Kuigi LEONID TSINGISSER on tõusnud Eesti juhtivaks kullakaupmeheks, teeb tema naine tillukese palga eest medõe ränka tööd. «Inimesel peab olema o m a tegevus,» põhjendab kullakuningas.
Juute tõmbab kulla poole, tuleb pähe poliitiliselt ebakorrektne mõte, rääkides kullapoodide keti omaniku Leonid Tsingisseriga (34).
«Te pole esimene, kes seda ütleb,» muigab loo kangelane vastu.
Viimase paari nädalaga sai Leonid Tsingisserist Eesti juhtiv kullakaupmees. Kaks nädalat tagasi avas uues Ülemiste kaubanduskeskuses uksed tema viies kulla- ja kellaäri, homme Viru keskuses kuues. Ööd vastu avamisi veedab äriomanik viimaseid ettevalmistusi tehes, sätib oma käega kõik kallisasjad paika ja kui vaja, käib vitriini lapiga üle ka. «Olen avanud vist kaheksa poodi, ja alati jääb üks öö puudu, et kõik ideaalsesse korda saaks,» tõdeb ta.
Vajadusel koristaja
«Olen oma poodides kõiki töid teinud, võin koristada, kui vaja, kui ostjad on järjekorras, seisan ka leti taga,» räägib Tsingisser. «Minu põhimõte on, et kui juba midagi teha, siis südamega.»
Teistel tugevamatel tegijatel Eesti kullaturul on 3–4 poodi. Eks ülejäänud tunnevadki juba Tsingisseri kuuma hingeõhku kuklas. Paar päeva enne Ülemiste äri avamist ilmus ühes päevalehes artikkel, kus Eesti Kullaliidu esindajad pahandasid Tsingisseriga, et too annab tarbijatele eksitavat infot: reklaamib Guccit, kuigi poes seda märki müügil ei ole. «Gucci oli meil müügil, aga eelmisel sügisel lõpetasime, kauba toojaga oli probleeme,» selgitab Tsingisser.
Paraku ununes Gucci reklaamisilt wrist.net Rocca al Mare poe ukse kõrvalt teiste seast maha võtmata. «Ma kuulusin kullaliitu üle kuue aasta, ja see oli nende esimene pressiteade selle aja jooksul,» naerab Tsingisser. «Oleks nad siis kõigepealt mulle märkuse teinud, aga ei, kohe oli vaja meediat alarmeerida.»
Sõnavara nagu lapsel
Tsingisser peaks tähendama tsingivalajat. See on vene keele kaudu eesti keelde mugandunud juudi nimi. Ema poolt voolab Tsingisseri soontes vene veri ja enese rahvusliku määramisega on Tsingisser kimpus.
Kodune keel oli vene, aga enne, kui väike Ljonja üldse rääkima hakkas, pandi ta aastaselt eestikeelsesse lasteaeda. Kuna Keilast Tallinna tööl käinud arstidest vanematel olid pikad päevad, oli poiss hommikul lasteaias esimene ja õhtul viimane. Tulemus: Ljonja hakkas rääkima võrdselt mõlemas keeles, lugema aga õppis eesti keeles. Kuna vanemad kartsid, et ei oska last eesti koolis õppimises aidata, pandi ta vene kooli.
See oli tõeline šokk. «Teised lapsed laulsid nagu linnukesed kõigile teada-tuntud lastelaule, mina liigutasin ainult suud, kuna olin ju lasteaias eesti laule õppinud,» mäletab Tsingisser.
Uuesti läks tal eesti keelt vaja alles tehnikaülikoolis. «Mul on kuueaastase lapse sõnavara,» muigab ta ta oma keeleoskust iseloomustades.
Nüüd võib nende last oodata sama probleem, sest tema abikaasa Juulia (34) on pooleldi eestlane, kodune keel on aga vene keel. Nelja-aastane tütar Alicia käib eesti lasteaias, aga seda, mis kooli ta panna, pole vanemad veel otsustanud. Tütrega käib kunagine kibe jäähokimängija nädalavahetustel uisutamas.
Kullaäri juurde jõudis Tsingisser tänu oma endisele elukaaslasele. Tubli mees ostab ju ikka oma naisukesele mingi äri, kes ilusalongi, kes rõivaputiigi. Tsingisser ostis Kadaka turule ehteputka. Äritegevus edenes aga vaevaliselt ja kui elukaaslaste teed hakkasid lahku minema, tekkis küsimus, kas poeke maha müüa või üles töötada. Tsingisser ostis enda kätte mitu tuntud kaubamärki ja äri hakkas vaikselt ülesmäge liikuma.
Muide, ka ta endine elukaaslane tegeleb kullaäriga ühes teises firmas edasi.
Naine teenib kopikaid
Praegusele abikaasale pole Tsingisser aja sisustamiseks äri muretsenud. Juulia on medõde Meremeeste haiglas. Miks peaks kullakaupmehe abikaasa sandikopikate eest nii rasket tööd tegema?
Tsingisser on veendunud, et tasuta saadud asjad teevad inimese kehvemaks. «Inimesel peab olema o m a tegevus. Ma ei taha, et sõltuks täiesti minust, ta peab olema omaette isiksus.» Asi pole kitsiduses, mehegi elu oleks lihtsam, kui naine koduseks jääks. «Iga päev oleks soe supp ootamas.»
Ehtepoe omanikul polegi nii lihtne naisele kingitusi teha, nagu võiks arvata. Et võtad aga vitriinist mõne ketikese... «Kui kingin seda, mida ise müün, võib seda võtta nii, et polnud aega mujale poodi minna,» lahkab Tsingisser poeomaniku raskeid valikuid. «Konkurendi poodi ei tahaks ka minna. Jääb üle osta ehteid välismaalt või kinkida midagi muud.»
Kuigi päevast päeva kaelani kulla sees, elab Tsingisser perega tagasihoidlikult Õismäel paneelmajas. Kakumäel ootab krunt majaehituse algust, aga praegu tuleb veel firmat arendada.
Ärimees usub, et väliste atribuutide aeg, kui enese tõestamiseks oli vaja uhket autot ja uusimat telefoni, on ümber. «Päris vaesuses pole ma kunagi olnud,» kuulutab Tsingisser uhkelt. «Alati olen leidnud võimaluse raha teenida.»
Tsingisseri karjäär on noore mehe kohta kirev, aga algab rahaga ja praegusel hetkel on jõudnud kullani. Mis teeb sisuliselt sama välja. Nii et vahepealset perioodi ajakirjanduses ja poliitikas võib lugeda kõrvalepõikeks.
Tehnikaülikoolis automaatikat õppides sattus Tsingisser praktikale tollasesse Tööstuspanka programmeerijaks ja tõusis viie aastaga filiaali juhatajaks. Umbes pool aastat enne seda, kui Tööstuspank vaikselt Hoiupanka suubus, lahkus Tsingisser sealt Tartu ülikooli pangandust õppima. Enda arvates ajutiselt, aga kohta, kuhu tagasi minna, pärast enam ei olnudki.
Suhted on kõige alus
Tartus õppides teenis Tsingisser kui rahailmas kogenud inimene taskuraha investeerimisalast nõu andes. Oli börsikriisi-eelne aeg, kus iga mees ostis ja müüs aktsiaid. Teisi nõustades märkas noormees, et nii võib päris kena kopika teenida. Ja hakkas ka ise börsil mängima.
Et asjaga kursis olla, luges Tallinnast Tartusse kooli sõites bussis majandusajalehti, Äripäeva ja Financial Timesi. Peamist tähelepanu ei pööranud ta aga mitte firmade majandustulemustele, vaid hoopis sellele, kes ärimaailmas kellega seotud on: inimestevahelised suhted ja tutvused on kõige alus.
Lehelugemisest jõudis Tsingisser lõpuks tööle Äripäeva sõsarlehte Delovõje Vedomosti, toimetama raha- ja väärtpaberituru rubriiki. Börsi kokkukukkumisest 1998. aastal Tsingisser eriti ei kannatanud: «Info oli ju olemas, et prognoosida, mis toimuma hakkab. Selge, et selline eufooria ei saanud kaua kesta. Sama on praegu kinnisvaraturuga.»
Äripäevast kutsuti ta tööle ühte investeerimisfirmasse. «Äripäev on olnud hea hüppelaud paljudele,» kiidab Tsingisser. «Isegi üks panga asepresident on sealt tulnud.»
Magus kättemaks
Investeerimisnõuandjana laienes Tsingisseri tutvusringkond tohutult. Sekka sattus ka poliitikuid. Enne 1999. aasta kohalikke valimisi palus peamiselt venelasi koondav valimisliit Rahva Usaldus, et Tsingisser neid rahaliselt toetaks. Vastu lubati Moskva mõjuvõimsaima viinatehase esindusõigust. Tsingisser sõidutati Moskvasse, söödeti–joodeti, sõidutati laevaga jõe peal.
Hiljem selgus, et samal ajal sõitsid seal vee peal veel mitu Eesti ärimeest, kõigil vene viina ainuesindusõigus peaaegu käes... Paar nädalat enne valimisi ilmusidki Eesti väljaannetesse Tsingisserile lubatud viina reklaamid. Paraku mitte tema omad.
Nii ei saanud seda asja jätta. Kuna Tsingisser oli peale valimiste toetamise lubanud ka häälepüüdjana osaleda, ei jäänud kättemaksuks muud võimalust, kui viina asemel krabada endale koht Tallinna volikogus.
Samas ringkonnas kandideerisid Ühendatud Rahvapartei esimees ja aseesimees, kaks riigikogu liiget ja fraktsiooni nõunik. Tsingisser pani täie rauaga: kirjutas artikleid («Elus esimest korda maksin oma artiklite avaldamise eest») ja kleepis oma kätega valimisplakateid üles. Lõpuks võitis ta erakonna esimeest kuue häälega ja pääses volikokku.
Kuigi pingeline aeg jättis tervisele jälje ja pere kannatas negatiivse tähelepanu all, Tsingisser ei kahetse: «Sain volikogust uusi teadmisi, ka elu varjuküljest. Ja palju uusi tutvusi. See oli hea elukool.»
Poliitikast on Tsingisseril nüüd tükiks ajaks kõrini. Kuigi ta kuulub Rahvaliitu ja kandideeris riigikogu valimistel nimekirja tagumises otsas, ei kavatse ta päriselt oma nina sinna niipea toppida. «Partei reasõduriks olek pole minu jaoks, aga erakondade juhtpositsioonid on ammu hõivatud.»
