Ärimees ja Tartu linnavolikogu liige TANEL JOOST veedab suure osa oma ajast lennukis messidele ja konverentsidele sõites. Selles ei oleks midagi ebatavalist, kui kokpitis ei ootaks teda ratastool.
«Lendamine on väga lihtne,» ei näe Tanel (31) oma tihedas reisigraafikus mingit probleemi. «Pileti broneerimisel tuleb ainult teatada, et olen ratastooliga. Siis saadetakse mulle vastu spetsiaalne kitsam tool, millega pääseb istmete vahelt läbi.»
Tanelil on vend Jannoga (34) kahasse firma, mis toodab invaabivahendeid, paigaldab uksi-aknaid ning valmistab veel sadat ja ühte vajalikku metalljubinat koostööpartneritele Soome ja Rootsi. Firmast üle jääva aja võtab poliitika: töö Tartu linnavolikogu sotsiaalkomisjonis ja Eesti puuetega inimeste esindamine rahvusvahelistel konverentsidel.
Kaksteist aastat tagasi oli Tanel 19aastane põhikooli haridusega noormees. Keskkoolist visati ta kaks korda välja. 16aastaselt läks trükikotta abitööliseks, kui load käes, autojuhiks. «Ega ma rumal ei olnud, hinded olid neljad-viied,» hindab Tanel ennast tagantjärele. «Olin väga elava loomuga, õpetajatele pinnuks silmas.»
Mõra selgroos, enesehinnang null
Ühel ööl oli ta koos lõbusa seltskonnaga teel peolt koju. Auto tegi avarii, tagaistmel istunud Tanel lendas läbi akna välja ja murdis selgroo. Teised sõitjad eriti kannatada ei saanud.
Tanel oli kolm kuud haiglas, teda opereeriti kaks korda ja pandi selgroog plaadiga kinni. «Olin suhteliselt kehvas seisus,» tunnistab Tanel. «Kui mind haiglast välja kirjutati, panid arstid mu ka moraalselt paika: ütlesid, et mine istu nüüd kodus ja otsi endale mõni tubane nokitsemise töö.»
«Kui inimene elab läbi mingi suure õnnetuse, langeb tema eneseväärikus tohutult,» arutleb Tanel. «Küsimus on, kuidas see tagasi saada. Mina leidsin eneseteostuse äris. Oli suur tahtmine head elu elada.»
Pärast õnnetust oli Taneli suurim toetaja vanem vend Janno, kes vedas teda autoga kõikvõimalikesse taastusravilatesse ja nn nõidade juurde. Janno pidi tol perioodil tööasjus tihti Riias käima ja aja sisustamiseks palus Tanel end kaasa võtta.
«Vaatasin seal, et autoosad olid Eestiga võrreldes väga odavad,» räägib Tanel oma äritegevuse algusest. «Ütlesin Jannole, et ostame mõned kaasa ja müüme Eestis maha. Ega ta eriti ei uskunud, et sellest võiks midagi tulla.»
Oli rublaaja lõpp, kõik ostsid-müüsid-vahetasid. Vennad Joostid kauplesid näiteks apelsinidega ja tõid Saksamaalt autosid. «Ega need ärid eriti sisse ei toonud,» tunnistavad nad praegu.
Ei tapnud, tegi tugevaks
1994. aastal tehti Tanelile ettepanek hakata Tartu Invaühingu esimeheks. Seal oli juba 4–5 alluvat. «Invaühingus suhtlesin paljude haritud inimestega, ma ei julgenud öeldagi, et mina olen lõpetanud vaid 9. klassi,» tunnistab Tanel. «Siis hakkasingi haridust väärtustama. Teiselt poolt kasvas ka firma, kartsin, et minu oskustest varsti enam ei piisa.»
Tänaseks on Tanel lõpetanud keskkooli — kolm klassi kahe aastaga — ja Tartu Ülikoolis avaliku halduse eriala koos lisaloengutega majandusest. «Olen alati mõelnud, et õnnetus oli pööre paremuse poole,» möönab Tanel. «Kindlasti poleks ma tervena elus nii hästi läbi löönud. Ka suhted vennaga muutusid lähedasemaks.»
Invaühingus töötades nägi Tanel, et Eestis oleks hädasti vaja invatehnikat. Tootmise käivitamiseks polnud aga algkapitali. Vennad said toetustena 40 000 ja laenu 30 000 krooni. Inimesi, kes uskusid, et selle rahaga on võimalik tootmist alustada, oli väga vähe. Esimesel aastal oli Joostide firma Händikäpp Imidž käive 100 000 krooni, järgmisel, 1996. aastal 400 000, edasi 600 000. Suurem hüpe toimus kolm aastat tagasi, kui firma hakkas tegelema plastakende paigaldamisega. Praegu on Händikäpp Imidžis 27 töötajat ja käibeprognoos käesolevaks aastaks 8,5 miljonit.
Tartu Invaühingu esimehena sai Taneli eestvedamisel loodud puuetega inimeste klubi Händikäpp. «Händikäp» tähendab spordis nõrgemale võistlejale antavat edumaad. «Panime firmale sellise nime, et parandada puudega inimeste imidžit,» selgitab Tanel. «Et näidata, et ka meie võime ise oma eluga hakkama saada, kui selleks võimalused luua.»
Ühiskonna suhtumine on enamasti selline, et puudega inimesed kõlbavad ainult lihtsamaid töid tegema. Kui Tanel pool aastat pärast haiglast väljakirjutamist kontrolli läks, küsis arst nii muuseas, millega poiss nüüd tegeleb? «Ütlesin, et teeme vennaga äri, toome Lätist autovaruosi ja müüme siin,» meenutab Tanel. «Siis ta pani mu jälle paika: ahaa, vend võtab sind kaasa, jah? Kuigi tegelikult olin mina organisaator.»
Kõrvalt vaadates tundub, et Tanel toibus teda tabanud saatuselöögist erakordselt kiiresti. «Eks ma käisin ikka kõik masenduse faasid läbi,» tunnistab Tanel. «Oli käega löömise periood, 2–3 kuud, kui ma ei tahtnud midagi teha. Hommikul lohistasin end teleka ette ja vaatasin õhtuni. Sellest sain üle sõprade abiga, kes tulid ja mu välja viisid. Ühe päeva olin usklik ka.»
Enamik sõpru kadus pärast õnnetust ära, need, kes alles jäid, võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. «Selles vanuses on sõbrad veel need, kellega koos pulli teha, ja kui minust enam pullitegijat ei olnud…» on Tanel kunagiste kaaslaste suhtes mõistev.
Haletsust ei vaja
Tutvusring väheneb pärast õnnetust ilmselt ka seetõttu, et teised ei oska saatuselöögist tabatuga enam suhelda. «Mitte mingil juhul ei taha ma haletsust,» ütleb Tanel karmilt. «Mulle ei meeldi, et sageli tulevad koosviibimistel inimesed mulle rääkima, et minu õepoeg või keegi teine on ka ratastoolis. Nad arvavad, et saavutavad minuga niiviisi parema kontakti — aga mind ei huvita see! Tahaks hoopis muudel teemadel rääkida. Ma olen isiksus, mitte kätega ratastool!»
Õige retsept puudega inimestega suhtlemiseks on lihtne: nende eripärast tuleks mööda vaadata. Sest iga abipakkumine tuletab inimesele tema puuet meelde. Tihti teiste abi hoopis segab. «Autosse saan ma ise hulga kiiremini kui teiste abiga,» selgitab Tanel. «Kui ma hakkan ratastooli kõnniteeservast üles tõukama ja siis keegi äkki tagant kinni haarab, võib hoopis tasakaalu kaotada. Mul on suu peas, kui ma abi vajan, küsin.»
Tanel on õppinud elama oma probleemidele mõtlemata: «Kui ma tahan sõpradega ööklubisse minna, siis ma ei mõtle enne, kas ma sinna sisse ka saan. Lähen kohale ja siis vaatan.»
Sel suvel käis Tanel koos sõbraga, kes samuti on ratastoolis, automatkal Horvaatias. Pruudid olid ka kaasas. «6600 kilomeetrit sõitsime läbi,» uhkustab noor mees. Eelmisel aastal koos sellesama sõbraga Egiptuses puhates juhtus ka väike seiklus: sealsete ATVdega, mis sarnanevad rohkem neljarattaliste tsiklitega, mindi kahekesi kõrbesse kihutama. Sõbra masin ütles aga keset liivalagendikku üles. Ratastoole meestel kaasas ei olnud. Kuidagi upitas sõber end Taneli selja taha, katkine sõiduk jäeti kõrbesse maha.
Sel suvel Soomes seikluslaagris proovis Tanel esimest korda elus veesuuskadega sõita. Kulus neli või viis katset, enne kui ta end veest välja sai, seda ka rohkem jonni jõul. Aga Tanel oli ka laagris ainuke, kes sellega üldse hakkama sai. Laagris proovis Tanel ära ka mägironimise, küll ainult allatuleku osa, aga asi seegi.
Taneli laualt ei puudu kena tütarlapse pilt. Pruut elab Poolas. «Naisi on mu elus alati olnud ja on ka praegu,» ei kurda Tanel oma elu sellegi külje üle.
elo@kroonika.ee
FOTOD: Aivar Kullamaa
VÄLJAVÕTTED:
1. “Kindlasti poleks ma tervena elus nii hästi läbi löönud.”
2. “Mitte mingil juhul ei taha ma haletsust.”
