“Kui tunnen Eestis, et vuntsid hakkavad ette kasvama, on aeg reisima minna,” naerab Pimedate Ööde leedi TIINA LOKK (48).
Kus oled end tundud «nagu filmis»?
Üks novembriöö Lissabonis jääb elu lõpuni meelde. 20 kraadi sooja, täiskuu. Äkki hakkab vaikselt kostma meeletuseni kurb tangoviis… Tantsuplats, bänd mängib. Ja inimesed, nagu mina, tulevad ja tantsivad. Üksi, paaris, paare vahetades. Sõnatult, nagu lummuses. Siis haihtuvad uuesti pimedusse, tulevad järgmised. Nagu molekulide liikumine, hetkeks saadakse kokku ja siis… minnakse jälle laiali. Fantastiline! Meeletu tangokurbus ja jalutajad öös. Nurga taga järgmine selline tantsuplats…
Enamikku linnu teangi ainult selle järgi, kuidas need öösel välja näevad, päevad istun ju kinosaalis või konverentsidel.
Külmavärinaid tekitanud glamuurihetk suurtelt filmifestivalidelt?
Mul võtab harva judinad selga. Võib-olla esimest korda Berliini festivalil Sophia Loreni pressikonverentsil või Cannes’is Alain Deloniga kokku põrkudes tundsin: vau, piirid on lahti läinud, lõpuks võin ka mina staare näost näkku näha. Aga inimene harjub kõige erilisega, festivalid on mu töökeskkond ja kui seal erutusest võdisedes staare passiksin, ei võtaks mind keegi tõsiselt.
Suur ja tõeline hetk oli, kui Soome film «Mees ilma minevikuta» võitis Cannes’is Kuldse Palmioksa. Tundsin, et see on peaaegu sama hea, kui Eesti film võidaks.
Mis jääb meil soomlastega võrreldes puudu?
Soomlane ei püüa olla keegi teine. Eestlane üritab olla kõiges õudselt eesrindlik ja tubli: olla nagu Tarkovski, nagu Fellini. Puudu jääb kõrvalpilgust ja eneseirooniast. Kipume Euroopasse ja Ameerikasse, aga ju siis Eesti filmi sõnumi üldistusjõud ei ole nii tugev, et see võiks huvitada veel kedagi peale meie endi.
Kus on maailma filmipealinn?
Hollywoodi kõrval Cannes — suurima mahu ja turuga filmifestival. Kahe nädalaga käib sealt igal aastal läbi enamik maailma filmitegijaist. Filmipalee ja uhkete hotellide ees tunglevad fännid kuumuses päev otsa, et oma iidoleid näha. Festivali lõppedes jookseb Cannes aga 24 tunniga tühjaks.
Lapsepõlves filmidest nähtud unistuste paik?
Prantsusmaa, aga rohkem kunsti ja kirjanduse mõjul.
Esimene välismaa, kuhu pääsesid?
Jugoslaavia amatöörfilmide festival alles 1989. aastal. Tallinnfilmi toimetajana olin aastaid kinoliidule lolli järjekindlusega sooviavaldusi trükkinud, taipamata, et olen persona non grata. Kunagi oli püütud mind nuhiks värvata, aga see läks luhta ja nii istusingi väljasõiduloata…
Kui siis lõpuks Pariisi pääsesin, marssisin esimese ööga 20 kilomeetrit maha. Panin kümnesentimeetristel tikk-kontsadel hotellist minema: ikka ühest mälestusmärgist teiseni, varahommikuni välja. Siis ärkasin, et oleks vaja tagasi ka saada. Metroo enam ei käinud, aga taksoraha ju polnud… Järgmised kolm päeva jalad valutasid, ei suutnud kolme sammu ka teha.
Kuhu nüüd kõige rohkem tagasi igatsed?
Olen kaks korda Hiinas käinud, seal oli tõesti isegi õhk kollane — 46 kraadi kuum. Aasia on nii põnevalt erinev ja hõlmamatu. Sel suvel käisin esimest korda Aafrikas, Marokos puhkamas. Avastamist ootab Lõuna-Aafrika suur ja lai filmitööstus.
Mõni eluohtlikult terav hetk?
Makedoonias elasin üle maavärina. Sõime kõrghotelli restoranis, kui äkki kõik vappub ja müriseb, nagu oleks mõnest majalobudikust sõitnud mööda tohutu veoauto. Siis veel kord ja veel tugevamini. Kõik kivistusid: kaua veel?! See hetk tundus megapikk, lapsed kodus tulid meelde.
Bostonis komistasin laiba otsa. Olin Ameerika riigi külaline, igas hotellis ootas mind ümbrik uue sihtpunkti aadressiga. Mul nagu ikka «kand-varvas-botas» hääletamine. Palav, ühel hetkel näen, mees kohvri kõrval lamab — ups, surnud! See võttis mõtlema küll: kui oleksin seal Ameerika avarustes kadunud, poleks keegi huvi tundnud, kuhu ma jäin. Lastele oleks jäänud lohutus: ema otsustas jääda Ameerikasse.
Lõbusaim seik?
Esimene käik Milano filmiturule. Mu assistent tõi Itaalia saatkonnast suure kataloogi ja lappas sealt välja kõige soodsama hotelli nimega Leonardo. «Sounds good,» ütles tema. Mina noogutasin: «Muidugi, Milanos on ju Leonardo da Vinci «Püha õhtusöömaaeg» — täpselt see, mida me vajame!»
Jõudsin kohale: roheluses villade rajoon, hotell nagu Romeo ja Julia lossike. Marssisin kohvritega sisse, kolm meest võtsid mind vastu: «Kohvi, süüa soovite?» Aga elu on õpetanud mind ettevaatlikuks: kohvi soovisin, süüa mitte. Juhatati siis tuppa: vastu vaatas tohutul postamendil baldahhiinvoodi, vastasseinas puha peeglid, nende vahel bidee! Vaatasin–imestasin, ei tunne ju teise maa traditsioone… Ja kui siis öösel elu lahti läks… Mis selgus: kui pole turismihooaeg, töötavad Itaalia väiksed hotellid bordellidena.
Mis rahvuste verd tead-tunned endas olevat?
Emapoolne suguvõsa sai alguse Liivi sõja ajal rootslastest. Isa poolt on mustlasverd, seda tunnen endas küll. Rännata meeldib, ja riskida. Orjahingest ei ole minus küll haisugi, selg ei paindu kohe kuidagi kummardama.
Millise rahva filmidega tunned suurimat lähedust?
Sõltub hetkemeeleolust. Praegu võin öelda, et näiteks «Lendas üle käopesa» oli minu film. Eriti see indiaanlase kuju seal: kui käima lükati, läks mürinaga.
Suurima pettumise paik?
Ameerikas pakutakse küll igal pool südamlikult küpsiseid, aga kunagi ei saa aru, palju sa neile siiralt korda lähed. See How are you!? on neil nii automaatne ja kui lolli eurooplasena hakkad pikemalt vastama…
Vägevamad peod?
Cannes’is õppisin ära, et võib minna ükskõik millise klubi peole, olla ükskõik kui vana, üksinda, mis iganes… Peaasi, et end ise hästi tunned, siis on kõik ok. Proovi sa Tallinnas kuhugi üksi tantsima minna!
Seal on vastupidi: kui tahad showbisnises püsida, ei tohi vanaks jääda. Sest kui ei jaksa enam endast noorematega peol käia, kukud lihtsalt sellest ringist välja.
Igal pool mujal tunnen end rohkem naisena. Tehakse komplimente, kingitakse lilli, aidatakse mantel seljast… Eestis tunnen end sootuna. Eesti mehele peab naine olema hall ööliblikas: jumala pärast, et sa kuhugi kõrgemale–kaugemale välja ei paistaks, tavaloogika järgi mõistus ja naiselik välimus kokku ei klapi. Kui olen kolm kuud Eestis paigal olnud, siis hommikuti peeglisse vaadates imestan, et polegi veel vuntsi ette kasvanud. Siis on aeg jälle minna. Reisida, et natuke ennast naisterahvana tunda.
Kuhu oled südame kaotatud?
Südame kaotan ma miskipärast ikka Eestis. Mis sest, et see on lootusetu ettevõtmine ja lõpeb halvasti. Mu loomuses ei ole kedagi omada, veel vähem tahan ma ise olla omandi rollis.
Kas suurtel filmifestivalidel on eestlane olla «uhke ja hää»?
Loomulikult pole ma seal võrdne võrdsete hulgas. Tuleb endale teadvustada, kus on Eesti ja meie filmikunst selles hierarhias. Ma ei tunne ennast solvatuna, kui istun lauas viimasel kohal. Mõni eesti re?issöör, sattudes Cannes’i, on küll olnud kohutavalt solvunud, miks ta ei pääse läbivaatustele, re?issööride klubisse jne. Mina rõõmustan, sest palju suurema filmitööstusega riikide esindajad ei satu veel festivalidelegi. Olen Euroopa Filmiakadeemia liige, olgu siis peale, et laua viimases otsas.
Möödunud aastal käisin Aarne Saluveeri tütarlastekooriga kaasas Itaalia ja Ameerika turneel. Publik aplodeeris püsti. Inimesed nutsid, olid siiralt õnnelikud ja teadvustasid: nad on Eestist! Ma pole kunagi end eestlasena paremini, õnnelikumana tundnud. Siis mõtlesin küll, et olen 20 aastat käinud Eesti filmi esindamas, oleks ma kordagi näinud midagi taolist!
