JULIA BOMAN on säravalt enesekindel noor muusik, kelle nimi seostub enamikule Eesti eurolaulu skandaaliga. Piigal on väljas esikalbum ning peagi taskus politoloogiadiplom Tartu Ülikoolist.
Narvast pärit Julia (23) räägib eesti keelt võluva aktsendiga. Laval malbe ja veidi vaoshoitud Julia osutub silmast-silma kohtumisel meeldivalt avatud vestluskaaslaseks.
Julial on olnud oskust ja õnne koondada enda ümber jazzmuusika paremik — Tanel Ruben, Raul Vaigla, Sven Kullerkupp ja teised tuntud muusikud musitseerivad tema debüütplaadil «Vagabond» ning kontsertidel. Kiituse vahele leidub ka kummalist kriitikat.
Lauljatari tähelend sai alguse võistlusest «Kaks takti ette», kus ta jäi napilt teiseks. Julia mahe hääl ja virtuoosne kitarrisõrmitsemine on seejärel võitnud paljude südamed. Sõnal «rahvusvaheline» on Julia jaoks oluline tähendus, sest neiul on kindel siht jõuda nii kaugele ja kõrgele kui võimalik. Andekusest ja auahnusest puudu ei jää!
Julia pole just tüüpiline venelane. Ta peab eelarvamuseks, et venelasi arvatakse temperamentsemateks. «Mul on selline iseärasus, et kui ma räägin inimesega, siis lähen talle hästi lähedale. Ükskord ma hirmutasin ühe inimese sellega ära,» kirjeldab Julia. «Võib-olla olen ma ka veidi soojem ja avatum kui venelannad. Ilmselt ka malbem, sest olen saanud tugevaid eesti mõjutusi.» Veetlev vagabond
Julial on olnud oskust ja õnne koondada enda ümber jazzmuusika paremik — Tanel Ruben, Raul Vaigla, Sven Kullerkupp ja teised tuntud muusikud musitseerivad tema debüütplaadil «Vagabond» ning kontsertidel. Kiituse vahele leidub ka kummalist kriitikat.
«Üks ajakirjanik kirjutas, et olen enda ümber liiga palju häid muusikuid koondanud ja jään nüüd ise nende varju!» naerab Julia.
Tegelikult saatis ta muusikutele demosalvestisi ja nood tahtsid ise kaasa lüüa, sest meeldis. Julia arvab, et kui inimene ei arene edasi, siis pole üldse mõtet teha. Ja parimatelt on, mida õppida. «Kindlasti ei mõelnud ma, et ohh võtan kõik staarid mängima ja siis äkki tuleb ka minust staar!»
Esikalbumi nimi tuleb vabadusest ja rändamisest. Lood on plaadile sündinud mitme aasta jooksul ja erinevad stiililiselt. Nagu vagabond, kes mööda ilma reisib, ise seesmiselt muutudes, kuid üdini vabaks jäädes. «Ma ise olen ka pidev otsija, juba lapsepõlves olid mulle olulised küsimused: miks me oleme siin ja milleks me elame? Võimalik, et ma ei leia neile kunagi vastuseid, kuid ma tunnen, et liigun neile pidevalt lähemale.»
Julia rõhutab, et tuleb arendada intuitsiooni, sest nii sünnivad õiged valikud. See käib ka albumi kohta. «Mulle pole oluline tase, vaid see, et see seal olen mina, minu mõtted ja tunded. Ma ei karda ennast näidata haavatavana.»
Kihvas kõla ja eurolaul
Kui on tulemas suurem esinemine või teleülekanne, siis kõige enam peavalu tekitab neiule mitte oma etteaste, vaid helimeeste oskamatus. Üks kihvakeeratud kontserte leidis aset Eesti muusikaauhindade jagamisel. Teema ajab Julia esmalt naerma, kuid samas võtab tõsiseks:
«Ohh, ära räägi! See oli kohutav tunne. Pärast oli väga paha olla!» ohkab Julia. «Helimehed, õppige heli tegema!»
Alati pole ka õnne. Kui poleks olnud va kavalpea Stellah`t või mõnd tema käsilast, siis oleks ehk Julia poolt Eesti eurolaulu eelvoorus esitatud «Nevermore Island» võinud esindada vabariiki eurokarussellil. «Rahvale see teistmoodi lugu meeldis», nendib Julia. Tema arvates oli laul vahelduseks standardsetele eurolugudele. Kuid lugu diskvalifitseeriti vastavalt eeskirjadele televoorust.
Julia on pettunud: «Mis iganes seal oli, see polnud lihtsalt ilus! See, et Mario Kivistik (loo autor — toim) selle Stellahiga seda varem proovinud oli… Miks see inimene nii kaua ootas, et helistada ja sellest teatada? Ja alles kolm päeva enne finaali. Lasi meil kõigil veel nii palju vaeva näha.»
Õnnelik ja armunud
Kevad mõjub Julia arvates kõige erilisemalt siis, kui inimene on armunud. Julia seda igatahes on. Tema säravatest silmadest võib välja lugeda, et tegemist on kellegi väga erilisega, keda Julia vaid endale hoida tahab.
Sulni häälega sumedat jazzilikku muusikat viljelev piiga end eriliseks romantikuks siiski ei pea: «Mina ise küll selline üdini lilletüdruk ja romantik pole. Olen ekstravert. Seestpoolt mehelik ja väljastpoolt naiselik, ja see ajab paljud segadusse.» Julia leiab samas, et ta on väga tundlik inimene, kes aeg-ajalt hõljub «teises dimensioonis». Vahel pidutseb väljas sõpradega varajaste hommikutundideni. Sõpruskonnas on tal rohkem mehi kui naisi. «Meestega kaob sooline piir, nad tunnevad ennast minu seltskonnas vabalt,» kõlab selgituseks.
Nii mõnigi ta praegustest sõpradest on alguses olnud Juliast sisse võetud, kuid mõistes, et selleks, et naisterahvaga väga hästi läbi saada, ei pea tingimata love story olema, on asjad lahenenud. Tekib vaid küsimus, kuidas Julia poiss-sõber asjasse suhtub.
«Suhtub väga hästi, see on juba vastastikuse usalduse küsimus. Lõpuni ei või kunagi ju teada, aga ma usun, et see pole probleem.»
Hispaaniasse rokkima
Julia peab enda eeliseks, et ta ei tegele ainult muusikaga.
«Ma pole muust maailmast eraldatud, mulle meeldib elu ja ma tahan elada sada protsenti,» kuulutab ta. «Elus peab olema mingi point, mis kajastub muusikas. Isiksus ja muusika peavad olema täielikus harmoonias.»
Kõigele lisaks on Julia juba kolm aastat kuulunud Jimmy Hendrixi tribuutbändi Cry Baby. Seal võib teda laulmas kuulda hoopis rokilikumalt.
Sügisel plaanib Julia minna doktorantuuri, nii saab temast vast Eesti noorim kõrgeltharitud muusik. Samuti mõlgutab Julia mõtteid uue plaadi üle. Kuna aga esimese plaadi tegemiseks müüs ta maha oma auto ja selle tootmine nõudis nii palju vaeva, siis nüüd loodab andekas lauljatar leida rikast sponsorit. Toetaja peab talle aga loominguliselt vabad käed andma.
Seniks aga kavatseb ta nagu vagabond mööda maailma ringi reisida. Pilet on ostetud juba Pariisi, vahepeal põikab ka Rootsi «Baltic Song Contest» lauluvõistlusele ja siis edasi, koos oma truu kaaslase akustilise kitarriga, juba Lõuna-Hispaaniasse, kus teadupärast on mõnus jämmida ja tõelist tänavamuusikakultuuri kohata.
