Budistist äridaam Tiina Jokinen teab, kuidas korraldada endale suuremate väljaminekuteta muretu elu, kuid praegu eelistab ta oma armastatu Peeter Vähiga siiski edasi toimetada maailmas, mille nad on aastatega koos üles ehitanud.
Tiina Jokinen (50) tunnistab, et ta on muusikaprodutsendi ja siiani ka heliloojana tegusa Peeter Vähiga (55) korduvalt mõelnud mugavale elule mõnel troopilisel saarel.
«Seal on mõned haigused, seal on reeglina tsunamioht, seal võivad olla isegi mürkmaod, aga ei pruugi,» loetleb Tiina. «Aga seal on suhteliselt muretu elada. Isegi kui müüa – ma toon näite – Lasnamäe korter maha, siis, julgelt ütlen, kannatab sellisel saarel ikka oma kümme aastat mitte midagi tehes elada. Mitte luksuslikult, aga ka mitte halvasti.»
Ometi pole Tiinal ega Peetril olnud südant tõmmata joont alla oma juba pea kakskümmend aastat korraldatavale ida muusika festivalile Orient, mis algab sel kolmapäeval. Tiina, kes tõusis aastate eest avalikkuse ette reisikorraldajana, korraldab siiani ka eksootilisi reise, kus tuleb reisisellil valmis olla ööbimiseks kas või kanakuudis… Hiljuti naasis ta ühelt selliselt trajektooril Arktika-Antarktika.
Oled sa tõesti mõelnud, et võiksid mõnele paradiisisaarele ära kolida?
Ma ei välista ühtegi võimalust.
{poolik}
Kui tõsiselt olete Peetriga seda arutanud?
Antud hetkel arutame Peetriga seda, kuhu järgmist ekspeditsiooni teha. See viib vähemalt praeguse plaani järgi Aafrikasse. Kavas on teha suhteliselt põhjalik ring ümber Aafrika. Raske kontinent.
Me oleme alati käinud otsimas kultuuri. Kuigi see sõna on veidi utiliseerunud, nimetaksin ma neid käike ekspeditsioonideks. Praegu on hakatud muidugi iga ekstreemsemat turismireisi nimetama ekspeditsiooniks. Minu arusaamine ekspeditsioonist on see, et tegemist on uurimisretkega. Kui Livingstone’i ajal avastati ekspeditsioonide käigus maid, siis nendes kohtades ei olnud eurooplane kunagi käinud ja nende kohta polnud toonastes kroonikates midagi kirjas. See oli maa esmaavastamine. Samavõrra on praegu avastamine see, et sul on mingisugused omad teooriad, mis sa käiguga kas tõestad või ümber lükkad. Palju praktilisem avastamine on otsene kultuuriga kokkupuutumine ja kas või meie festivalile esinejate otsimine ja nende tausta uurimine. (Muigab.) Ma ei pea silmas kriminaalse tausta uurimist, vaid seda tausta, mis nende muusikat puudutab. Mismoodi nad musitseerivad, mis põhjusel nad musitseerivad jne. Aga mitte ainult – saab uurida ka nende religiooni, tõekspidamisi, filosoofilisi maailmavaateid, kõike, mis seondub selle kultuuriga, mida me siia toome.
Oled sa näiteks ööbinud kaheruutmeetrise kaljunuki otsas? Meenuta mõnd sinu jaoks ekstreemsemat olukorda.
Sellist ööbimist ei ole olnud. Küll on olnud juhuseid, kus oleme pidanud kaljukarniisi pidi oma autodega tagasi tagurdama, ja see on olnud väga millimeetri küsimus. Seda on ette tulnud, eriti Himaalaja piirkondades. Kui sõidad mingil teel ja see lõpeb mingil põhjusel ära – on tupiktee või läheb sealt lihtsalt kitserada edasi.
Ekstreemsust, kui ööbimist silmas pidada, on olnud. On ööbitud näiteks kanakuutides, ikka väga magedates kohtades. Küll ja veel. Nii Tiibetis kui ka Himaalajas üldse. Samuti sai Arktika-Antarktika reisil olles ööbitud erinevates, meie mõistes vähearenenud infrastruktuuriga piirkondades, kus hotelli kui sellist ei ole, ja see, mis kannab majutusasutuse nime, võib olla vägagi tõrvapapist kuur või kuut – ilma igasuguse liialduseta. Kui see on soojas kliimas, on hästi, kui see on kõrgel, on veel külm ka. Jah, üsna võikaid kohti on olnud – kas või hõimude piirkonnas Etioopia lõunaosas. Ega mingit rõõmu sellest ei ole, sest lisaks ööbimistingimustele kargavad seal ringi kõikvõimalikud toredad batsillused ja muud asjad. Putukad, mutukad, satikad ja kõik muud asjad, mis seal ringi sahisevad – nad on olemas ja aeg-ajalt mõni nendest ikkagi hammustab ja aeg-ajalt annab ka midagi edasi. Või astud ise millegi sisse või keegi otsustab su naha alla pugeda. Maailm on täis tuntud ja vähem tuntud troopilisi taude. Ja keegi pole nende vastu kaitstud, nende vastu ei saa ka vaktsineerida. Ma olen vaktsineerinud end kollapalaviku vastu – teatud piirkondade läbimiseks. Ja kannan kaasas malaariatõrjet, mis on küll üldjuhul laastav organismile. Aga andes endale aru, et seda haigust endale kuidagi saada ei taha, on ta ühes, sest ta ikkagi vähendab riski.
Miks sa end piinad – reisielamused on sedavõrd väärtuslikud, et riskida?
Nii emotsioonid kui ka teadmine, mida me sealt saame. Ei saa unustada ka seda, et ma olen festivali korraldaja – me oleme (Peeter Vähiga – toim.) muusikaprodutsendid, see on meie elu, meie töö. Seda, mida sealt leiame, seda me siia toome ja eksponeerime. Publik otsustab, kui palju see kõike eelnimetatut üles kaalub.
Te olete seekord mõne esineja lausa tema onni eest siia musitseerima meelitanud – esimesele käigule üldse oma kodukülast väljapoole.
Need esinejad on absoluutselt ehedad ja väga paljud nendest, eriti selle aasta omad, ei ole tõesti oma kodukülast väljas käinud. Tegelikult oli nende siiatoomine rohkem kui veenmine. Näiteks Arunachali külade šamaanidest alles kolmas jäi lõpuks nõusse – pika, sõna otseses mõttes lunimise peale.
Miks teised keeldusid?
Vaat meil on see ettekujutus, et kõik tahavad siia hirmsasti tulla. Et siin on piimajõed, pudrumäed, sulavõi ja mesi voolab tänavatel ja – kõik tahavad seda lakkuma tulla. See ei vasta tõele. Kas või need šamaanid. Esiteks nad tunnevad ennast oma keskkonnas hästi, neil on oma staatus, funktsioon. Meie jaoks kõlab uskumatuna, et on olemas ka külatsentristlik ühiskond – nende maailm on nende külas ja nad ei pea üldse vajalikuks teada, et midagi on ka väljaspool küla, sest see ei puuduta neid isiklikult. Nende maailmapilt tsentreerub sellele, kus nad on, nad on sellega rahul ja see on põhiline. Erinevalt meist, kes me võtame kõike enda rikutuse tasemelt – me ei ole kunagi rahul! Me tahame alati rohkem, kiiremini, kõrgemale, kaugemale, rohkem raha, rohkem süüa, suuremas majas elada – isegi kui sa üksi elad – kõike ikka rohkem ja rohkem ja rohkem!
Tegelikult on olemas kultuurid ja filosoofiad, mis ei taha rohkem, mis hoiavad… See kõlab väga õõnsalt, sest see teema on meil ära leierdatud – neile on tähtis oma tasakaalukese, selle leidmine ja hoidmine. On kultuure, mis on suutnud selle leida, ja igapäevatasandil. Nad on tasakaalus iseendaga, kogu ümbruskonnaga. Hierarhia on paigas, tegevused on paigas, staatused on paigas – kõik on paigas. Tal puudub, kas või sellel šamaanil, soov minna sellest tasakaalust välja ja end šokeerida. Minu jaoks on see mõistetav. Nii et kui rääkida neile, et sa tuled suurde linna, lähed suurele lavale, siis see tekitab neis vaid küsimuse – mis siis? Mis see annab? Talle ei annagi midagi, aga suure tõenäosusega meile äkki annab.
Ma hakkan alles ette kujutama, mis see tasakaal nendes inimestes võib olla. Mina seda tunda ei oska. Kõikide religioonide ihalus on ju saavutada kannatustest vabanemine ja et cetera et cetara – see vabanemise tee on ikka väga kõva teema ükskõik millises religioonis. Neid lihtsalt väljendatakse erinevalt. Budism on näiteks läinud väga konkreetset teed – kirgedest vabanemine, ihadest vabanemine et cetera et cetere et cetera… Põhimõtteliselt nad oskavad olla vabad nendest ihadest, mida nad ei suuda saavutada. Ja kuidas nad seda oskavad, ma ei tea. Ma vaid arvan, et ma natuke tean. Pika kuulamise ja vaatamise peale ma võib-olla natuke tean. Aga see ei tähenda, et ma ise seda oskaksin.
Oled sa siiski midagi omaks võtnud?
Kindlasti olen. Kui ma olen budist, olen omaks võtnud vähemalt teadmise, et ülim vabanemine on võimalik ja saavutatav. Aga ma ei ole nii kõrge realisatsiooniga. Ma ei ütle, et ma sinna ei jõua. Ette pessimismi ja õnnetust kraaksuda ei ole üldse mõtet – siis määrad kõik niikuinii hukule. Samas on see siiski keeruline ja raske, me oleme nii teistmoodi ühiskonnast, oleme nii teistmoodi kasvatatud, meil on nii teistmoodi soovid – ja me ei ela väljaspool seda ühiskonda. See eeldaks ju ühiskonnast irdumist või ühiskonna muutmist.
Millest oled ise budistina aastate jooksul loobunud?
Mul ei ole kunagi oma asju tehes olnud primaarne teenida rohkem raha, osta suuremat maja või mida iganes. Ma ei ole selles mõttes kunagi iseendaga ka konflikti läinud ja ma tahaks uskuda, et ei lähe ka. Ma ei ole kunagi teinud asju, mida ma ei taha teha. Ma jätan seda öeldes kõrvale mingid väiksed asjad. Näiteks ei meeldi mulle paberit määrida või mingeid nõmedaid bürokraatlikke nõudeid täita – no sellest tegelikult ei pääse, kui teen asja, mida tahan teha. Mulle on meeldinud reisida, maailma avastada ja kui keegi on palunud mul seda teenust endalegi osutada, on soovinud selle eest tasu maksta, olen seda teinud ja teen edasi. Ja kui see tegevus kasvab, annan seeläbi ka teistele inimestele tööd.
Oled loobunud ka liigsest maisest? Üks filmiprodutsent näiteks väldib omandit, sest see seob liigselt. Ta eelistab kopsakat pangaarvet, mis võimaldab üürida näiteks elamispinda just seal, kus ta parasjagu soovib.
Olen niimoodi elanud 18. või 19. eluaastast peale. Siis teadvustasin endale täpselt sedasama. Nägin tollal Soome telekanalilt saadet ühest tõlkijannast, kes oli selleks ajaks 80ndates eluaastates ja ta ei olnud selleks ajaks omanud oma elus midagi peale pangakonto. Ja ta oli ainult reisinud mööda maailma. Ta ostis ennast kaubalaevade peale, istus oma tõlketööga kajutisse, mille oli kinni maksnud, loksus kuu aega üle Atlandi ja tegi oma tööd. Kui ta teisele mandrile jõudis, saatis postiga valmis tõlke tööandjale, elas edasi seal, kus süda lustis, ja ostis end järgmisele laevale – selleks ajaks oli talle saadetud ka juba järgmine töö. Minu jaoks on see olnud selline kerge ideaal, olen järginud seda suurema osa ajast. Selle soomlanna intervjuu mõjutas mind. Samas ei saa sind mõjutada miski, kui sul ei ole juba eos seda analoogset ihalust sees. Loomulikult, ma oman näiteks korterit... Kuigi ma seda väga kaua ei omanud, vaid üürisin, sest ma ei soovi midagi omada. (Tiinal on oma korter olnud seitse aastat. – toim.) Hiljem muutus see mitteomamine ebamõsitlikuks ja ma andsin järele nende inimeste survele, kes ütlesid, et ebamõistlik on maksta õhku, kui võiksid maksta oma korteri eest, mille saad hiljem soovi korral maha müüa. Ma ei ole nii rikas, et võiksin maksta elu lõpuni õhku.
Ma nimetan loobumiseks ka Oriendi festivali korraldamist. Ungarlaste nõue, et meie ja esinejad ilmuks kaks korda konsulaati – vastavalt Schengeni leppele esindab Eestit Indias Ungari –, tähendab ligi 10 000eurost lisalaksu, ja seda ei kanna festival. Oligi valik, kas olen nõus loobuma oma, mitte väga lühikese aja jooksul teenitud 10 000 eurost või mitte. Ja ma loobun. Ka see on loobumine. Loobun eesmärgi nimel, mis mulle on oluline. Võiksin ju karjuda, et olen kõige suurem metseen Eestimaal – kummardage mu ees maani! Samas on metseenluse mõiste nii lai. Näiteks miks peaks keegi teine arvama, et selliseid esinejaid on vaja siia üldse tuua? Need inimesed, kes festivali esinejaid vaatama ja kuulama tulevad, need võib-olla arvavad, aga ilmselt nad elaks ka ilma selleta. Ka mina elaks selleta, muidugi. Millegipärast tundub see mulle siiski oluline – ja need on sellised tänapäevased kaasaegsed loobumised.
On budism sind partnerlussuhtes kuidagi aidanud?
Ma arvan, et üldse ei ole aidanud. (Naerab.) Need kaks asja ei ole… Nad on kindlasti seotud, aga ma ise ei seo neid. Ükskõik milliste partnerlussuhetega – ma ei seo neid.
Mis on sulle ühes naise-mehe suhtes kõige olulisem?
Sõprus, teineteisemõistmine, see, et oled oma kaaslasega. Ja see ei tähenda alati elukaaslast, vaid ükskõik millist kaaslast. Et sa oled temaga ühel lainel, et on teineteisemõistmine, mis ei tähenda alati ilmtingimata kogu aeg teise soovidele järeleandmist. Vaid ühiseid huvisid, ühist lähenemist, ühiseid eesmärke. Need on väga olulised asjad, märksa olulisemad kui mis iganes muu.
Intiimsus?
Intiimsus on intiimsus. Mis see siis nüüd on – intiimsus?
Füüsiline lähedus, seks.
