Kui algul olid Facebooki kommentaatorid teemat kommenteerides üsna leebed, valas õli tulle Gerili ise ja teatas muuhulgas, et ei tunne häbi raasugi. "Mind ei tule ükski netikommentaator õpetama, kuhu parkida. Pargin edaspidigi nii, kui vaja ruttu ära käia. Teie arvamus on ühest kõrvast sisse, teisest välja," pröökas ta. Alles siis, kui keskustelu kommentaariumis väga tuliseks kippus, soostus Gerili lõpuks nentima, et auto ei kuulu talle, teda polnud roolis, kustutas kõik oma ütelused ja asus lendu lastud sõnalinnukesi uuesti puuri püüdma. See paraku aga enam ei õnnestunud.

Omaenda isikliku ajaveebi kirjutises tunnistabki neiu, et sai õppetunni, et targem on vait olla. "Ärritun tõesti liiga kiirelt ja hakkan mõtlematusi kirjutama. Aga kogu see kaitserefleksiga tulenev jutt, oli lihtsalt kaasarääkimiseks ja ma ei mõelnud väga tollel hetkel, mis sellest kõigest saada võib," tunnistab ta ning lisab, et nüüd on tagatipuks hakatud ka tema tööandjatele kirjutama, et nende töötaja ei allu liikluseeskirjadele. "Olin antud hetkel vihane ja astusin kogu pere eest välja, sest auto omanik on mu pereliige ja autojuht on ka mu pereliige. Olen nagu emalõvi. Kui mind ärritada, ütlen, mida sülg suhu toob. Ma ei vabanda teie ees, sest kogu see sitt on nüüd minu õlgadel."