Samal ajal, kui meie Eestis 30kraadises kuumuses praadisime, katsus Remedia kommertsdirektor SIRJE POTISEPP Gröönimaal oma käega jääpankasid.
#p2v# Gröönimaal käik oli tegelikult vaid üks osa nädalasest Islandi-reisist. Sirje Potisepp tunnistab, et enne reisi seostus Island tema jaoks peamiselt Gorbatšovi ja Reagani kohtumisega. Ja veel oli ta kuulnud, et Island on väga eksootiline ja ilus maa. Et on oht sellesse ära armuda.
«Noh, mina ei armunud,» teatab alkoholimüügiga tegelev daam. «Ma pole nii romantiline tüüp!»
Islandile saabudes ei paistnud seda ilusat loodust esialgu kuskilt. Lennuväljalt pealinna Reykjavikki sõites näeb bussiaknast viiekümne minuti jooksul vaid tumepruune laavavälju. Puid peaaegu pole. Need üksikud, mis siin-seal aedades kasvavad, on istutatud. Ka puidust majad on haruldus, neis elavad vaid väga rikkad inimesed. Metsa kohta on islandlastel ütlemine, et kui metsa ära eksid, tõuse püsti.
Lõbus elu Gröönimaal
#p3# Saabudes Islandilt Gröönimaale, mis kuulub Taanile, nägi Sirje esimest korda elus tõusu ja mõõna. «Tõus käis mitte tundide, vaid minutitega,» räägib Sirje. «Seisin rannas meie hotelli taga, ja teised hüüdsid, et tule ära.»
Suvi Gröönimaal tähendab, et sooja on umbes viis kraadi.
Teisel päeval jalutasid eestlased hotellist lähimasse külla. Tee äärde jäi surnuaed, kus kiviaia ääres vedelesid virnas puust kastid, väga puusärkide moodi. Kahjuks polnud eestlastel Gröönimaal giidi, kohalikud ei osanud aga inglise keelt. Nii jäigi välja selgitamata, kas gröönlased oma kadunukestele tõesti surnuaia väravast puusärgi võtavad.
Külaelu keskus oli, nagu Eestimaalgi, pood. Eelmisel päeval oli sadamasse saabunud suur varustuslaev, ja kas siis sellest või laupäevasest päevast olid kohalikud Sirje jutu järgi ülilõbusas tujus. «Ei puudunud ka tänaval magajad.»
Sadamakai külge olid seotud mõned hülgekorjused, ilmselt koeratoiduks. Üks hülgekorjus vedeles ka keset külatänavat ja haises nii, et hinge tahtis seest võtta.
Ohtlik Island
#p4# Island on vulkaanide, geisrite ja liustike maa. Suur osa turismimarsruudist keerles ümber keeva mudaga järvede, maa seest sisinal kerkivate suuremate ja väiksemate auru- ja veejugade ehk geisrite ning vulkaanikraatrite. Kõikjal rippusid sildid «Ettevaatust! Väga ohtlik!» Suure osa giidi jutust moodustas kronoloogia, millisest kosest mitu aastat tagasi mõni ettevaatamatu turist alla kukkus. «Meie seltskond arvestas välja, et giidi jutu järgi hukkus Islandil eelmisel aastal kaksteist inimest,» meenutab Sirje.
Giidiks oli muide Mauritiuse saarelt pärit pisike tume tüdruk, 158 cm pikkusest Sirjest veelgi lühem.
Kuigi pidev hoiatamine pikapeale koomiliselt mõjus, tunnistab Sirje, et temal oli kuumaveeallikate ümber kolades küll kerge hirm nahas. «Ega nad tea ju ise ka, millal mingi geiser või vulkaan jälle purskama hakkab!» Värskematel laavaväljadel on kohati veel väävlilaigud, ja kui turistidele mõeldud laudteelt kõrvale astuda, võib väävel kingatallad ära süüa.
Unistus ööst
Koos veega sisiseb maa seest väävlit sisaldav gaas, seetõttu hõljub geisrite ja keeva muda järvede kohal kerge mädamunahais. Kuna maju köetakse Islandil selle-
sama loodusliku kuuma 80kraadise veega, ei tohi kunagi kuumaveekraani esimesena lahti keerata — võib pahvaka kuuma vett näkku saada.
Paar häirivat seika muidu fantastilisel reisil olidki kohatine mädamunalehk ja selle maitse joogiveel ning polaarpäev: «Unistasin, et saaks jälle pimedas magada.»
Island on üle kahe korra suurem kui Eesti, ometi elab seal vaid 270 000 inimest, neist üle poole Reykjavikis. Väljaspool paari suuremat linna elavad farmerid kolivad talveks asulatele lähemale, et mitte lumevangi jääda. Täiesti tavaline on silt, et järgmine bensiinijaam asub 250 km kaugusel. Üks suurem tee, mis läbib Islandit põhjast lõunasse, nägi Sirje sõnul välja, justkui oleks buldooser läbi laavavälja läinud.
Nagu meil, on ka Islandil suvi praegu täies hoos. See tähendab, et tuul ulub ja sooja on umbes 18 kraadi. Islandlased ütlevad selle kohta, et kui sulle praegune ilm ei meeldi, oota viis minutit — kohe läheb hullemaks.
Hüpe sügavikku
Island on tuntud ka oma kärestikuliste jõgede ja koskede poolest, mis saavad alguse mägedes sulavatest liustikest. Sirje reisiprogrammi kuulus ka kummipaadisõit kärestikel laavakanjonite vahel. Enne paati istumist toimus põhjalik instrueerimine: hädaoht, hädaoht ja veel kord hädaoht!
Tegelikult tegid paadijuhid suurema töö ära ja mõne rahulikuma koha peal isegi kõigutasid paati, et turistid lubatud ohtudest ikka maitse suhu saaksid.
Puhkepausi ajal kutsus üks paadijuhtidest turiste kanjonilt vette hüppama. Kaks eesti meest julgesidki tema järel umbes nelja meetri kõrguselt kaljult alla hüpata. «Uudishimulik, nagu ma olen, ronisin muidugi esimesse ritta seda actionit jälgima,» pajatab Sirje. «Teejuht sumas kaldale ja haaras minul käest kinni: nüüd sina!»
Päris nii kõrgelt kui mehed ei julgenud Sirje hüpata, vaid umbes meetri jagu madalamalt. «Vaatasin täpselt, kuhu paadijuht sumatas, ja püüdsin samasse kohta maanduda. Päästevest tõstis mu nagu korgi pinnale ja kohe pidi hakkama kaldale ujuma, sest vool oli väga tugev,» muljetab Sirje. «See hüpe oli minu jaoks reisi kõrghetk, selleta oleks olnud lihtsalt üks tore reis.»
Adrenaliiniannuse sai Sirje kätte ka vaalavaatluselt avamerel. Vaaladest rohkem jäi Sirjele meelde aga tagasiteel puhkenud torm. «Mina jälgisin kogu aeg kapteni nägu. Paar korda läks ta ikka päris tõsiseks.»
Laeva rahvusvahelisest reisiseltskonnast talusid eestlased tormi kõige paremini. Sel ajal, kui teised alumisel tekil öökisid, pistsid nad südamerahuga kinni kogu laevale mõeldud saiakesed ja kakao.
