piirab etikett. Väga räusata ei sobi. Samas on mind süüdistatud ka autokraatias ja võib-olla on neil õigus.
Kuidas su sportlik vorm on? Hommikune sörkjooks randa ja kerge suplus?
Pigem pärastlõunane golf. Korvpalli mängin kaks korda aastas. Esimene kord linnadevahelisel turniiril «Tallinna Kilud», mida korraldab Tallinna linnavalitsus, ja teisel korral Haapsalus linnapeade võistkonnas, mis võtab mõõtu Riigikoguga.
Tennises olen hiline iseõppija.
Kuidas elab väikeinvestor Toomas Kivimägi, kellest saab vahel Äripäevast lugeda?
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On
ainult hetk, milles viibime praegu —
on öelnud luuletaja Artur Alliksaar. Olen jätkuvalt optimist Eesti majanduse suhtes, mistõttu 90 protsenti minu aktsia-investeeringutest on Tallinna Börsil noteeritud ettevõtetes. Võiks paremini, aga kolme-neljakordse hoiuseintressi olen keskmisena ikka teeninud.
Olulisim — börsile ei tohi investeerida laenatud raha, siis võib asi väga pahasti lõppeda. Aktsiatesse tasub panna raha, mida teil lähema 3–4 aasta jooksul tarvis ei lähe. Minu suurim lemmik on Tallinna Kaubamaja, seda julgen kõigile soovitada. Ka tänase hinna juures. Suurim osakaal minu portfellis on Harju Elektril. Vaatamata pessimismile ehitussektoris usun headesse teenimisvõimalustesse ka Merko puhul.
Kas Pärnu imago on muutunud?
See on üks olulisemaid ja kiiremaid muutusi, mis on toimunud. Pärnu mainet ei kujunda üksnes meie kaunis linnaruum, avatus ja rohked kultuurisündmused — seda kujundavad ka inimesed, sealhulgas linnajuhid. Iga organisatsiooni edu või ebaedu algab juhtidest.
Tänaseks on Pärnu oma paremate päevade imago tagasi saanud. Puhas ja korrastatud. Vahepeal lahkunud kultuuriüritused tulevad Pärnusse tagasi. Meil käis väga palju külalisi ja mis olulisim — pärnakate selg on taas sirgu.
