Kes poleks kogenud, kui hea tuju terveks päevaks võib teha mõni ladusat eesti keelt kõnelev noor tore venelane! Kroonika jagab seda rõõmu oma lugejaile vabariigi aastapäevaks.
Kes poleks kogenud, kui hea tuju terveks päevaks võib teha mõni ladusat eesti keelt kõnelev noor tore venelane! Kroonika jagab seda rõõmu oma lugejaile vabariigi aastapäevaks. Küsimustele vastavad Kristina Šutova, Sergei Metlev, Nikolai Bentsler ja Andrei Korobeinik.
1. Sinu «retsept» meie venelastele, kuidas eesti keel kähku ja hästi selgeks saada?
2. Kui vanalt, kuidas ise eesti keele suhu said?
3. Mis on eesti keeles kõige raskem?
4. Mõni eesti keeles venelase jaoks veidralt-naljakalt kõlav sõna?
5. Mõni eesti keeles kunagi tehtud «kole viga», mille pärast end siis laua alla häbenesite, aga mis nüüd naerma ajab…?
6. Millistele vene sõnadele eesti keeles vasted puuduvad ja vastupidi (nii et peab appi võtma teise keele)?
Andrei Korobeinik
(05.11.1980 Pärnus) programmeerija ja ärimees, internetiportaali rate.ee looja.
1. Ainuke võimalus ükskõik mis keele selgeks saamiseks on selle kasutamine igapäevases elus. Eesti keele algtase on võrreldes näiteks inglise keele omaga palju keerulisem, kuna reeglite (või siis erandite) arv on suurem. Seega alguses on väga keeruline korrektselt rääkida ja inimesed lihtsalt ei julge proovida.
Alustuseks võib näiteks eesti telekanalite filme vaadata — nad on üldjuhul inglise keeles ja eesti subtiitritega. Korraga paraneb nii eesti kui ka inglise keele tase! Kõige kindlam viis on muidugi igapäevane suhtlus. Nii et kasutage eesti keelt seal, kus võimalik. Pole midagi häbeneda, sest näiteks müüja esiteks ei näe sind homme. Ja teiseks, eestlasel on hea meel, kui sa pöördud tema poole kas või vigases eesti keeles.
2. Eesti keelt õppisin Pärnu Vene Gümnaasiumis, kuid kuna ma seda reaalselt ei kasutanud, siis tase ei olnud just väga kõrge. Inglise keel oli mul palju parem — käisin olümpiaadidel ja lugesin ka raamatuid inglise keeles.
Tartu Ülikooli matemaatika teaduskonnas oli aga õpe eesti keeles ja seal läks see väga kiiresti — juba esimese sessiooni eksamitel probleeme ei olnud. Peale ülikooli läksin tööle Tallinna firmasse, mis oli küll rahvusvaheline, kuid enamik Tallinna kontori kolleegidest olid eestlased. Seal õppisin ka kõnekeelt — eestikeelsetest matemaatika terminitest igapäevases elus suurt kasu ei olnud.
5. Mõned eestlased arvavad, et venekeelsed roppsõnad on täiesti «in» ja kasutavad neid sõltumata kontekstist, näiteks ärilistel kokkusaamistel. Venelaste jaoks on selline käitumine üsna šokeeriv. Eriti siis, kui vestluspartnerid on Venemaalt või kokkusaamine toimub seal. Tuletan eestlastele meelde, et väga vähestes riikides on roppsõnade kasutamine avalikult levinud, Venemaa ei kuulu nende hulka. Igaüks otsustab loomulikult ise, kuid on ka muid sõnu, mida võiks roppsõnade asemel kasutada, näiteks «ükskõik». Soovitan selle peale vähemalt mõelda.
{poolik}
Kristina Šutova, Kanal 11 öösaate juht
(1990)
1. Võib vastata natukene huumoriga, jah? Kolm teelusikat julgust ja enesekindlust. Ja viis suurt supilusikat tahtmist ja soovi, mis kõige tähtsam. Ja ongi tainas valmis. Et siis tuleb võtta kätte ja minna eestlastega suhtlema. Ja nagu venelased ütlevad, pervõi blin komom, esimene pannkook läheb aia taha. Aga ei ole hullu. Tuleb katsetada ja edasi liikuda. Kui sa tead kas või ainult paari lauset… Mine kas või poodi ja proovi küsida eesti keeles. Või tööl kolleegidega – kus on aga võimalus. Proovi!
(Naerab.) Hea, kui sellesse retsepti leidub panna ka eesti mees. Aga piisab ka, kui leiad lihtsalt head eesti sõbrad-tuttavad. Peaasi, saad keele selgeks, kui sa suhtled eesti rahvaga.
2. Lapsena kui ma Lihula kandis vanaema juures maal käisin, olid naabrilapsed eestlased. Teist võimalust polnud, nemad ei osanud vene keelt. Tahtsin nendega mängida, küsisin vanaisa käest paar lauset: Kuidas on «lähme mängima!»? Vaatasin, et nad saavad minust aru. Ja nii see läks… Neljandasse klassi saatsid vanad mind juba eesti kooli. Kuigi läksin sinna kaugeltki mitte hea eesti keelega. Esimese etteütluse peale ma tõesti arvasin, et mul on vist kuulmisega probleeme.
3. Kõik need käänded lähevad ikka vahel sassi. Ja see, kas valida «magama» või «magada»… Aga ma ei häbene, peaasi, et minust saadakse aru.
4. Venelased küsivad kak poživaješ?, eestlased aga: noh, kuidas käsi käib? Nagu käsi oskaks kõndida. Mina vahel olen visanud siis nalja: tere, kuidas jalg käib?
5. Teises klassis mänguväljakul… No poisilik tüdruk, mängisin kogu aeg poistega. Ühel päeval vaatasin, meie poole tulevad eesti tüdrukud. Poisid õpetasid mulle, et ma ütleks neile «tere, tussud!» Mina teadsin, et eesti keeles on «tüdrukud». Aga arvasin, et ju tussud on nagu vene keeles hellitavalt devtšonki… Oi, nad said kõvasti naerda. Mina kõvasti punastada. (Naerab.) Ja targemaks — jälle ühe uue sõna juurde!
6. Venelesed, kui teevad midagi kähku ja lohakalt ütlevad: sdelali vsjo na «tšap-ljap». Eesti keelde ma ei oska seda tõlkida.
Või siis vene keeles igapäevane poidjom pokimarjem. Tõlkes: lähme teeme «kiiruinaku». Aga eestlased vist nii ei räägi.
(Küsimuse peale, kuidas on vene keeles «Lähme teeme kähkuka!» hakkab Kristina naerma.) Vaat seda nii selgelt vene keeles küll pole. On «davai popõramu» või «bõstra perepehnjomsja». Aga see tähendab lihtsalt kiirusta! tee kiiremini! Seksuaalse tähenduse saab see ainult kontekstis, kui juba partneriga kahekesi kusagil istuda. Kontekstita sellest aru ei saa.
{poolik}
Sergei Metlev
(20.08.1991 Tallinnas)
Tartu Ülikooli esimese kursuse juuratudeng
1. Kähku ja kiiresti ei saagi. Tuleb juba lasteaedadest peale hakata vene lastele õpetama. Ja edasi põhikoolis eestikeelsete ainetega. Selliselt jõuavad ülikooli juba väga hea eesti keelega vene noored. Miks mitte paremaga kui eestlastel enestel!
2. Mind pandi eesti lasteaeda. Sealt sain väga-väga hea baasi. Rääkisin puhtalt. Aga siis läksin tavalisse vene kooli. Nii et seitsmendaks klassiks oli mu eesti keel olematuks unustatud. Kolmed-kahed. Ainult venekeelne keskkond, sõbrad. Sest ega Mustamäel on eesti ja vene noortel ikka väga erinevad tegutsemised ja kohad, kus nad liiguvad.
Aga üheksandas klassis mõtlesin selgeks, kuidas ma tahan oma elu korraldada, kus elada. Otsustasin, et tahan jääda kindlalt Eestisse. Ja vastavalt oma eesmärgile pidin oma unustatud eesti keele taastama.
Võtsin palju kursuseid. Ja ka eratunde, maksin tuhandeid kroone. Vene kool aitab praegu väga vähe. Kui oled valmis ise pingutama ja välja käima ka isiklikku raha, võid ära õppida.
3. Kirjanduslik keel ja kõik need käänded-pöörded polnudki mu jaoks nii keerulised. Aga ehtne loomulik kõnekeel oli küll probleem. Valdan eesti keelt väga korrektselt, aga raskem on vahel eesti huumorile pihta saada. Nüüd, kus ma õpin pool aastat Tartu Ülikoolis õigust, on tekkinud väga suur sõprusringkond – nüüd ma juba hakkan jagama ka seda asja.
4. Aasta tagasi keskkoolipoisina pakkusin end peaministri töövarjuks. Ansip oli sel päeval aga Brüsselis, ja nii ma sain teda asendanud haridusministri Tõnis Lukase juurde. Valitsuse pressikonverentsil andis ta mulle ette lugeda valitsuse istungi tulemusi. Probleem tekkis mul nende väga suurte arvudega – kui palju millele on raha eraldatud. Ei suutnud neid lihtsalt välja öelda. Siis ma ütlesin: «Ah, polegi tähtis.». Mille peale kõik hakkasid naerma.
5. Minu teada on vene keele sõnavara suurem ja kõik vasted annab leida. Aga vastupidi on raskem. Näiteks tekkis mul siin probleem, kuidas tõlkida eesti vanasõna: laps räägib, kui kana pissib. Lõpuks leidsin vene keelest väljendi: laps hakkab rääkima siis, kui vähk hakkab mäel vilistama.
6. No näiteks sõna «siiski», mida president Arnold Rüütel ohtralt kasutas. Kui üks «I» ära võtta, siis vene keeles tähendab see «tissid». (Naerab.)
No neid vene noorte seas seksuaalse kallakuga nalju — nagu nimi Juhan tagurpidi — on ju palju, aga need ei kannata vist trükimusta…
Nikolai Bentsler
(07.07.1984, Tallinn) Vene Draamateatri näitleja
1. Võid eesti keelt õppida kogu elu, aga rääkimise saad selgeks ainult siis, kui oled eestlaste seltsis. Kui sinu ümber on eestlased, siis sa hakkad isegi mõtlema eesti keeles. Näiteks suvel olin paar nädalat Türgis ja nüüd mõistan natuke juba ka türgi keelt.
2. Ma olin 16aastane, kui Andres Puustusmaa stuudios sain ühes Eesti Draamateatri suveprojektis kaasa teha. Siis aga läksin Moskva Kunstiteatri stuudiosse näitlejaks õppima. Ja pärast lõpetamist Vene Draamateatrisse tulles kahjuks mu eesti keel enam hea polnud. Mind päästis siis Merle Karusoo lavastatud «Küpsuskirjand» taas Eesti Draamateatris. Rääkisime näitlejatega vaid eesti keeles. Palju õppisin Taavi Teplenkovilt, Lauri Laglelt. Ka Merle Karusoo ise aitas palju. Etenduses rääkisin küll vene keeles.
3. Kõige raskemad on ikka käänded. Eriti: saav, rajav ja olev. Juba kooliajal mõtlesin, et kurat, neid ei saa ma küll kunagi selgeks. Nüüd aga püüan neid käändeid lihtsalt vältida.
4. Ühes filmis mängides pidin ütlema tüdrukule «kakuke», aga ütlesin «kakake». Terve võttemeeskond oli siis pool tundi naerust kõveras. Siiani, kui kedagi neist näen, siis alati naerame «kakakest».
5.Muidugi «terviseks». Ja näiteks «täieõiguslik», kuna seal on nii palju selliseid tähti, mis koos hääldades ajavad keele sõlme.
