«Oleme Jaaniga naernud: mõtle, kui talle oleks ülikooli lõpetamisel ulatatud sülle kahekuune beebi – siin on su tulevane abikaasa!» naerab oma mehest 24 aastat noorem Kati Toots.
Üheteistkümnendalt korruselt avaneb vaade öötuledes merele ja Tallinna panoraamile. Kuna tantsutäht Kati (30) treeningupäev venis pikemaks ja pärast täitis ta tütrele antud lubaduse käia ära kinos «Karupoeg Puhhi» vaatamas, siis kohtume hilisel tunnil nende Pirita tee korteris. Tagatoast ilmub ka kriitvalges hommikumantlis pereisa Jaan (54). Usalda ajakirjanikku, aga kontrolli…? Mõne küsimuse peale seab mees Kati eest õigluse jalule. Veel suurema põlemisega räägib ta kaasa aga tantsusaate teemadel.
Sinu läbilööki kiruvad-kadestavad ilmselt paljud eesti noorikud. Nimeta mõni sinu hinnangul kihvt naine, keda oled sina imetlenud?
Viimasest ajast vaieldamatult – Maaja Kallast! Temaga võin tundide kaupa «neelatamata» järjest rääkida. Iga sõna tema suust on kuld. Ääretult elutark naine – vaimukas ja, kui vaja, ka terav!
{poolik}
Kuidas sa Eesti etiketileediga tuttavaks said?
Maire Aunaste saates. Sobisime kohe hästi jutule. Nüüd, tantsusaates olen küsinud temalt nõu, kuidas käituda ja mida teha. Näiteks kui meil rumba-tantsuga oli see linadega laest alla laskumine – et kas ma sellega liiale ei lähe…
Aga lõpuks paljud vist ei saanudki aru – mis mõttes, milleks seda laskumist vaja oli! Ju nad ei pööranud tähelepanu paaridele antud ülesandele – selle saate tants pidi jutustama isiklikku lugu… Nii nagu argentina tango – see ei ole lihtsalt tango, vaid kõrtsitants, viskiuimas pead ja tagaajamine…
Kui «Evita» film kinodesse jõudis, olid sa viisteist. Mäletad, mida arvasid sa sellest naisest siis ja mida mõtled nüüd?
Ma ei olegi seda filmi näinud, ainult teistelt kuulnud. Olin siis Võru tüdruk – kinoskäimise võimalusi ja võib-olla ka õiget suunajat polnud…
Tanja Mihhailova jäi ja on Tanja MIHHAILOVA. Miks sina ei tahtnud tuntuks saada kui Kati Šahmatova…?
Sünnitunnistuse järgi olin ma tegelikult Kõiv. Minu isa aga, kes ootas väga tütart, nõudis emalt minu perekonnanime muutmist. Pani mulle oma nime, aga lõpuks jättis ta meid kõiki ikkagi maha. Sellest minu pereloost on nii palju juttu tehtud, et ma enam ei taha… Miks ma pidin kandma vene perekonnanime, kui mul pole ei isapoolset kasvatust ega tuge. Mul oli ammu see plaan, et ma oma nime muudan, ja ma tegin seda.
Ja kui juba, siis väga irriteerival moel Tootsiks?
(Jaan sekkub kõrvalt: «Miks «irriteerival»? Ju siis Kati arvas, et ükskord saavad meie elud kokku.»)
Kas sinu eesnimi on sünnitunnistuse järgi tsaarinnalik Jekaterina?
Algusest peale Kati! Kustkohast see tuleb?! Keegi viskab Internetti mingi oletuse välja ja teised tagantjärele kommenteerivad.
Jekaterina Šahmatova kõlaks ju kui omaette artistinimi väga võidukalt, nagu šahh ja matt…!
Ei! Toots on ilusam.
Sinu elu seni kõige pöörasem tants ja pidu?
Olen väga kehv tantsija. Ööklubides olen ikka teisi vaadanud – ja ju tundnud kompleksi, ise ma põrandale ei kipu. Absoluutselt!
(Jaan: «Hispaanias oleme ju ikka…»)
No Eestist väljas – seal oleme oma sõprade seltskonnaga tantsinud. Ja suurematel üritusel, vastuvõttudel Jaaniga ka ikka.
Aga kahekesi romantiliselt – siinsamas kodus?
(Paar vaatab nõutult teineteisele otsa.)
Milliste punktidega hindaksid sa Jaan Tootsi tantsuoskust?
Jaan tantsib väga normaalselt. (Tütar Karoliinat teise tuppa magama panema läinud Jaanile.) Sa oled ju teinud kunagi võistlustantsu…?
(Jaan: «Mitte võistlustantsu. Tollal käisid noored mehed peotantsukursustel. Ants Taela käe all. See oli, ma arvan, vist aastast 1969… viis aastat.»)
Issand, mis aastaarvud! Aga jah, Jaan tantsib kõik tantsud ära.
On’s ka Jaani tantsusaatesse osalema kutsutud?
Jaan on kahel korral ära ütelnud.
Sinu esimene päris tants – poisi kutsuva kummardusega ja puha…?
Võrus…? (Paus.) Mul tuleb meelde, et linnas oli koolidevaheline populaarseima tüdruku valimine. Eks siis seal tuli ilmselt ka tantsida, aga… (Lööb särama.) Mäletan, et ma võitsin. Olin kolme-neljateistaastane. Sellest kirjutati isegi kohalikus lehes.
Nüüd saatesse läksid ka mitte tantsu, vaid võidu pärast?
Eks ma olin tantsusaateid ju vaadanud. Kõige rohkem kartsin seda paisuvat ja kontrollimatut meediakaja – hakatakse paari panema ja kui palju jama on seal inimeste elu ümber üles katkutud – et kuidas sellest sirge seljaga välja tulla.
Ja nagu karta – pereelu seisab meil, Keila-Joale koju me iialgi ei jõua. Päev lõpeb hilja õhtul ikka siia Pirita teele linnakorterisse, mis me ikka enam sinna maale sõidame, kui pool kuus on vaja ärgata, et kella kaheksaks trenni jõuda!
Samas võtsin seda pakkumist kui õnnelikku võimalust. Eestis on ju väga palju tuntumaid inimesi, oma ala professionaale. Pean tänulik olema, et mind nende sekka valiti.
Said augustis 30 ja alustasid uut nulliringi – tugeva mainekujunduskampaaniaga. Mõjusid Aunaste saates sümpaatselt ja nüüd ka tantsusaates. Ma ei mäleta et sealsetes vaheklippides oleks keegi avanud end päikeseloojangus mererannal ilusti oma vanaemast rääkides. Oli see su oma idee või pakkusid saate tegijad selle välja?
(Jaan: «See oli ju sinu idee!»)
Tegelikult Kadriann (saate režissöör – toim.) pakkus, et võiks filmida kuskil looduses. Ja kui saatetiim ja Marko oma tüdrukuga olid mul Keila-Joa kodus külas, et plaane paika panna, siis pakkusin, et mis me mujalt seda loodust otsime – läksime minu päris koduranda.
Tiksus sul kuklas mõte, et see on hea võimalus näidata, et sa pole pelgalt Eesti kuulsaim armuke?
Jaan sekkub otsustavalt ja seab õigluse jalule tulise monoloogiga:
«Ma olen juba ajakirjanikele öelnud, et see «kuulsa armukese» tempel muutub juba nõmedaks. Ja kui Eestis ringi vaadata: kes on avaliku elu «suur armuke» – siis see on Evelin Ilves. Sest kui Toomas Ilves tuli välisministriks, oli ta abielus oma Ameerika prouaga, aga ajas juba liini Eveliniga. Siis oli armuke, täna on esileedi – ja kõik on korras!
Neid näiteid on palju. Kõrgel Euroopa postil Kristiina Ojuland elab Raimo Käguga – ta on mu koolivend –, kes on siiani abielus Aili Käguga.
Ma leian, et sõna «armuke» on meile väga rumalasti peale pandud, kui meil on pere, me elame kuus aastat koos ja meil on kolmeaastane tütar. Ja üldse, kui perelõhkumisest rääkida, siis Kati ei ole see – mina tegin otsuse ja võtsin Kati!»)
Kati, kas saates kahe viimase paari «punasel toolil» seistes pures sind ka mõte, et ükskõik kui soravaid sooritusi ja trikke sa tantsupõrandal ka ei teeks – terve põlvkond meeleheitel lahutatud koduperenaisi põrnitseb sind ikka pilguga: aga mis ta siis varastas teise naise mehe?!
(Naerab.) Aga mida ma nende arvamuste vastu parata saan! Ma teadsin, et mul pole väga palju poolehoidjaid. Minust eespool on ju kõik oma ala professionaalid, kel oma toetajaskond, oma fännid.
Tegelikult väga suur protsent Eesti suhetest ja abieludest on ju meiega sarnased. Ja ma ei saanud ju tulla võtta üht suurt meest, panna seljakotti ja viia minema. Täiskasvanud inimesed…!
(Jaan: «Ja mu lapsed on ju suured. Perelõhkumine on, kui on väiksed lapsed. Mu noorem poeg oli mul 16, ja vanem poeg ja tütar elasid siis juba eraldi oma elu. Mu lapsed saavad Katiga väga hästi läbi.»)
Ma ei näe põhjust, miks keegi neist naisterahvastest peaks minu peale vimma pidama, kui nende elu on läinud mingil põhjusel lahku…
Kannad kõigi lahutanud meeste eest süüd? Samas võid saada kaitseingliks neile paljudele naistele, kes maitsnud aastaid armukeseleiba, kui mees kaalub kahe pere vahet...
Midagi pole teha. Kellele ma sümpatiseerin, sellele ma sümpatiseerin.
Ja nagu proua Maajagi ütles… Ei ole mõtet istuda kodus, kiruda ja oodata, et kord ehk keegi uksest sisse astub. Kui tahetakse oma eluga edasi minna ja kedagi enda kõrvale leida, tuleb olla avatud! Kõigele, ka pettumisteks.
Innustas lahingusse ka ehk see, et Kersti Toots osales vapralt «Laulud tähtedega» saates…?
(Kati plaksatab naeratades käsi.) Kusjuures Jaan just ükspäev meenutas mulle seda!
Vaatasite siis Jaaniga kodus ja saatsite koos sõnumeid Kersti ja Uku poolt.
(Jaan: «Saatsin küll. Olime sel sügisel pikemalt Hispaanias ja vaatasime seal arvutist.»)
Üks su tuttav ütles, et pärast nii ekstreemset lapsepõlve – Kati mingi lahja meelelahutusega ei lepi…
Kuni mul Karoliina sündis, otsisin tõesti ekstreemsust. Ükski talv ei möödunud lumesaanide ja ATVdeta. Ei mõelnud, et peaksin olema meestest nõrgem, naisterahvas. Mul polnud mingi probleem sirge peal kakssada kilomeetrit tunnis võtta.
(Jaan: «Jumal, mul oli Kati pärast tõesti hirm! Õnneks pärast sünnitust see probleem lahenes.»)
Seni hirmutunne minus puudus. Ja ükskord, kui mehed olid kaugele ette sõitnud, kukkusingi jäisel teel hüppe pealt saani alla. Üksi lumehanges, 20 kraadi külma. Kehas hakkas juba mõnusalt soe – tundsin juba, et nüüd ongi minek… Aga nüüd – ma ei soovi oma lapsele emata lapsepõlve.
Aga eriti äärmuslik seik sinu raskest lapsepõlvest?
(Paus.) Mis sellest heietada! Mis on olnud, see on olnud.
Nüüd, kui ma käisin kaasas tegemas «Kodutunde» saadet, olid kõik hästi emotsionaalsed. Imestasid järjest: pole võimalik, kuidas saab nii üldse elada! Ja küsisid minult: kuidas sul nagu pisarat ei tule või?! Aga ma olen kõike seda ju näinud ja ise läbi teinud. Mis mul oli öelda! Jah, väike laps ei pea endale ise toitu lauale muretsema ega mõtlema, et õhtuti voodikoht oleks, kuhu magama heita, et hommikul ise ärgata ja kooli minna…
Sul oli üheksa õde-venda.
Kolm õde ja kuus venda. Mina sündisin eel-eelviimasena.
Sinu päriskoolid?
Võru keskkool ja kõik. Tööle hakkasin kuueteistkümneselt. Õde töötas kohvikus, käis seal nõusid pesemas, et mul vähegi taskuraha oleks. Ülikooli minekuks polnud majanduslikku võimalust. Kool läbi, oli esimene mõte: lõpuks ometi täiskohaga raha teenida – eks siis elu näitab edasi, mis saab.
Millal jõudsid äratundmisele, et sellelt pinnaselt sa üksi läbi ei löö – parem on turvaliselt mehele minna?
Ma ei tea… Nüüd, lapsega kodus, on mul harjumatu mõte, et mul oma raha üldse pole ja pean iga väiksemagi sokipaari pärast minema seda Jaanilt küsima.
Jaan naerab, et kõik need minu töölkäimised lähevad kaks korda kallimaks, kui ma sealt palka saan. Aga praegu on aeg, kus ma olen tõesti rohkem Karoliina päralt.
Teie tuttav kiitis, et olete hästi toimiv kooslus, kus mees hoolitseb mehe moodi naise ja naine naise moodi mehe eest. Kas olnuks nii ka siis, kui oleksite kohtunud ühevanustena 1980ndatel, kui Jaan oli noor miilits?
(Jaan sekkub taas õiglust jalule seadva monoloogiga: «Vaata, see «miilits» on jällegi… Mina lõpetasin 1981 ülikooli – TPI – ja läksin tööle autoinspektsiooni, et mitte Vene armeesse minna. See on väga suur vahe! Meil töötasid seal 90 protsenti TPI haridusega poisid…
Ma vaatasin juba siis nooremaid naisi – Kersti on minust üheksa aastat noorem. Ja ega ka temal olnud kõrgharidust. Mulle meeldivad naised, kes on head koduperenaised, mitte professorid.»)
Ma arvan, et Jaan oleks mulle kõvasti sarvi teinud – sellest ma pääsesin.
Aunaste saates nimetasid sa, et temperamendilt on Jaan ehk sinust nooremgi…
Jah, mina olen selline hästi rahulik. Jaan tuleb ikka õhinal: kuule, läheme nüüd – peame sinna ja siis sinna minema! Kerstiga olid nad vaat et igal üritusel pildi peal. Mina võtan kõik need kutsed lauale: kas peab ikka neist iga peale kohale tormama?! Siis Jaan ütlebki: «Sa oled nagu väike vanainimene!» (Naerab.) Temal vastupidavust jätkub – ta võib olla kaks ööd-päeva üleval. Mina jään õhtul telekagi ette tukkuma. Kaheksakümnese hing sees – meeldib kodus olla mõnusalt.
Jaan on emotsionaalsem, sina mõistuslikum?
Jah, vahel tõmban teda nagu marionetti nööridest tagasi. (Näost särama lüües.) Ta on mul hästi energiline. Vahel tunnen, et nagu vampiir imeb tühjaks: kuule, lähme vaatame ikka sealt klubist läbi! Või: kuhu sa minna tahad – ega ometi teatrisse?! Aa, teatrisse võime minna küll…
Täna käisin lapsega kinos «Karupoeg Puhhi» vaatamas. Pärast trenni, nii et mul vahepeal tuli tukk peale. Karoliina sosistas siis mulle: «Emme, ära karda, tee silmad lahti!» Mulle meenus siis Jaani nägu, kui ma kippusin Estoniasse «Carmenit» vaatama. «Mis, sa tahad, et ma pakuksin kõigile vaatepilti, kuidas ma tukun, kuni sina kõrval oma «Carmenit» naudid?!»
Kaks ühes – vanem turvaline mees, kel poisikese hing sees?
Mulle meeldib, et kui me milleski kokku lepime, siis see toimib kella pealt. Ma ei pea kartma – aga äkki ta unustas mind ära, äkki ta ei tulegi? See on elementaarne viisakus. Näen oma tutvuskonnas iga päev, kuidas naistel enamasti on – tundide kaupa lastakse oodata, telefonikõnesidki ei võeta vastu…
Kuidas kohanesid nüüd endast kuus aastat noorema Marko Kiigajaani suhtlemiskooliga?
Mis sa mõtled nüüd, et kas meil «susiseb» või? Ei susise. Ma võtan teda õpetaja ja noorema sõbrana... (Naerab.) …kes turtsub minu peale iga tund. Saan temast aru: kui ta õpetab sama asja kümme korda ja ikka ei saa asja, siis ju viskab kaane pealt: «Sa oled nagu mingisugune mollusk…!» Kui kaamerad trenni kohale tulevad, võtab ta end soliidseks õpetajaks kokku: «Kmm, teeme nüüd selle koha uuesti!» Ei, ta on tubli poiss oma vanuse kohta. Maksimalist. Ta õppis isegi ümber, kuidas seletada, et minusugusele selgeks saaks.
Tabad sa end mõttelt, et võrdled oma ja tütre lapsepõlve: sinul oli nii, näe, temal nüüd naa?
Ei, üldse mitte. Mu suurim «kiiks» emana on, et ma ei taha üldse, et temaga võõrad oleks – vaid et olen mina ja on Jaan. Ei lapsehoidjaid! No, lasteaed, kus ta õpib ja areneb – teised lapsed. Jaan vahel kõrvalt ohkab, et võiks vahel minna kahekesi reisile. Aga ta on veel ju nii väike…!
Oma lapsepõlve mäletan ma vähe ja katkendlikult.
Kaitserefleks mäletada ainult head?
Kui ma olin kümme, võttis mu vanem õde Merike mu enda juurde kasvatada. Tal endal oli siis juba kolm last – kolmene, poolteisene ja aastane. Õde käis tööl öövahetuses. Nii et hommikul ärkasin pool seitse, panin lapsed riidesse ja viisin lasteaeda. Koolist tulles tõin lapsed koju, õde oli siis juba tööle läinud.
Hommikust õhtuni lastega – pesemine, kasimine, söögitegemine. (Naerab.) Õde ütles, et õhtul töölt tulles kunagi ei tea, mis elamises jälle ümber tassitud on. Iga päev liigutasin vähest mööblit ühest toanurgast teise, et väheke teistmoodi ja uuem saaks. Kord määras ta mulle karistuseks hilinemise eest koduaresti. Keeras ukse lukku. Nii et välja ma lastega ei saanud.
Mõtlesin siis, et paneks lastele tuppa telgi üles. Võtsin suured naelad ja lõin jõuga läbi põranda. Kus mul pidi jõudu olema… Kui Merike töölt tuli, jooksis naabrinaine talle vastu – tal sadas krohvi laest alla… Aga jah, naelad olid üldse minu sõbrad. Naelad ja haamer.
Karoliina sai oktoobris kolmeseks. Mullu sai ta kingiks hiigelnukumaja, aga tänavu?
Hästi armas toredate sõpradega pidu oli.
(Jaan: «Küsisime, mis ta ise tahaks. Salatit ja vanaema kooki!»)
Ja ühe nuku valis ta poes välja… Aga nukumajaga ta mängib kogu aeg. Seal on igasugu imepisikesed ja õrnad asjad – portselanist lusikad ja… Vahva on vaadata, kuidas ta neid asjalikult ritta sätib. Ja köögis püsib ta mu kannul. Juba teab kõiki koostisaineid, mis ühte või teise toitu läheb.
Ära ei hellita…?
Meil on karm issi. Aga tänaseks on ta juba piisavalt kaval laps. Teab, et kui midagi on vaja, tuleb minna isa juurde ja öelda: «Issi, sa oled nii armas, nii kallis…»
Kuidas sul endal ilusate asjadega on? Öeldakse: kes kutsikana kõhtu täis ei saa, see jääb igavesti aplaks…
Kuna mul kaua neid polnud, ei oska ka väga tahta. Vendadega kasvades ei mänginud ma ju ka nukkudega. Enne kui ma nüüd ostmise jutuga Jaani juurde lähen, ütlen endale: nii, mõtle nüüd rahulikult, kas sul seda asja päriselt ka vaja on! Üleliigseid šopinguhullusi pole mul vist olnud. Kõik, mis vaja, on olemas ja....
Kas kõik su üheksa õde-venda on oma eluga järje peale saanud või jäi mõni ka hammasrataste vahele?
Jah. Merike töötab Võru kultuurimajas. Reet oli Valgas õpetaja ja nüüd müüja. Riina on hinnatud pagar Saaremaal… Tänaseks on ka kõik mu vennad pereinimesed. Kolm neist läksid kuus aastat tagasi ühte ehitusfirmasse – ja töötavad tänagi seal. Hästi kohusetundlikud. Selle koha pealt on see meie ränk elukool võib-olla isegi kasuks tulnud… Samas, kui paljud taolise minevikuga lapsed lõpetavad vanglas või mis iganes. Olen uhke, et mu vennad on kõik jalad alla saanud. Ja suuresti tänu just sellele, et neil on kodus vägevad naised.
Aga su ema ja isa…?
Isaga ma ei suhtle. Ta peaks nüüd 61-62- aastane olema… Ema oleks saanud oktoobris 57. Viis talve tagasi juhtus temaga õnnetus.
???
Ma ei taha sellest rääkida.
Mis saab järgmiseks «ekstreemsuseks» – Kati Tootsi kokaraamat?
Kokaraamatuid on nüüdseks nii palju. Kui ma neid poes lehitsen – vaatan, et juba üks ja seesama.
Mis siis jääb – millal rahvas Kati ja Jaan Tootsi sajandipulma näha saab? Jaan nimetab sind intervjuudes küll abikaasaks, aga on Kerstist vist ikka veel lahutamata…?
(Kuna Jaan sügab habet, vastab Kati.)
Pulmad on kahe inimese asi. Kui üldse, siis (pöördub pilguga Jaani poole) kuskil rahulikult ja vaikselt – onju?
(Jaan pärast pausi: «Mina olen ajakirjanikele ikka öelnud, et ega sõrmus pole see, mis hoiab abielu koos. See loeb, kui meil kolm aastat tagasi Katiga laps sündis…
Ja ei lähe ühtki päeva, kus ma oma suurte lastega ei helistaks. Vanem poiss käib minu rada, töötab politseis. Noorem lõpetas ülikooli rahandusalal, on autofirmas tööl. Tütar oli välisministeeriumis, praegu aga Rootsi firmas tööl…»)
Jah, kui neil paar päeva helistamisega vahele jääb, siis nuuksub juba meil Karoliina: «Minu vennad on kadunud!» Jaanil on üldse oma lähedastega eriliselt kokkuhoidev suhe, vähemalt kaks korda nädalas käime (Jaani – toim.) ema ja isa juures…
