Svjata Vatra tuline solist Ruslan Trotšinski kosis oma eestlannast kallima juba neljandal kohtumisel: see oli nii kindel!
Ukraina absambli Svjata Vatra ülitemperamentne ja rõõmsameelne laulja Ruslan Trotšinski (Ruslan Trochynskyi) rääkis pühapäevases Anu Välba vestlussaates "Hommik Anuga" avameelselt nii eestlaste-ukrainlaste erinevustest kui ka sellest, mida tema peres süüakse, kuidas ta muusikani jõudis ja millisel moel oma eestlannast abikaasat Terjet naiseks palus.
Terjega kohtumise eest võlgneb Ruslan enda sõnul tänu Viljandi linnapeale Ando Kivibergile, kes Svjata Vatra esimest korda Eestisse tõi. Otsekui saatuse tahtel sattus tollal Toomingu nime kandev kultuurikorraldaja Terje bändi saatjaks ja kuna Ruslan oli ka ansambli mänedžer, jätkus neil teemasid, millest rääkida.
“Ruslani sõnul olevat ta mind juba lennujaamas niiöelda "ära tundnud",” muigas Terje ning meenutas vürtsikat juhtumit, kuidas sellesama äratundmise ajendil olevat Ruslan väga kummaliselt käituma hakanud. “Õhtusöögil sattusin istuma helimehe kõrvale, kellega vestlesime küll väga viisakalt, ent mingil hetkel Ruslan lihtsalt plahvatas kõrval…” kirjeldas ta. “Ma pole kunagi varem selliseid otsuseid teinud — tundsin, et kui praegu lasen nende omavahelisel energial edasi voolata, kaotan oma eluarmastuse ja elu,” jätkas Ruslan Terje mõttelõnga. “Nii ütlesingi sellele mehele, et mine ära! Ja siis ütlesin Terjele hotelli uksel, et sa oled mu tulevane naine!” tunnistas ta.
Toonane visiit kestis vaid neli päeva, mis jättis Ruslanile ja Terjele ometigi parasjagu aega, et ära armuda ja pärast viimase õhtu kirglikku tangotantsu kulus veel vaid paar kohtumist, et jõuda abieluettepanekuni. “Me kohtusime 14.veebruaril ja pulmad olid novembris, olime selleks ajaks viis korda kohtunud. Meie neljandal kohtumisel palus Ruslan mind naiseks,” meenutas Terje. “See oli nii kindel!" sõnasid mõlemad kui ühest suust.
Ruslanil on aga väga selgelt meeles, kuidas ta kuni lõpuni ei pidanud vajalikuks kellelegi oma Eestisse tuleku ja naisevõtu plaanidest rääkida. “Ma ei öelnud isegi oma bändikaaslastele seda ja nad solvusid ja ei rääkinud minuga terve aasta. Just siis oli Ukrainas ka Oranž revolutsioon (Ukraina presidendivalimistega kaasnenud protestiaktsioonid ja rahvarahutused 2004.aastal toim.), aga mina otsustasin, et see on minu revolutsioon minu elus, minu peres!”
Nii jättis Ruslan oma kodumaa ja tuli Eestisse, kus teda ootasid rahulikud inimesed, jahe kliima ja eesti keel, mida ta nüüdseks soravalt valdab. Ometigi elavad Ukraina traditsioonid Trotšinskite peres tugevalt edasi — Terje ja Ruslani pere lemmiktoiduks on borš sulapeki ja musta leivaga ning lapsed oskavad ise teha nii vareenikuid kui pelmeene. Kuueliikmeline pere on kolmekeelne — üksteisega räägitakse nii vene, eesti kui ukraina keeles.
