Taavi Teplenkov: Et teater mind puudutaks…

 (8)
Taavi Teplenkov

Intervjuud kokku leppides on Taavi Teplenkov üllatunud, kas tõesti tahetakse temaga rääkida. Justkui avaldades imestust, et keegi tema vastu võiks huvi tunda. Kui me Draamateatri kohvikus maha istume, tuleb alustuseks hoiatus: „Ma võin olla väga vait ja üldse mitte midagi rääkida ja teine äärmus on see, et ma ainult lobisen. Kumbki ei ole väga hea variant.”

Kui valmis on lavakooli lõpetanud tudeng teatrisse tulles?
Tal on olemas baasharidus ja teatrikeele oskus, aga ta ei ole veel valmis näitleja. Suurem osa õppimisest toimub ikkagi teatris töötades — praktika õpetab. Kursusel on ühine hingamine ja kõike tehakse koos. Kui üksi kõrvale jääd, siis oled justkui koolist väljas. Muidugi on erandeid: neid, kes on teatrikoolis käinud, olles samal ajal õnnelikult abielus ja kasvatades lapsi.

Pärast lõpetamist tulid päris paljud teie kursuselt (lavakunstikooli 18. lend — Toim.) Draamateatrisse. Oled seda otsust kunagi kahetsenud?
Ei ole kordagi kahetsenud. Teised pakkumised jätsin lihtsalt kõrvale, sest kutsujaks oli ju minu kursusejuhendaja Priit Pedajas. Oleks olnud ebaaus, kui ma tema juurde ei oleks läinud. Tema on mind enda jaoks õpetanud.

Mis on lavastaja juures kõige olulisem? Mida hindad kõige rohkem?
Ma pean teda usaldama, muu polegi oluline. Iga lavastaja teab, mida ta öelda tahab ja mis on vajalik, et näitleja teda usaldaks. Tänapäeval on valdav ikkagi lavastajateater, mitte staariteater, kus igaüks teeb kodus rolli valmis ja mängib kas või tooliga, ilma partnerite ja lavastajata.

Kas on lavastajaid, kellega tahaksid koos töötada, aga ei ole veel saanud?
Neid, kellega tahaks koos töötada, on palju. Pigem ei oska ma öelda, kas on kedagi, kellega ma ei tahaks koostööd teha. Kindlasti huvitaks koostöö Elmo Nüganeni ja Lembit Petersoniga.

Missugust teatrit sa ise hindad, missugust meeldib vaadata?
Teatri puhul on kõige olulisem, et see mind puudutaks ja mulle korda läheks, vastasel juhul võin hakata virisema või igavlema. Millest jutt on, mismoodi ta on vormistatud ja kuidas mängitud, see on juba teisejärguline. Mulle ei meeldi ka teatris ärapanemine või üleolev suhtumine publikusse.

Kas publikul ja publikul on vahe?
Kui mängime ühel hooajal ühte tükki 20–30 korda, siis on igasuguseid inimesi, kes etendustel käivad. Kui me läheme näiteks Tartusse ja mängime seal korra või kaks, siis tuleb sinna kokku väga teatrihuvilisi inimesi, kes ei ole tulnud lihtsalt õhtut veetma, vaid konkreetset lavastust ja näitlejaid vaatama. Nad on fännid.

Kui palju sa ise oled teatri kõrvalt erialast tööd teinud?
„Pehmeid ja karvaseid” olen teinud juba mitu aastat. Loodan, et nad veel püsivad. „Õnne 13-s” teen kaasa. Ega rohkem jõuagi. Filmides olen vähe osalenud. Teletöö võtsin vastu, sest Ain Prosa kutsus mind − usaldasin teda ja soovisin saada ka kaamerakogemust.

Millega sa praegu teatri kõrvalt tegeled?
Fotograafiaga olen päris palju tegelenud. Vahepeal on see aga soiku jäänud. Tunned ühel hetkel, et ei tule välja, ei oska. Kui aeg-ajalt päike välja tuleb, siis on hea jälle kaamera kätte võtta. Fotograafia juures köidab mind ilus pilt ning võimalus tajuda tervikut, näha kompositsiooni. Ei ole vahet, kas pildil on inimene või midagi muud.

Viimasel ajal on teatrites suvi muutunud väga töiseks ajaks. Millal näitleja puhkab?
Igaüks ikka üritab leida nädalakese või paar, millal puhata. On ka mõned projektid, mis on kui pool puhkust − nokitsed kusagil metsaveerel mingit tükki teha. Kui lavastus on valmis, saad sealsamas ka puhata.

Täispikka lugu saad lugeda Muusa suvenumbrist!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare