Maailma ihaldatuima heliplaadipreemia Grammy tseremoonia Los Angeleses. Popikoonide kõrval läheb lavale auhinna järele Ellerheina koorijuht TIIA-ESTER LOITME. Sellist tükki niipea Eestis järele ei tehta.
Tseremoonia lõpupoole kuulutatakse 96. kategoorias parima kooriesituse eest võitjaiks kolm eesti koori ja koorijuhti Sibeliuse «Kantaatide» sisselauljatena. Ükskõikselt libiseb kaamera üle saali. Ilmselt ei oota keegi, et kusagilt seitsme maa ja mere tagusest väikeriigist on mõni kohale tulema vaevunud. Aga siis tõuseb Tiia-Ester Loitme ja sammub läbi saali. Tema kuldsest kleidist ja pikkadest küüntest õhkub glamuuri vähemalt sama palju kui enne teda auhinna saanud maailmakuulsustest.
23. jaanuari hommikul leidis Loitme postkastist USA templitega kirja. Ümbriku rebis ta lahti kohe õues auto juurde tõtates. Kiri teatas, et tema, ERSO dirigent Paavo Järvi ja Eesti Rahvusmeeskoori koormeister Ants Soots kandideerivad Sibeliuse «Kantaatide» eest Grammy auhinnale. Ja ta on oodatud osa võtma pidulikust tseremooniast 8. veebruaril Los Angeleses. Osavõtusoovi kinnitust oodati Grammy kontoris juba samal päeval. Kirjale lisatud vastusümbrik kukkus lugemise ajal otse porilompi.
Mäng täispangale
Loitme võttis endale kaks päeva mõtlemisaega. Siis otsustas, et tuleb ju ometi pidu panna, kui kutsutakse! Maksis kullerfirmale 400 krooni, et need ta jah-sõna õigeks ajaks korralduskomiteele toimetaksid. Broneeris lennupiletid ja hotellitoa Grammy Hallis. «Oleks võinud ju otsida koha kuhugi tuttavate juurde, aga siis oleks kõik see melu jäänud nägemata,» viskab Loitme. Siis ta muidugi ei teadnud, et ta võitjaks kuulutatakse.
Nüüd tõttas ekstravagantsuse poolest kuulus dirigent Müürivahe tänavale putiiki, mis teda tavaliselt rõivakraamiga varustab. Kui nii pikk sõit ette võtta, tuleb minna täispanga peale! Sellise tähtsündmuse puhul soovitati tal tellida kleit Ülle Suurhans-Pohjanheimo moemajast. «Ülle ütles, et ma olen iga õmbleja unistus!» naerab Loitme, «nõus iga hullu ideega, mida välja pakutakse.»
Üks kuldne narmastega riidetükk oli moemajas juba kaua julget kandjat oodanud. Loitmel oli küll plaan lasta teha must kleit selle pidurüü järgi, millega tema Rahvapanga raamatupidajast ema eelmise Eesti Vabariigi ajal panga ballidel tantsu keerutas. Ei suutnud aga loobuda ka kuldsest peibutisest, nii valmiski lõpuks kaks kleiti. Kaasa pakkis ta mõlemad ja pärast pikki kõhklusi läks auhinnatseremooniale kuldsega. Must debüüteeris paar nädalat hiljem Eestis presidendi vastuvõtul.
Nagu miljonäriproua
Ärasõidupäev lähenes, kleidid hakkasid ilmet võtma, aga uhke tualeti peale ei saa ju ometi suvalist mantlit tõmmata! Jälle sai Loitme abi Müürivahe tänavast, seekord kasukasalongist, kus leidus nagu talle õmmeldud valge kährikunahatükkidest kasukas. Õhuke ja suhteliselt odav, aga efektne! Kui Loitme selle kasukaga ja oma stammõmbleja Iia Lääne mustas pärlitega siidkostüümis mööda LA tänavaid patseeris, tormasid kerjused parves ligi. Mõtlesid, et mingi miljonäriproua on limusiinist välja lastud.
Eelmise aasta lõpus sai Loitme ühe kolmest Kultuurkapitali peapreemiast, 80 000 krooni. Enamik sellest kuluski Grammy auhinna väärikaks vastuvõtmiseks. «No aga mis ma selle rahaga siis tegema pidin?» küsib Loitme Stockmanni parklas umbes 15 aastat vana BMW kõrval seistes. «Oleksin ostnud uuema auto… jummal, mind lüüakse veel maha selle auto pärast!»
Lapsi, kellele pärandust koguda, Loitmel ei ole. «Mul oli kolm nooremat õde, keda aitasin emal kasvatada. Sellega sai minu lastekasvatamisisu täis,» põhjendab dirigendiproua. Ta kadunud abikaasa Endel Loitme oli samuti muusikaõpetaja.
See, kuidas Loitme Grammy tseremoonial käis, on talle ääretult iseloomulik. Suurejooneliselt, mitte alalhoidlike eestlaste tavapärasel murumadalal moel. Ja see, kuidas 15 000kroonises kasukas jätta efektsem mulje kui 100 000kroonises naaritsas. Ootamatud ja leidlikud lahendused on Loitme leivanumber.
Ellerheina kooriga Jaapanis olles kukkus talle puu otsast pähe surnud hiigelmardikas. Loitme korjas selle üles ja tõi koju. Ilus mälestus? Oh ei, Loitme lasi moekunstnik Tanel Veenrel putukast prossi teha. Sealsamas Jaapanis ostis ta kõrvetava päikese kaitseks päevavarju, nagu vanades Inglise filmides, pitsilise ja kreemikasvalge. Kodus tagasi, tõmbas varjust vardad välja ja lasi pluusiks õmmelda.
Küüned firmamärgiks
Koorijuhi ekstravagantne stiil paneb konservatiivsemad lapsevanemad nii mõnigi kord õhku ahmima: taevake, kuidas nii saab, juhatab koori, päevavari seljas! Ent Loitme leidlikkus kulub vahel koorilegi marjaks ära. Koorivanem Evelyn Voitk mäletab kontserti, kus Ellerhein esines suurtest prügikottidest valmistatud «riietes». Tulemus oli üllatavalt hea.
Elevust tekitavad ka Loitme pikad küüned. Mis eriti huvitav — need on tal sellised alles viimased viis aastat. Terve elu ei julgenud ta küüsi pikaks kasvatada, kartes, et ei saa siis klaverit mängida. Kui Loitme 1999. aastal aasta naiseks valiti, lasi ta end tiitli pidulikuks üleandmiseks Gersi stiilistuudios põhjalikult disainida. Muu hulgas värviti tema lühikesed küüned erepunaseks. Loitmele hakkas see lakitud ilu nii meeldima, et ta otsustas riskida ja proovida küüsi kasvatada. Nüüd on ta arendanud spetsiaalse pikkade küüntega mängimise stiili: käed tuleb lihtsalt teise nurga all hoida.
Kaljuste varjust välja
Loitme välisele ekstravagantsile sekundeerib tema omapärane kõneviis. Evelyn Voitk mainib, et dirigendil on kombeks esitada küsimusi, mida oodatagi ei oska. ETV tütarlastekoori juht Aarne Saluveer iseloomustab Loitmet sõnadega «ausalt impulsiivne». «Ise olen ma samasugune ja šokeerin vahel samamoodi lapsevanemaid,» tunnistab Saluveer. «Aeg on elus limiteeritud ja kui asi selge, milleks siis enam keerutada nagu ümber palava pudru — jääb aega rohkem põhilisele, muusikale.»
Omal ajal 11 aastat Ellerheinas laulnud Estonia solist Margit Saulep mäletab, et tollal oli Loitme väline olek hoopis teistsugune, loomulikum. «Ekstravagantne on ta olnud kogu aeg, aga mitte nii nagu praegu,» kirjeldab Saulep. Sel ajal oli ka Loitme positsioon teine — Ellerheina looja, dirigent Heino Kaljuste elas siis ja oli ise kooris A ja O.
Loitme jääb samuti hätta, kui küsida, milline oli ta riietumisstiil nõukogude ajal. «Eks ma ikka püüdsin: lõikasin madrusesärgile lõhikud ja kandsin seda pükste peal,» meenutab ta. «Nägu määrisin peedi- ja porgandimahlaga, et see teist värvi oleks.» Praegu ajab loomuldasa jumekas daam igapäevaselt enamasti meigita läbi.
Üks oluline tähis Loitme välise imago kujunemisel on tema tutvus õmbleja Iia Läänega: «Lõpuks leidsin kellegi, kes oskas minu ideed teoks teha!»
Nõudlikkus viib tippu
Loitme teab enamasti väga täpselt, mida ta tahab. Nii oma välimuse kujundamisel kui ka muusikas. Ehtekunstnikust sõbranna Kaie Parts mäletab, kuidas Tiia aastaid tagasi esimest korda tema ateljeesse tuli. «Vahtis tükk aega kriitilise pilguga ja siis näitas näpuga ehte peale: ma tahan seda, ja ainult seda!»
Loitme on perfektsionist, kes annab ise maksimumi, nõudes sama ka teistelt. Tema rangus on viinud Ellerheina maailmas ühelt grand prix’lt teisele.
Leebema loomuga hääleseadjal Ester Lepal hakkab tüdrukutest teinekord hale, et Loitme lastele järjekordsed ja üha raskemad ülesanded ette annab: «Kui meil Tiiaga vahel ütlemist ongi, siis just sellepärast, et minu meelest esitab tal lastele liiga kõrgeid nõudmisi.»
Selle jutu peale põrutab Loitme: «Ellerhein on maailmatase! Selleks peavad kõik millestki loobuma. Kellel on liiga raske, võib alati minna mõnda tavalisse laulukoori.»
Koorivanem Evelyn Voitk ütleb, et Loitme on range küll, aga see käib asja juurde: «Midagi ei saa elus ilma distsipliinita. Koor on tervik ja selleks, et see normaalselt töötaks, on vaja karmi kätt.»
Detsembris tähistas Loitme juubelit ja kuigi tema välimuse järgi arvavad paljud, et 60, on daamil siiski juba kümme rohkem turjal. Lisaks Ellerheinale levitab Loitme muusikapisikut Inglise Kolledzhis. «Neli aastat olen üritanud sealt ära jääda, aga iga kord hakkavad nad minuga läbirääkimisi pidama. Tulemus — olen ikka seal,» naerab Loitme.
Ellerheinast lahkumisele pole ta mõelnud, see on nii tema oma. Heino Kaljuste oli koori ees surmani, võib-olla peakski Ellerheina peadirigendi ameti eluaegseks tegema? «Sellele ma polegi tulnud, aga idee on hea,» kiidab Loitme.
Igatahes ei mõtle Loitme hoopiski pensionile jäämisest, vaid hoopis, kust leida aega, et oma Mustamäe kahetoaline kivikarp mõnusama elamispinna vastu vahetada. Tegelikult elaks ta kõige parema meelega kusagil mõisas. Ja tuleb tunnistada, et see olekski tema loomulik keskkond.
Teised Tiia-Ester Loitmest:
Õepoeg Peter S. Treialt: Tiia on õpetanud mind muu hulgas heina niitma, suusa-tama, ujuma ja laulma «Juba linnukesed...» Ta on õpetanud mind tegema asju korralikult ja hingega.
Moe- ja ehtekunstnik Tanel Veenre: Mulle on alati meeldinud inimesed, kes viitsivad ja tahavad olla suurejoonelised. Kui olukord nõuab, siis bravuurikadki. Tiia-Ester Loitme on nähtus — ilma valehäbi ja põdemiseta. Tundub, et ta usaldab ennast ja julgeb seestpoolt tulevad impulsid-ideed kõik ellu viia. Eestlasliku introvertsuse ja ülima tagasihoidlikkuse juures on see täiesti erandlik. Seepärast õnnestubki tal täita oma säraga kõik paigad, kuhu ta sisse astub.
Ellerheina koorivanem Evelyn Voitk: Meie dirigent Tiia-Ester Loitme on ettearvamatu, omapärase huumori-meelega, nõudlik, kindlameelne, väsimatu, ekstravagantne, perfektsionist, otsekohene, elukogenud ja tark. Tal on kõigest oma nägemus ja arvamus, mida ta ei karda väljendada. Loitmel on Ellerheinale tohutu mõju. Tänu tema suurele tööle ja energiale on koor selline, nagu see on. Proovis aitavad meeldivat õhkkonda luua tema vaimukad jutud ja vahepalad.
Loitmega suhtlemisel peab teadma paari reeglit. Alati tuleb rääkimisel pöörata tähelepanu diktsioonile ja oluline on oma arvamuse avaldamine.
Koorilaagrites on hommikuti võimlemine ja soovijad võivad minna ujuma. Loitme on alati ujujate seas, olgu ilm milline tahes.
Koorijuht Aarne Saluveer: Muusikas, millega meie iga päev töötame — Pärt, Tormis —, on vaja sellist tunnetuslikkust, mida igapäevaelus tarvis ei ole. Sellest ka tema impulsiivsus.
Kunagine ellerheinlane Margit Saulep: Loitmet iseloomustavad tugev tahtejõud ja sihikindlus. Muidu ta ei saakski neidudega hakkama. Ta on hulljulge, kui ikka mõni idée fixe tuleb, viib selle ellu. Enesekindel, hea suhtleja. Tal on ka väga hea mälu, arvan, et ta mäletab kõiki oma lapsi.
Tallinna Inglise Kolledzhi direktor Toomas Kruusimägi: Loitme on šarmantne, ettearvamatu, vitaalne, professionaalne. Nagu kõik suured isiksused, saab ka tema teistega läbi kas väga hästi või tulevad arusaamatused. Arusaamatused tulevad peamiselt sellest, et ta nõuab palju. Teistelt sama palju kui endalt. Ta on kordumatu isiksus.
Ellerheina hääleseadja Ester Lepa: Meeletu energiaga inimene. Tüdrukutele range kasvataja. Vahel ta ütleb midagi, mis inimesi ärritab. Me oleme talle rääkinud ka, et ei tohi öelda kõike, mis pähe tuleb.
