«Võib öelda, et sigaduste tegemine on mu elus olnud edasiviiv jõud,» sõnab värske Eesti linateose «Sügisball» peaosaline RAIN TOLK. Tohhoo tonti!
Rain Tolk (30) sammub edasi-tagasi Kroonika koosolekuruumis, kus ta pidi kunagi koosseisulise ajakirjanikuna tundide kaupa tolknema. Juurdleb. «Nüüd olen siis ma ise siin intervjuud andmas ja see olukord on äärmiselt pentsik. Olen seni seltskonnaajakirjandust vältinud ja eriti teleesinemistest ära öelnud…»
Aga palun väga, Rain Tolk on peategelane filmis «Sügisball», mis linastub juba sel nädalalõpul suurel ekraanil. «… ja see on justkui osa mu tööst, kui missioon – olla esil. Ja ilmselt lõpetada nagu kõik need teised tüütud jobud, kes sind iga päev ajakirjade kaantelt jälgivad. Oeh!»
Sellega, et press kraes kinni, peaks Tolk harjunud olema kurikuulsa «Esto TV» väntamise aegadest. Nüüd saadab tähelepanu aga aupaklikum toon. Sest mehe kohta öeldakse praegu julgelt – näitleja. Tolk on oma osatäitmise eest valitud sel aastal Eestit esindama Euroopa noorte näitlejate programmi «Shooting Stars», kus eelmine kord esindas kodumaad Maarja Jakobson.
Tolgi ja Andres Maimiku ühistööna valminud komöödia «Jan Uuspõld läheb Tartusse» on osutunud Eesti üheks kõigi aegade populaarseimaks mängufilmiks. Ühes Veiko Õunpuuga kirjutatud mängufilm «Tühirand», kus Tolk mängis ka pearollis, võitis eelmisel aastal pea kõik kohalikud filmiauhinnad.
Suurepäraselt läheb Rainil ka eraelus. Varsti sünnib talle ja tema armastatule Helina Ristile esiklaps.
Millele võlgneb Rain Tolk oma edu ja õnne?
Esimene stseen – «Loominguline laiskvorst»
Oma koolile – kust Tolk võimalust mööda eemale hoidis, ja neid võimalusi tekitas ta ikka tihti – võlgneb mees tegelikult palju.
«See institutsioon pani mind mõtlema, kuidas väljaspool ühiskondlikke norme midagi saavutada. Kuidas elada täisväärtuslikku elu ilma pürgimata, ilma liigse ambitsioonikuse ja pugemiseta.» Juba pubekaeas ladustus tugev vundament teadmistest, kuidas tülgastavaid kohustusi vältida. «Minu meetod oli minnalaskmine...» Vanemad olid hädas. «Tagasi vaadates, ma usun, nad olid arvamusel, et parimal juhul saab minust see isik, kes suure lohviga välipeldikuid tühjendab... Nemad olevat tollal küll kõvasti teeninud,» räägib Tolk.
Kui haridusasutusest eemale hoidmise tudeerimine enam energiat ei neelanud, tuli Tolgil leida uus koht, kuhu oma «sisu» suunata. Näiteks iseenda arendamisse. Mida rohkem ta lappas raamatuid, seda enam sisemine kosmos paisus, ning ta luges lisa! Ühel hetkel leidis ta end isegi Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnast, millest loobus siiski õige pea.
Irooniline, aga eluteel võivad edasi aidata ka nigelad isikuomadused. Sest kui küsida Tolgilt, millised on tema parimad küljed, loetleb ta vaid neid, mis talle enda juures ei meeldi. Püsimatus, laiskus, andetus, egoism, liigne toetumine teistele... Kuid pole halba heata. Just laiskus peitub Tolgi tegutsemispalangute taga – tekkiva tühjuse peab ju millegagi ära sisustama. «Olen püüdnud laiskust võimalikult põnevaks muuta,» tähendab ta. Ja tänu pürgimatusele on ta osanud olla tihti õigel ajal õiges kohas. «Selle nimi võib ehk olla loominguline laisklemine, kuigi ka see kõlab üsna abitu eneseõigustusena.»
Teine stseen – «Esimene palk»
Oma esimese palga teenis Tolk 1992. aasta Riigikogu valimiste aegu, kleepides linna Isamaalidu valimisreklaame.
«Võtsime klassivennaga erakonna büroost hunniku plakateid ja viskasime need lähimasse prügikasti. Pärast väitsime, et oleme need üles kleepinud, aga kõik on juba maha tõmmatud –Konkurendid ilmselt!
«Esimese teenistuse eest, kui mälu ei peta, ostsin kassette. Aastaid ma kuulasin muusikat absoluutselt kogu aeg, ma ei saanud ilma selleta mingisugustki rahu. Aga nii muutusid kõik need helindid kokkuvõttes ühtlaseks mudruks. Mäletan, kuidas ma avastasin ükskord, et mingi lugu on jäänud tundideks repeati peale ja ma polnud sellest aru saanud. Nüüd võtan ma muusika jaoks oma aja.»
Pingeid eelistab ta praegu maandada sõprade seltsis. Põhiliselt Nokus või Von Krahlis jaurates.
Kolmas stseen – «Libauudise kiiluvees»
90ndate aastate algul torkas Tolgile silma poliitika.
«Kui praegu on superstaarid Liis Lass ja Elmar Liitmaa, siis 90ndatel olid samas kaalukategoorias Riigikogu ja valitsuse liikmed. Poliitika oli midagi, millest rääkimisega võis naisi saada.»
Nii hakkas Rain käima Toomas Alatalu poliitikakoolis päevi varastamas. «See kestis päris mitu kuud, enne kui ma aru sain, et tegemist on platseeboga. Õnneks teatas Alatalu seal kord, et uudisteagentuur ETA otsib endale reportereid, keskkoolinoori. Sain kohe aru – siin hiilib perspektiiv mitte sibiks saada!»
Pealegi oli Tolk alates hetkest, mil ta nägi filmi «Kõik presidendi mehed» Robert Redfordi ja Paul Newmaniga, olnud kindel – olla ajakirjanik, see on juba midagi!
«Paljastada vandenõusid ja poliitikute räpaseid mänge, kanda kitsaid ülikondi ja kirjutada lugusid, mis kukutavad valitsusi ja panevad paika ministreid – see on elu, mida ma vajan,» meenutab Rain oma toonast meeleolu.
Uudisteagentuuris sai noormees aga töötada seni, kuni Kurt Cobain (legendaarse rock-trio Nirvana laulja – toim) endale haavlipüssist kuuli kurku lasi. Laiba leidmisele järgnenud päeval vorpis Tolk koos kolleeg Marek Kalliniga libauudise, mille sisu oli umbes järgmine: «Uudisteagentuuri hinnangul oleks maailma muusikaajaloole kasulikumad olnud mõningate teiste artistide enesetapud…» Järgnes pikk nimekiri Eesti ja maailma süldimuusikute nimedega. Libauudis jõudis kõikidesse meediakanalitesse. Muusikud olid šokeeritud. Pearu Paulus ja Heldur Jõgioja kaebasid agentuuri kohtusse. Kohtus nõuti muusikute kasuks agentuurilt välja suured summad. Tolk jätkab: «Uudisteagentuuri juht Toivo Aare laskis end paar aastat hiljem maha.»
Tänu libauudisele tõusid pahategijad orbiidile. Nii jõudis Tolk töötada veel 5-6 aastat ajakirjanduses, täites mitmete tolleaegsete kõmu- ja seltskonnaväljaannete külgi.
«See oli elu, mis asus valgusaastate kaugusel Redfordi ja Newmani romantilisest maailmast. Olin sattunud seltskonnaajakirjandusse ja kinni jooksnud. Ma vihkasin seda tööd ja ennast seda tööd tegemas. Kuigi mu artiklid olid iroonilised ja mänglevad, oli iroonia ka ainus viis kogu selle jamaga toime tulla. Muutusin kibedaks, irooniast kadus huumor,» meenutab tolk oma ajakirjanikupõlve.
Õnneks päästsid sõbrad (Juhan Ulfsak, põhiliselt) Raini, kutsudes teda koos Ken Saaniga telesse punki panema: «Muutma staare asteroidideks ja võtma rikkalt kroone ja vaeselt sente. Võib öelda, et sigaduste tegemine on mu elus olnud edasiviiv jõud.»
Neljas stseen – «Kaos telepurgis»
Tolk tunnistab, et tema ja Ken Saan ei saanud ise ka täpselt pihta, mida nad teevad, kui väntasid esimesi saatelõike ETV noortesaatele «Friday Night Live» . «Tegime ära enam-vähem esimesed idiootsused, mis pähe tulid. Ja mingil veidral moel need rokkisid…» Näituseks sissetungid erinevatele tähtsatele üritustele, kaose külvamine presidendi vastuvõtul, segadused mitmetel galadel jne. «Olin tollal kõvasti sisse võetud situatsionismist. Tundsin end kui noor Guy Deborg, kuigi olin tutvunud tema teooriatega vaid interneti kaudu ja tsiteerisin seda, millest aru sain,» märgib Rain.
Algus tehtud, pakuti Kenile, Tolgile ja saadet toimetanud Juhan Ulfsakile rohkem kaalutletud vimkade elluviimiseks päris oma show´d – «Esto TV-d». Kampa võeti Andres Maimik ja nii valmisid kodumaise teleajaloo skandaalseimad ja vastuolulisimad saated.
Tolk mõlgutab, et ehk tuleb «Esto TV» taas hauast välja kaevata, kuna Eesti Vabariik annab nii ohtralt ainest. Aeg-ajalt saavad endise menusaate tegijad kokku, võtavad veits teravat ja räägivad, et valitsevale mentaliteedile oleks vaja vastujõudu. Tolgil on harja üsna tuliseks ajanud kerkimist ootav «28meetrine natsipeenis», mida avalikkusele serveeritakse vabadussamba nime all. «Viimasel ajal eriti vilkalt esile tõusnud peamiselt Reformierakonna opereeritav rahvuslik-konservatiivne hüsteeria on mind juba üsna ärevaks teinud. Ülemäärane rahvusluse rõhutamine on rumal, pateetiline ja lõppkokkuvõttes ka ohtlik. Ja me ei peaks sellega Venemaa propagandatööstust rõõmustama.» Tolk leiab, et kui me üldse peaks kusagile mingeid monumente panema, võiksid need olla pühendatud näiteks popstaaridele, mitte sõjale, surmale ega kannatustele. «Käisin hiljuti Haapsalus ja nägin seal päris šeffi Mati Karmini skulptuuri – ansambel Rujale pühendatud suur rakett. See oleks lahe vabadussammas!»
Oma kaasvõitlejatega ajab Tolk seni ühte asja. Näiteks ühes Andres Maimikuga lõid nad filmi- ja reklaamiproduktsioonifirma Kuukulgur Film. Praegu kütab Rain seal põhiliselt tööle takka reklaamklippide stsenaristi ja režissöörina, kuid just Kuukulguril veereb ka Tolgi filminäitleja karjäär. Juba enne «Sügisballi» ja «Tühiranda» ja «Jan Uuspõld läheb Tartusse» tegid mehed kurikuulsa filmi «Vali kord!».
Aga. Millal Tolk Riigikokku kandideerib?
«Ma veel ei kujuta ette sellist sigadust, mis mind sinna peaks viima.»
Tolk ootas «Sügisballile» katastroofi!
Mänufilmi «Tühirand» võtetel tõmbas Rain Tolk endal nina täis, et stseenid, kus ta pidi näima purujommis, ehedad välja kukuksid. Ka «Sügisballi» tarvis elas ta tõsiselt rolli sisse. Mõne päeva veetis näitleja Lasnamäel, kuhu olid määratud võtted, arhitekt Urmas Murule kuulunud korteris. Tolk meenutab: «Olin üksi tuhandete raamatute keskel, mis olid sinna toodud rekvisiitideks. Mul polnud telefoni, internetti ega televiisorit. Oli kohutavalt külm, sügise kõige tormisem aeg. Võimatu oli magada, sest seinad värisesid ja mulle kangastus, kuidas hiiglaslik Kaido Ole maal mind enda alla matab. Ma ei söönud eriti midagi ja muutusin üsna nõrgaks ja palavikuliseks. Olin kindel, et jään haigeks ja filmi tabab katastroof.»
Ennustamine ei kuulu aga multimehe Tolgi annete hulka – «Sügisball» keris end filmilindile viperusteta. Ainult ühe inimese lõid võtted verest välja. Nimelt oli kutsutud Mustamäel asuvasse sööklasse filmivõtetele hulk statiste, kelle vahel üritasid lõunat võtta ka mõned lihtsad tööinimesed. Assistent Terje Kissa seda ei teadnud.
«Nii pöördus noor kena assistent enne võtte algust ühe pahaaimamatu einestaja poole, võttis tal käest kinni, vaatas silma ja lausus saatuslikud sõnad: «Ei nüüd pole küll enam aega süüa, hakkame kohe peale!» Vuntsidega keskealine mees pillas lusika käest,» räägib Tolk.
PAKSULT PAHANDUST
Kas ESTO TV on toonud pahandusi Tolgi ellu ka väljaspool ekraani? «Kunagi pidin saama peksa turvafirma Meeskond bossi käest. Paar suve tagasi Pärnus ühest ööklubist väljudes tuli mulle kallale pikk suur mürakas jõmm...» Õnneks päästsid teised turvamehed Tolgi ära. Ründaja oli püha viha täis, sest filmis «Vali kord!» jäädvustati, kuidas tema asutuse töötaja proovib Res Publica konverentsil uputada Tolki poriloiku. Nende kaadrite pärast sattus firma probleemidesse. «Ja ilmselt satub veel problemaatilisemasse seisu, kui nüüd räägin, et ta tahtis mulle kallale tulla. Aga mis parata,» lisab Tolk.
