Möödunud reedel pärast rasket haigust 53aastaselt manalateele läinud teletäht Urmas Ott jääb sõpradele meelde mehena, kes oli sooja südamega, teravmeelne ja suurepärase huumorisoonega.
Telekolleeg Raul Rebane:
«Olin temaga seotud sellest hetkest, kui ta telesse tuli, kuni lõpuni. See, kes Urmas ekraanil oli, oli paljuski formaat. Tegelik Urmas Ott on avalikkusele täiesti tundmatu ja lahtikirjutamata mees. Annaks jumal, et ühel päeval suudaks keegi selle inimese lahti kirjutada. Sest ekraani Urmas Oti alt tuleks välja hoopis teine inimene.»
Telekolleeg Maire Aunaste:
«Ta oli minu jaoks liiga hea sõber, et seda tunnet ühte lausesse kokku võtta…»
Produtsent Toomas Kirss: «Eestis ei ole minu jaoks saatejuhte peale Urmas Oti lahkumist. Kedagi ei ole peale kasvanud. Sellise huumorimeele ja ellusuhtumisega sõpra ka ei ole. Jube kurb. Me hakkasime väga ammu koos tööle. Tegime «Carte blanche’i», aastavahetuse saateid.
Päev varem saime ta juures kesklinna korteris kokku. Mängisime kogu saate läbi: muusika, valgus, suured plaanid, väiksed plaanid, üldplaanid. Muusika oli alati paigas.
Me tegime temaga otsesaateid. Urmase saateid ei pidanud lõikama. Ei mingit «öh» või «mõk». Ta ei matsutanud, ta ei mõlgutanud.
Temalt oleks kõigil teletoimetajatel õppida. Ta oli ainuke proff, pärast teda tuleb küla isetegevus. Urmas oli teleproff suure algustähega. Ta oli majakas. Ja ma ei ole kunagi näinud purjus või labast Urmas Otti.»
Saadete «Happy hour» ja «Augustivalgus» produtsent Raivo Suviste:
«Ott oli soe ja sõbralik inimene, eriti nende vastu, kes kuulusid ta siseringi. Aga ta ei lasknud endale igaüht lähedale, tal oli kapsel peal. Mul oli au temaga ka tennist mängida. Ta oli kõva käsi nii mängus kui ka tenniseteadmistes. Ott ei mänginud kunagi punktide peale, sest see rikkuvat mängu ilu. Ta oli tõsine tennisefänn. Kord oli ta tellinud Austraalia lahtistelt nänni. Sihtkohaks kirjutas Tallinn, Finland. Kohale tuli.»
Saate «Happy hour» toimetaja Kärt Anvelt:
«Minu tutvus Urmasega polnud väga pikk, kohtusime alles 2002. aastal, kuid suhtlesime siiani. Me esimene ühine koostöö oli mammutsaade «Valitud meeleolud 2002», mille toimetaja ma olin. Sellele järgnes «Happy hour». Saated said küll läbi, kuid jäime suhtlema ja tegime seda siiani. Küll mitte tihti, viimati rääkisime telefonitsi paar nädalat tagasi.
Tema kohta oleks kindlasti palju öelda ja ta vääriks seda sada protsenti, kuid ma ei saa seda teha, sest talle see ei meeldinuks. Ta ise ei oleks ka nii teinud. Kui, siis ütleksin vaid seda, et Urmas on inimene, kellest ma jään tohutult puudust tundma.»
Viimane tööandja, Raadio 4 peatoimetaja Mari Velmet: «Urmas Ott oli äärmiselt professionaalne ja väärikas. See oli meie jaoks suur kogemus koos temaga töötada. Me tegime Oti lahkumise tõttu programmi muudatuse ja panime mängima ta vestlussaate Raimonds Paulsiga.»
Sõber Ada Lundver:
«Ei, see ei ole võimalik! Ei ole võimalik! Kui mulle reedel helistati, hakkasin nii õudselt nutma. Ei ole… (Nutab.)
Kohtusime viimati pool aastat tagasi, kui käisin ta juures kodus. Aga telefonis rääkisime vahel kolm korda päevas. Ja Urmas ei lubanud enam, et mina talle helistan. «Ada, ma helistan sulle ise!» Järelikult tervis oli tal siis juba nii kehv… Viimane kord helistas ta mulle öösel kell veerand kolm. Nüüd mõtlen, et võib-olla tahtis hüvasti jätta. Mina magasin sügavat und: «Mis sul, Urmas, viga on?»
«Ada, ma tahtsin ainult kontrollida, mis sa teed seal.»
«No mis asja ma teen sellisel kellaajal — magan.»
«No siis on hästi kõik…» See oli meie viimane kord. Endast ei rääkinud ta viimasel ajal mitte midagi. Mina küsisin, kuidas tervisega on. «Minul? Minul on kõik hästi.» Ma ütlesin: «Urmas, ma tahaks loota, et see nii on.» Ta kunagi ei kurtnud. Seekord ka. Ta läks ludinal nagu «Happy hour’is» või «Carte blanche’is» teisele teemale: «Kuule, kuidas meie sõber Orumets elab?» Ludinal.
Mina küsisin: «Urmas, oled sa kodus?» Kolm sekundit pausi: «Ei ole!» Ta ei tahtnud rääkida oma haigusest. Viskas ikka meie vanas vaimus nalja. Mina ääri-veeri siis uurisin: «Kui sa pole kodus, kus sa siis oled, kas ma tohin sind haigalsse vaatama tulla?»
«Ainult sina mul veel puudud siin.»
Kodus käisin ma tal varem ikka nii mõnedki korrad. Äärmiselt puhas. Ta ju läks sellestki täitsa hulluks, kui tal oli üks tolmukübe pintsaku revääri peal… Tema õde Karin muidugi väga palju aitas. Enne oli Urmasel majapidajanna, aga see jäi natuke vanaks. Urmasel pidi olema kõik, nagu ütleb soomlane: viimäsen päälle.
Kui ta ostis aastate eest hõbedase mersu, nüüd tal oli juba BMW, siis ta sõitis mulle Narva maanteele näitama akna alla. Helistas: «Vaata, Ada, nüüd köögiaknast välja!» Tema säras näost. Aga mina tögasin: «Nojah, väga ilus. Aga tead sa, mis, sa võluks mu ära, kui sul oleks valge hobune…!» Tema vandus: «Õudselt vastik vanamoor!» Aga ikkagi saime hästi läbi.
Ta kinkis mulle ühe sõrmuse, Egiptusest või Türgist, tohutu smaragdiga. «Ada, sa oled ju nii jäme, et väiksem sulle ei sobiks.»
Siis ta käis veel Kadriorus jalutamas. Mõõtis salaja presidendi lossi juurest kümme kilti ja käis igapäev kiirkõndi. Õudselt tervislik! Ükskord ta kutsus mind välja seda sõrmust talle näitama. Ma panin, kuradi lollakas, kõrgete kontsadega saapad jalga. No tahtsin parem välja näha. Urmas tuli eelviimaselt ringilt ja ütles: «Ada, nüüd teeme koos viimase ringi!»
«Urmas, lõpeta lollused, sinul on botased jalas, mul kõrged saapad!» Aga ta lohistas mind käevangus terve selle kilomeetri kaasa. Ütlesin: «Tead, ma ei salli sind silmaotsas ka mitte!» No siis lõi mind sinna oma hõbedasse Mercedesesse, oli roolis jube tähtis, aga sõidutas treppi… (Naerab.) Selline on Urmas! (Paus.) Ma räägin ikka, nagu ta oleks olemas. (Nutab.) Mul on nii õudselt kahju. Ta oli mulle tõesti hea sõber. Tõeline sõber!»
Sõber ja kooliõde Marju Länik: «Mulle meenuvad me kaks viimast jutuajamist. Viimati rääkisime kevadel, kui tal oli sünnipäev ja sellest eelmine vestlus oli möödunud sügisel, kui oli minu juubel. Ta helistas kell kolm öösel, et õnne soovida. Ma olin juhuslikult üleval ja me rääkisime tund aega. Toona küsisin otse, et Urmas, me oleme nii vanad tuttavad, räägi, mis siis tegelikult on. Seepeale ta ka ütles, mis temaga tegelikult on. Nüüd kevadel helistasin mina talle, et sünnipäevaks õnne soovida. Ta hääl oli nii reibas. Küsisin, kas tal on parem. Ta vastas, et jah, on natuke parem.
Urmasega meenuvad meeletult galantsed kohtumised. Aastal 1986 tulin ma vanalinnas toidupoest, kaks kotti näpus. Mu juurde astus Urmas, kes kotid enda kanda võttis ja mind koduni saatis. Eredalt on meeles ka see, kuidas ta vanalinnas Harju tänaval minust mööda sõites auto kinni pidas, välja astus, suure kummarduse tegi ja sõnagi lausumata tagasi autosse lipsas ning edasi sõitis. Ta oskas üllatada. Väliselt võis ta mõne vastu olla terav ja torkiv, kuid südames oli ta väga hell ja soe. Tunnen, nagu oleksin kaotanud oma venna.»
