Kevadest saati on ÜLLE LICHTFELDT võsa raiunud, põõsaid juurinud, palke sikutanud, kive tassinud...
#p2#Kui Lichtfeldt (31) eelmisel suvel Vargamäel Kõrboja Annana «lavale» astus, imestas nii mõnigi teatraal: mis on saatuslikke daamikesi mänginud Rakvere primadonnal ühist maaeluga?! Ent nüüd on «Kõrboja peremehe» tegelikkus jooksnud ta enda ellu. Ülle on nüüd taluomanik.
Näpud verel
Käed puusas ja kulm kipras, seisab Ülle Lichtfeldt päikeses lõõskaval värskelt niidetud õuel vana kasvuhoone jäänuste kohal. Näpud verel, «juurib» ta klaasikilde ja vundamenditükke...
Kuus hektarit maad Lahemaa serval on nüüd päris Ülle jagu.
Tütar Barbara (10) suvitab siin läbisõidul, et põrutada bussireisile Tšehhimaale. Teatridirektorist pereisa Indrek Saar (29) on nädalapäevad Pärnus, omandamas veel kõrgemat järku lavavõitluse spetsina.
«Olen nagu tõeline Saare naine, pean hakkama saama metsa ja maaga. Indrekule jäävad mesilased,» naerab Ülle õue serval sumisevale mesitarule osutades. Suviti Kaalis vanaema juures kasvanud Saaremaa poiss Indrek Saar saab maatöödega hakkama küll. «Tore, kui ta vahel leiab aega ja tahtmist siin minuga kaasa rassida, püüan talle siis sulasena rakendust leida.»
Eelmisel suvel Vargamäel kammis Ülle kodu otsides läbi sealsed külad. Ja leidis lõpuks «selle õige» netikuulutuse kaudu hoopis Lahemaa servalt. Kaup tehti sügisel. «Kui kevadel lumi läks, kolisime sisse.»
Ülle plaanid ei jää alla Kõrboja Anna omadele. Maha kistud kuuri asemele tahab ta ehitada kiige. Vägevatest palkidest lauta tuleb külalistemaja. «Alla suuremad ruumid kööginurgaga, üles magamistoad. Tulevikus, kui mu vanemad soovivad, võiks see maja ka vanadekodu funktsiooni täita.» Talupiiril võssa kasvanud tiigisilma plaanib Ülle «oma järveks» süvendada.
«Siin on metsikult konni! Eile muru niites tegelesin rohkem sellega, et lükkasin neid jalaga eest ära.»
Kepka viltu peas, sööstab Ülle pruunide säärte välkudes läbi võsa. «Puugisüst on tehtud või?» heidab ta üle õla. Maha langenud puude- ja oksarisus on tegu, et ta kannul püsida. «See tuleb ära koristada küttepuudeks. Mõtlesin, et iga päev saen ühe juppideks ja tassin välja.» Ülle lööb varba poolenisti roostetanud pange otsa. Eesti lastele juba mitu aastat Pipina tuntud Ülle kummardab tõelise asjadeotsijana «kasulikku purki» uurima.
Kased stressavad
Paljud on imestanud, kuidas lapsepõlvesuved mere ääres veetnud Lichtfeldt just selle koha valis. Lähedal pole ju õiget veekogugi. «Aastatega olen aru saanud, et mind paeluvad suured puud. Metsa sügavus loeb mulle merest rohkem. Siin on samamoodi avarust ja vabadust.» Paljud kardavad metsa, Ülle mitte. «Kui mind Lõuna-Eestisse lahti lastaks, võiksin ära eksida, aga küll ma sealt ka lõpuks välja tuleksin.» Ülle leiab, et just metsas on turvaline.» Las kitsed ja põdrad kõnnivad üle põllu, ja kui karul on pojad, päästavad kiired jalad...»
Jõulupuud ei raatsinud Ülle talvel oma metsast maha võtta. «Pika mokaga lasin isal tuua kuskilt kõige koledama räädu.» Tulevasteks talvedeks pügas Ülle köögiakna all kasvava kuuse, millele saab õues küünlad külge panna.
Vastne majaomanik korraldas ka talgud ning pani maha kaks ja pool hektarit kuuski–kaski. «Kuusk on kõige vastupidavam. Männiga läheb raskeks, siin kandis liigub palju sarvelisi, panevad nahka.»
Ülle uurib oma kaskede pruuniks kõrbenud lehti. «Kuusk läheb korralikult, aga näe, kask stressab selle kuivaga. Eks kevadel näeb, palju kasvama jääb. Aga mis sitasti, see uuesti!»
Kui Ülle oli nelja–viiene, istutati ta vanaema juurde puid. Nüüd on need kuused kõigest kolmemeetrised. «Nii et suurt metsa ma oma puudest ei näe. #p3#Naersime Barbarale, et tema saab kunagi näidata: näe, minu ema istutas, koos suurmeeste Indrek Saare ja Velvo Väliga!» Ülle mõtleb hetke. «Kui just mu lastele rahakopikas armsam pole.» Ülle naaberkrundilt haigutabki vastu võssa kasvanud raiesmik... «Puhas vuuk!»
Milvi, Ülu, Ando
Küla paari elanikuga tegi Lichtfeldt ise tutvust. «Külaga peab läbi saama. Nii nagu sina külale, nii küla sinule!» Naabri-Milvi tassib sõpruse märgiks sprotte ja lilli ning koduveini. Kevadel saatis Milvi kartulipanekuks traktoriga mehe. Naabri-Ülu tegi vihje heale kukeseenekohale. «Täpsemalt ta ei reetnud, aga küll ma selle ise välja nuusin.» Ando jooksis esimesena vaatama, kui korstnas sügisel tuld nägi. Naabrivalve missugune! «Seisis uksel — suur, halli peaga, tegi uu-uu, nagu kummitus!»
Majja sisenedes kiidab Ülle: «Pliit ajab natuke suitsu sisse, aga muidu on hea maakodu lõhn.»
Köök jäi kitsaks, Ülle nüsis saega poole toaseinast maha. Suures kambris vidistavad papagoid, kaminal seisab Egiptusest «Õnne»-võtetelt toodud vesipiip. Magamistoa põrandale tehtud pikale asemele osutades naerab Ülle: «Ära seda kirjutada, et Indrek magab matil. Selle maja voodid on talle liiga lühikesed, saan vanaema–vanaisa abieluvoodis üksi laiutada.»
Lemmikkohale verandale suitsu tegema istudes vaatab Ülle rahulolevalt oma avarat õue.
Tunneb oina hingeelu
Kui keldrimäel vikatiga niitmiseks läks, oli Ülle siiralt imestunud, et ta maatüdrukust ema seda ei oska. «Mind õpetas vanaema korralikult niitma.»
Rakveres sündinud–kasvanud Ülle loeb end maaplikaks, sest suvevaheajad möödusid vanaema juures. «Olin see õnnelik laps, kes, nii kui kool lõppes, linnast kadus. Sügisel tulin suure nutuga tagasi.»
#p4P#Lehmad, lambad, sead ja kanad... «Kõike on maal nähtud ja tehtud. Olen nutta tihkunud, kui vanaema sundis heinatööle, kui parema meelega oleks tahtnud mööda küla karata.» Kord istus ta pool päeva puu otsas oina eest peidus. «Ei julgenud vanaema appi ka hõigata. Mõtlesin, et pean ise hakkama saama. Aga oinas passis jäärapäiselt oma lammastega puu all.» Kui Ülle otsustas lõpuks alla tulla ja jooksu panna, meenus vanaema õpetus: kui oinas liiga lähedale saab, heida pikali, siis ei tee ta midagi. «Ega teinudki, ainult pissis peale.»
«Kahju, et minu laps maaelust veel midagi pidada ei oska,» ohkab Ülle. «Ei julge metsagi minna, kardab metssigu.» Sügisel üritas «seenehull» Ülle tüdrukut metsa kaasa võtta, aga too tüdines pea-gi vantsimisest. «Tulemuseks on see, et ta ei söö enam seeni. Ju protestiks, et ema sügisel kõik vabad päevad metsas seente järel kolas.»
Ülle loodab tütart õpetada vähemalt heinalakas magamisest mõnu tundma. «Hakatuseks peab vist Stockmannist sääsevõrgu ostma,» naerab ta. «Näe, lakka ja metsa lapsed kardavad, aga Euroopasse bussiekskursioonile minna mitte. Igasugu liiklusõnnetusi, mis kiirteedel juhtub! Ptui-ptui-ptui!»
Ülle isapoolsed vanavanemad olid tõelised tööinimesed. «Vanaema oli plikana ühe korra Tallinnas käinud, tahtis minna juuksuriks õppima. Aga tema ema ei lasknud, sest see olla lehtsabade amet!»
Emapoolsed vanavanemad olid just nagu Kõrboja vanad. «Haritud maainimesed, parema meelega lugesid palava ilmaga toas raamatut, kui heina kaarutasid.» Vanaisa oli sõja ajal pool Euroopat läbi rännanud, keeled ära õppinud. Nõiavõimetega vanaema istus, jalg tagumiku all, suitsukoni hambus, ja ladus kaarte. «Üleliia ei pingutanud. Tema lemmiklause oli elupäevade lõpuni: üks laisk peab majas olema — ja see olen mina.»
Ema lapsepõlvekodus elab tädi, isa omas tema vend. «Olen seal alati teretulnud. Aga hakkasin juba ammu tahtma oma kohta, oma päris kodu. Oma neli-viis aastat otsisin vaikselt.» Eluaeg ahiküttega puumajas elanud Ülle tunnistab, et nende praeguses kivimaja neljanda korruse korteris Rakveres tunneb ta end lõvina puuris. «See on tõesti ainult koht, kus käia pärast tööd magamas.»
Paugu-Mooses
Verandatrepi ette jalutab Mooses, tänavune Kõrboja Anna koer.
Eelmisel suvel mänginud peni jäi vanaks. Nii kuulutati välja uued «proovivõtted» koernäitlejatele. Tingimuseks, et loom ei tohi paugutamist karta. Mullu juhtus nii, et algul valiti välja igati taltsas koer, aga kui Katku-Villu peaproovis kive lõhkama hakkas, kadus koer joonelt võssa. «Ainult kõrvad vilkusid rohu vahelt!»
Tänavu vaatas Ülle üle kõik lähikondsed Albu valla koerad. Käis varjupaigaski. «Tegime stardipüstolist prooviks pauku: kõik koerad kohe kuudis!» Õige Mausi, rahulik vana kolli, «kodanikunimega» Mooses, leiti Mohni saare endise majakavahi juurest. «Keerulise saatusega koer, kel on peremehed üha vahetunud.»
Elamas–harjumas käib Mooses Ülle juures maal. «Istus algul leplikult ukse all, kutsusin teda voodi kõrvale, ei tulnud. Mul hakkas nii kahju: näe, mõtleb, et jälle on uus perenaine!» Nüüd on Mooses Üllega harjunud.
Poolel teel Tallinna
Ülle ei tee saladust, et Rakvere korterist plaanib ta elamise järk-järgult maale kolida. Seriaalist «Õnne 13» tuntud paari uus kodu asub üsna poolel teel Tallinna.
Ülle ütleb otse: «Mis seal’s ikka, laias laastus sõidab mõlemasse linna pool tundi. Vahet pole, kas käia tööle Rakverre või Tallinna.»
Ülle tunnistab, et algul tuli ta oma talust rahu ja vaikust otsima. Pool aastat elu uues kodus on aga selgeks teinud tõsiasja: «Kui endas rahu pole, siis ei aita ka mets ja maa! Enda eest ära ei põgene. See rahu tuleb leida vaat siin!»
Ülle paneb käe kuhugi kurgu alla. «Ja siis on hea, kui metsas on üks kindel koht, kus keegi sind üles ei leia.»
Näitlejad tassivad ikka tööd oma peas koju kaasa. «Kui tõesti rassid, on hetki, kus mul pole teatri- ja elumured üldse meelde tulnud,» ütleb Ülle.
Jalad istumise alla kerinud, heidab ta pilgu uksest välja trepile. «Pääsukesed lendavad madalalt, vihmale kisub.»
Selle peale hakkab ta ise ka naerma. «Eks Indrek oli kaval, kui laskis mul selle koha osta!» Ülle leiab, et suhe saavat hingamisruumi. «Siin mütates ei mõtle ma isegi enam sellele, kas mees on ikka mulle täna helistanud või mina talle.»
