«Pilvede kohal vaikuses puhastub nii-öelda kõvaketas ära,» ütleb miljonär August Kull. Seiklused mägedes on mööblifirma Thulema endisele omanikule õpetanud, et elus ja ka äris pole mõtet tormata.

Sel aastal pole August (51) mägedes käinud, aga mullu vallutas koos poeg Martini (24) ja sõpradega Mont Blanci. Martini jaoks oli see esimene tipp.
«Suvel, juulis käisime, aga lund oli palju ja ka vihma saime. Ilm ei soosinud. Mäed näitasid oma karmi palet, külm oli,» räägib August.
Tavaliselt toimub Mont Blanci retk kahe ööbimisega, aga kuna ilm oli ülimalt halb ja nad teadsid, et vaid järgmisel päeval on olud tõusuks sobivad, siis tuli teekond ühe päevaga läbida. See oli kurnav, aga ainuõige otsus. Üles mindi Prantsuse poole pealt mööda Goutieri rada, mis ei ole kõige raskem. Lisaks Kullidele kuulusid mägimatkajate seltskonda Marek ja Valter Kaleta, Ago Altjõe, Ahto Altjõe, Andrus Tasak ja Heino Kristal.
 
Ammutab mägedest elutarkust
 
August on alistanud Aafrika kõrgeima ja Lõuna-Ameerika teise mäetipu.
«Ma ei pea end mägironijaks, olen rohkem seiklusmatkaja. Inimestel on valida, kas läbi põleda või puhastuda,» räägib August. «Ületootev ühiskond sunnib meid panustama, et ennast tõestada. Seetõttu põleme kiiresti läbi ja vahel põletame läbi ka oma ümbruskonna, lähedased. Mägedes pääsed argisekeldustest kõrgemale. Seal pilvede kohal vaikuses puhastub nii-öelda kõvaketas ära.»
Ta on mägedes üht-teist õppinud. Näiteks seda, et tormata pole mõtet, mäed otsustavad sinu eest ja et kitsal mägiteel ei tohi kuristiku ja jaki vahele jääda. Selle mõtte võib ka ärisse üle kanda: ära jää kitsal äriteel panga ja masu vahele.
 #end#
Kolm aastat tagasi müüs Kull oma mööblifirma Thulema, veidi pärast seda kui oli käinud hingepuhastaval matkal Himaalajas. Tehing juhtus võrdlemisi õigele hetkele, sest ajad ei läinud paremaks, pigem vastupidi.
«Värske ost, vara veel hinnangut anda, ütles üks uutest Thulema omanikest Endrus Arge diili tehes. «Igatahes win-win-tehing. Mõlemad pooled võitsid.» Täna on Thulema saneerimisel, mis tähendab, et omanikud peavad leidma värsket raha, et firmat vee peal hoida.
«Meeskonnast, kelle ma omal ajal kokku panin, ei ole seal suurt midagi järele jäänud,» lausub August. «Meeskond oli Thulema tugevaim külg. Miks mägedes kuristike kohal ronides turvaköies käiakse. Ikka sellepärast, et oleks ohutum raskusi ületada. Ei kujutaks ette, et seal liider teisi köiega enda järel lohistaks. Thulema sellisena kõrvalt vaadates paistab, kuid edu sõltub sellest, kuidas meeskonda suudetakse veenda ja motiveerida endast kõike andma ka siis, kui tunneli otsas valgust ei paista.»
 
Elab üks päev korraga
Thulema sai loodud päevil, mil kõik üritasid ettevõtluses rikkaks saada ja erastamisel jagati tehaseid poolmuidu. August jäi Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi erastajate ringist välja, ning lõi sõprade keelitamisel oma firma.
«Thulema oli mu teine noorus,» sõnab August. Ta oli ligi 35, kui firmaga alustas. Kull on ka kõrvetada saanud. Tänapäeval on mõeldamatu, et mööbli eest teenitud rahale tuleb kohvriga Venemaale ise järele sõita ja vahel seda ka taga otsida. Mugavusest ei saanud üheksakümnendate alguses rääkida. Seepärast peab August lausa kohatuks kurtmisi tänaste raskete aegade üle. Inimesed on oluliselt mugavamad.
«Mul on kahju ettevõtetest, kes pärast esimest korda, kui neil uks nina ees kinni lüüakse, koju lähevad. Visadust peab olema ja usku endasse,» jagab August kogemust. Nüüd on tal firma Brainteam OÜ, mis nagu nimigi viitab, on rohkem ajutööga seotud ettevõtmine.
Konkurents oli ja on  karm, ning vahel kui jõud otsa lõpeb, võib anda pinged, riskid ja ka võidulootuse edasi järgmisele investorile.
 
«Sul on 50 miljonit krooni tööpinkides ja hoonetes ning sa teenid aastas ainult mõne miljoni kasumit,» olla Kull kurtnud. Kinnisvaraturul või börsil võib sellise summaga teenida hoopis rohkem...
Brainteam OÜ tegeleb ettevõtete protsesside korrastamise ja saneerimisega. Tulemust saab mõõta rahas ja uutes avanenud võimalustes. Koostööd tehakse Eesti riigi, ülikoolide ja EASiga, et tõsta mööblisektori ekspordivõimet kahekordseks. Hädalisi on palju, nende hulgas on nii vanu kui ka uusi tõusvaid tähti.
«Otsime ka iseenda rahale rakendust. Me ei välista seda, et võime siseneda ka riskiinvestoritena ajutiselt mõnda ettevõttesse,» ütles Kull kevadel.
Sügiseks ei ole ta veel kiirustanud. «Mööblitööstus on perspektiivne ja ekspordivõimeline, aga ma ei ole oma firmaga veel kuhugi sisenenud. Samas ma ei välista seda.»
August elab praegu üks päev korraga. Ta tahaks ära kuulata tuttavate matkasellide mõtted, sest hing sügeleb ja mägised rajad kutsuvad.
«Linnud lendavad lõunasse ja nii tahan ka mina mägedesse tagasi, näiteks Nepaali,» sõnab August.
 
 
Väljavõte matkapäevikust
 
Mont Blanci ründamine
Meie esimese päeva eesmärk oli tõusta 2300 meetrilt 3800 meetri peale. Sealt edasi jäi tippu minna veel 2500 meetrit. Tipu (4810m) plaanisime võtta ja alla tagasi tulla seega kahe päeva ja ühe ööga.
Hakkasime hommikul kell 7.30 liikuma, sõitsime esimese tõstukiga 2300 meeri peale. Meid võttis vastu korralik lumetuisk. Tee, mida pidi liikuda, oli kadunud. Mõtlesime vahepeal, et oleme eksinud, kuid siis hakkas inimesi vastu tulema. See oli psühholoogiliselt raske moment, kuna tekitas meiegi grupis tahtmise tagasi pöörduda. Usaldades ilmateadet, mis lubas ilusamat ilma päeva teises pooles, otsustasime edasi minna. Keset tuisku tekkinud selgemal hetkel nägime taamal onni - otsustasime sinna tuulevarju minna. See onn tundus nii üksik ja mahajäetud, kuid tegelikult ootas meid seal sees oma kümme inimest, kes olid juba kaks päeva tormivarjus olnud.
 
Surmakuristik ja kaljuronimine
Järgmine siht oli jõuda 3800 meetri peale. See oli füüsiliselt üks raskemaid teekonna osi, sest pidime minema üle Surmakuristikuks kutsutava liustiku ning seejärel üles ronima ca 500 meetri kõrgusest kaljust.
Kalju oli trossiga julgestatud, kuid ikka ja jälle tuli end sealt vabastada allatulijate möödalaskmiseks. See võttis kohati üsna kõhedaks, kuna trossi küljest end lahti lastes tuli usaldada vaid toetuspinda, mille olid oma kätele-jalgadele leidnud, ning samas end tasakaalus hoida, kuna 25 kg varustus meid muudkui tahapoole tõmbas. 
3800 meetri peale jõudes ootas meid Gouteri onn, kus on kaks neljakümne inimese tuba, kuid ööbida soovib seal päevas nii 200 inimest. Seega tuleb sinna ette helistada ja kohad broneerida. Ka meie helistasime ja lõpuks saime siiski admini ära räägitud ning oma kohad voodites kätte. Aga magati ka sööklas laudadel, järgmised pinkidel ning viimased laua all.
 
Teel tippu
Hommikul ärkasime kell 2 ja rajale asusime kell 3.30. Väljas oli kottpime, mistõttu valgustasime rada otsmikulampidega. Suure köie jätsime onni, kaasa võtsime vaid kaks lühikest köit ja kerge tipukoti koos söögi ja hädavajalike riietega. Meiega üheaegselt oli tippu minemas sadakond inimest, mistõttu oli tunne, nagu vookleks me ees pikk jaaniussikeste rada.
Minek oli mööda mäeharja, mis kutsus erilisele ettevaatlikkusele, kuna ühtegi valesammu endale lubada ei saanud. 
Liikusime turvaseongus ja hambad ristis. Tuul oli lõikavalt külm, sõrmed külmetasid ja organism oli väsinud. Viimane peatuspunkt enne tippu oli Vallot-nimeline onn. Sealt oli veel 400 meetrit tõusta. Pideva tuisu tõttu muutub mäehari pidevalt ning rajad tehakse kogu aeg uued.
Meil vedas, sest sel hetkel, kui tippu jõudsime, oli seal vaid neli inimest. Tipp oli 3 meetri lai ja 80 meetrit pikk platoo. Oli ikka hea tunne küll, aga endiselt oli väga külm. Laulsime Ahtole, meie sünnipäevalapsele, sünnipäevalaulu,  võtsime taas veidi konjakit, tegime pilti Eesti koondise dressides ja meie sponsori Mobil lipuga ning hakkasime alla tagasi tulema.