"Ühelt poolt küsin, kas on vaja näidata depressiivset teatrit, aga samas võiksinproovida mängida inimest, kes on sattunud elu hammasrataste vahele. See pole minu maailm, aga olen seda maailma kõrvalt näinud. Kahjuks on mu ümbruskonnas väga paljude päästerõngaks alkohol, ja mitte ainult. Inimesed ei oska rattalt maha hüpata: endale võetakse nii palju töid, et nende ärategemiseks vajatakse veidi "turgutust"," rääkis ta ajakirjale Eesti Naine.