Tantsusaate kohtuniku Merle Klandorfi (56) võistlustantsijakarjäär jäi lühikeseks. Peda esimese kursuse peol tantsis ta end korvpalli-inimese Kalle Klandorfi käte vahele, seejärel sündisid tütred Helen ja Heili…
Elu esimene tants, kummardusega poisilt ja puha?
Eks see üks rahvatants lasteaias võis olla. Minu lemmik oli seal üks hästi suurt kasvu poiss Georg. Hiljem pioneerilaagris olid rohkem ringmängu moodi tantsud… Olin neli-viisteist, kui meile tuli kooli tantsukursust andma Herbert Rachman. Siis sai küll koolivorm südame põksudes kodus kähku paremate riiete vastu vahetatud, ja jooksuga tagasi — 21. keskkooli ilusasse saali. Seal sai siis klassivendadega esimesi ruutrumba samme proovitud. Poisse oli vähem kui tüdrukuid, ainult üheksa klassivenda, ja eks nad pidid meid siis kordamööda seal tantsitama.
Kui vanalt, kelle mõjul võistlustantsutrenni jõudsid?
Enne käisin ma kaheksa aastat iluvõimlemistrennis. Mu ema oli treener. Aga temal juhtus äpardus käega – selle terviseprobleemi pärast jäi tema treeneritöö katki. Ja ma pidin valima siis muu ala. Ema leidis, et kõige lähem iluvõimlemisele on võistlustants. Ja nii viis ta mind tantsutreener Aare Orbi juurde noorte rühma. Ema valik ja minu lummus – sest nii kui ma sinna esimesse trenni läksin, nii ma olin täiesti lummatud sellest, mida ma nägin. Mäletan, et täpselt samal päeval sain ma 16aastaseks.
Kui kaua su võistlustantsijakarjäär kestis?
Helen sündis, kui ma olin 21. Lõpetasin, kui sain teada, et ma Helenit ootan.
Pärast tuli treeneri- ja kohtunikuamet?
Selleni läks aega. Lõpetasin Pedagoogilise Instituudi ja töötasin mõne aasta Tallinna pedagoogilises koolis õpetajana. Kolmeaastase vahega sündis mul teine tütar Heili. Pärast seda kutsus Aare Orb mind assistendiks. Ja sealt peale tegin ma ära ka tantsuõpetaja eksamid.
Mis on su leivanumber-tants, millega tulid sulle võistlustel parimad kohad? Eeldatavasti on selles tantsus ka sinu iseloom sees…?
Ikka vist rumba. Kuigi kõrvalt kiideti mind rohkem standardistiks. Aga minu südames oli kõige rohkem rumba. No ju see oli ka mulle kõige iseloomulikum tants — pealtnäha tagasihoidlik, aga sees on üht-teist peidus nagu Skorpionitel ikka. Standardtantsudest oli mu lemmik aeglane valss.
Tantsijakarjääri võitude võit?
Minu parimad tulemused jäid koolinoorte klassis võistlemise aega. Siis olime me oma partneriga väga-väga mitmekordsed Eesti meistrid — võitmatud! Aga siis, nagu elus neiudega ikka juhtub, mina kasvasin üheksa sentimeetrit pikemaks. Ja polnudki Eestis mulle minu kasvu uut partnerit. Nii ma sattusin nõutusse seisu. Just siis juhtus nii, et mu treener Aare Orb jäi omakorda oma abikaasast tantsuparterist ilma — tal oli seljaoperatsioon ja pärast seda keelati talle tantsimine (võistlustantsupaar Aare ja Piia Orb olid omas ajas omal alal sama tegijad kui Paul Keres males). Ja nii tegigi Aare mulle ettepanku jätkata koos temaga. Ta oli küll minust 20 aastat vanem, aga tol ajal see ei olnudki nii väga imelik, et 20 aastat vanem meesterahvas tantsis noore tüdrukuga. Võistlustants polnud siis nii üheselt noorte inimeste ala kui nüüd…
Aarega me treenisime-võistlesime kolm aastat, aga väga hiilgavaid tulemusi meil ei tulnud. Parim oli Saksa DVs saavutatud viies koht standardtantsudes.
Tantsuoskusest tõusnud tulu väljaspool võistlusi, isiklikus elus?
Seda nagunii, et tantsimisest sai mu elukutse ja leivaamet…
Minu abikaasa Kalle pole küll tantsu-, vaid hoopis korvpalliinimene ja on seda tänaseni. Kohtusime Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppides, kohe esimesel kursusel. Lausa tants meid kokku ei viinud, me ei tutvunud tantsupõrandal. Kuid siiski… Me tutvusime rahvamatkal, aga samal õhtul sattusime Peda peol kokku ja jäimegi terveks õhtuks kokku tantsima. Mäletan, et Kalle viskas siis nalja või tegi mulle komplimendi: «Merle, sa tantsid ju nii hästi!» Ta ei teadnud mu spordisaavutustest midagi. Ma siis lihtsalt vastasin: «Ei või olla…»
Aga jah, nüüd naerame, et tol Peda peol tantsisime me end kogu eluks kokku…
Mis laulude, kelle muusika saatel?
Kusjuures see on mul hästi meeles: tol õhtul oli Ruja kontsert. Aga hiljem, mis muusika meil siis oli…? Eks ikka Abba ja Boney M — nende järgi saab ju hästi tantsida…
Tantsijad on kehaliselt teineteisele lähemal kui mehed-naised kolleegidena üheski teises ametis.
Kuidas sellega ikkagi on — kas tekib «erootiliselt lämmatav atmosfäär»? Või vastupidi — see tamp ja trennimahv on päevast päeva tüdimuseni nii suur, et kaovad igasugused tungid?
Nii ja naa. Vaat ma ei oska seda öelda, kuna minu tantsupartner oli minust 20 aastat vanem. Minu treener ja õpetaja! Ma teietasin teda. Ma lihtsalt ei suutnud talle sina öelda. Alles siis, kui me tantsukarjäär jõudis lõpule, siis ühel päeval me otsustaime: no aitab küll — mõlemad täiskasvanud inimesed, hakkame nüüd sinatama. Mina vaatasin tema poole ikka õpilasena alt üles. Meie vahel poleks saanud midagi enamat kujuneda kui treeneri ja õpilase suhe.
Muidugi, kui tantsupartnerid on eakaaslased, on hoopis teistsugune situatsioon. Siis oleneb ikka kahe inimese vahelisest keemiast, kas sealt tuleb midagi enamat või ei tule. Mina usun sellesse inimestevahelisse keemiasse: kas on midagi enamat ette nähtud või…
Eesti võistlustantsijate keskmist kokku võttes — kuidas selle keemiaga on, palju seda on tulnud…?
Fifty-fifty. Vähemalt vanasti oli nii. Aga nüüd on elu nii palju vabamaks ju läinud: täna olen ühega, homme teisega. Ja ülehomme otsustan — loon pere hoopis kolmandaga. Ajad-kombed on erinevad.
Elu vägevaim tantsupidu?
Ei teagi. Võib-olla ma olen natuke teistsugune inimene. Minu jaoks pole kunagi olnud «tantse hommikuni». Abiellusin ju noorelt, sündisid lapsed… Nii et nii palju, kui pidudele tantsima sain, tiksus ikka kukla taga — mitte tants hommikuni, vaid kindla kellaajani. Ja siis koju pere ja laste juurde.
Kõige eksootilisem paik, kus oled tantsinud?
Eks ikka need lõunamaad, kus me abikaasaga reisinud oleme. Venezuela, Hispaania, Mehhiko…
Vaimustavaima üle aegade laevaliikumisega popiidol?
No Michael Jackson on vist ikka ületamatu.
Sulle silma jäänud tantsulõvisid Eesti seltsielust, paare, kes tantsupõrandal koos teineteisest säravalt mõnu tunnevad?
No perekond Oviir tantsib väga kenasti. Ain Seppik oma prouaga on kahtlemata lihvitud tantsuoskusega.
Härra Siim Kallas oma prouaga. Ja ka meie peaminister Ansip on ju tantsulõvi…
Kellele oled tantsusaate nelja hooaja jooksul kõige enam kaasa tundnud?
No Ahun ja Kruuse.Sellest on tõesti kahju. See oli nii ülekohtune, et nemad välja kukkusid. Mina ei teadnud sellest noorest poisist Ahunist enne midagi. Aga tantsupõrandal õhkus temast tõelist sportlast ja ka loomulikkust.
Eelmistest hooaegadest oli Koidu ja Kertu silmis sädet näha, rääkimata Gerlist ja Martinist.
Kahe tänavu finaali jõudnud paari trumbid ja nõrgad küljed võrdluses?
Ithaka on Liinast kahtlemata tantsuks paremate füüsiliste eeldustega, juba looduse poolt. Tema kehas on see võistlustantsuks vajalik lihaspinge olemas. Pluss musikaalsus tänu tema elukutsele. Ja Marko Kiigajaan on kahtlemata üks paremaid treenereid-õpetajaid, kes selles saates on olnud. Mairold on treenerina veel noor ja vähesema treenerikogemusega. Liina puuduseks on varasem sportlikkuse puudus ja lihaslõtvus. Ta ei oska daamilikult oma jalgu kasutada. Samas on Liina plussiks tema näitlejameisterlikkus, mis võidab südameid saates tantsudele eelnevates ja järgnevates intervjuudes-klippides… Nii et ma ei välista kummagi paari võitu. Isegi kohtunike poolt vaadatuna. Sest kõik oleneb ju tantsudest, mida paarid finaalis pakuvad.
