Pihisaate «Saladused» juht TUULI ROOSMA keskendub uuel hooajal meeste muredele, kuid kaunitari enda lahingud meessuhetes on võidukalt finišis. Tuuli lõplik valik on režissöörist armastatu Arbo Tammiksaar.

 



See Tuuli (33), keda näeme ekraanil, on sootuks teine inimene kui tavaelu Tuuli. Peente klubituuride, esinduslike restoranide ja kõige särava asemel eelistab ta nädalavahetustel hoopis urkaid, kus tema sõnul on märksa suurem tõenäosus kohata päris inimesi. Vahel võib Tuulit näha linnas jõulisel Honda bike`il ringi tuiskamas või tõukerattal vuramas. Neid kaherattalisi peab võluv brünett parimateks liiklusvahenditeks.
Tuhandete meesaustajate kurvastuseks pole Tuuli süda enam vaba. Oma kauaaegse elukaaslase Arbo (37) ja enda kohta sõnab saatejuht, et nad pole just kõige paremad inimesed, kuid ometi teineteisele justkui loodud.

Sind nähti aega veetmas nurgataguses homobaaris. Mis sa seal tegid?
Eks ma õlut jõin. Aga kuna minu jaoks on igasugune glamuur tülgastav, siis istun meeleldi niinimetatud urgastes, kus käivad päris inimesed. Pole midagi igavamat kui tegelased, kes lõhnavad Gucci Rushi järele, kellel on kõik hästi ja kelle kirglik soov on, et nendega täna õhtul midagi põnevat juhtuks. Huvitavad inimesed on aga hoopis need, keda on taga kiusatud ning vääriti mõistetud: venelased, geid, naised ja joodikud. Üleüldse, igasugune bling-bling, šampanja ning testosteroonist paks õhk panevad mul pea huugama.
#end#

Sa ei usu, et sära, laia naeratuse ja kõik-on-hästi-suhtumise taha varjatakse tihtipeale õnnetut elu?
Võib-olla, aga pole minu asi seda välja kangutada, kui rääkida ei taheta. Ja ei peagi tahtma. Eks me kõik kanname maski. Ma siin näiteks väidan, et ei kannata glamuuri, samas on mu pilt läikivas ajakirjas ära trükitud, käed rinnal risti ning huuled lakitud.

Oled öelnud, et saates «Saladused» sa enda elus kogetut ekraanile ei tooks. Kas su isiklikud kogemused on sedavõrd uskumatud, et saade kaotaks usutavuse?
Põnevatest lugudest pole minu omadetagi puudust tulnud. Ma lihtsalt ei taha. Ning ajakirjanikuna ma ei saa ka — pean materjalile lähenema erapooletult, mis isikliku loo puhul oleks liiga keeruline.

Esimesel hooajal üllitasid lugusid, mis on juhtunud sinu tutvusringkonnas. Kas mõne loo avaldamine on tekitanud ekstsesse, mida oled hiljem siluma pidanud?
Ma ise ei pidanud midagi siluma, küll aga oli üks sedalaadi juhtum mu toimetajal. Ma ei saa öelda, mis lugu see oli, sest tõepoolest, ära tundis ta selles loos ennast vaid ise. Ning me tahame, et see nii ka jääks. Aga see oli minu jaoks hooaja üks vajalikumaid ja tugevamaid lugusid.

Eelistasid reitingu nimel lugu — su koostöö selle toimetajaga ikka jätkub?
Küsimus polnud minu ja toimetaja vahelistes suhetes, vaid tema ja kellegi kolmanda. Sellised olukorrad on muidugi väga keerulised, aga päris inimestega tegeldes tuleb neid tahes-tahtmata ette. Mõned situatsioonid vajavad lihtsalt lahenemiseks rohkem aega.

Milliste uuendustega rabad nüüd?
Keskendume vist rohkem meeste muredele. Tundub, et võimalus anonüümseks jääda on avanud lõpuks ka meeste saladustelaekad. Näiteks lavastame loo tüübist, kelle jaoks meeste seksuaalsus on piin, ja ta leiab, et maailm oleks selleta palju ilusam paik.
Kirja saatis veel korralik pereisa, kelle naine ei suuda kuidagi truu olla ja lugu tuleb selle meesterahva pingutustest oma peret koos hoida. Kohe esimeses saates alustame saladusega, kus noor abielumees armub oma ämma. Ja mitte vastupidi, kus ema uus mees armub kasutütresse. Kõlab täiesti absurdselt, aga oma ämma armumine on selle hooaja üks kõige sagedamini saadetud saladusi.

Kui palju varjad endas saladusi, nagu näiteks kirglik üheöösuhe, kolmepäevane seksimaraton, pöörane kihutamine bike`il või unustamatu päikeseloojang tundmatu seltsis, kellega sa enam iialgi ei kohtu?
Sul on nii ropud saladused! Seks, päikeseloojang ja pöörane kihutamine — see saab väljakannatatav olla ainult komöödiana.

On su elus mainitud kogemusi?
Ei ole. Mu saladused on hoopis teist laadi. Kui nad nii võikalt magusad oleksid, ei saaks ma muidu kui kohe teistele edasi rääkida ja juba poleks nad enam saladused.

Mis laadi on sinu saladused?
Lihtsamat laadi. Elulised.

Lubad sa endale üldse vahelduseks mõne pöörasuse?
Muidugi luban.

Nii?
Pöörasused tekivad spontaanselt ja on selleks, et need kohe järgmisel hetkel unustada, need ei ole edasiseks heietamiseks. Kui teised kellegi lugusid meenutavad, siis on tegemist mõne eriti legendaarse pöörasuste sooritajaga. Ma ei ole selline, mu pöörasused on vist mõõdukad.

Peaks midagi üldse elus kahetsema?
Loomulikult peaks. Kõiki enda poolt korda saadetud alatusi ja teistele valmistatud piinu peaks iga inimene kahetsema. Petmine ja valetamine peaks olema asjad, mis ei lase enam elada.

Kuivõrd oled ise nende pahedega vastuollu läinud?
Ei ole. Kunagi ma nii ei arvanud ja kui ma ka toona neid pahategusid ehk sooritasin, ei saa ma neid toonaste põhimõtete järgi täna kuritegudeks mõista. Need on aegunud.

Oled sa mõne sulle usaldatud saladuse kogemata välja lobisenud?
Ma olen alati inimestele öelnud: kui see on nii suur saladus, et ma kellelegi rääkida ei tohi, siis ära räägi seda mullegi. Ei ole mõtet teist inimest oma saladusega piinata, ise vaevast lahti saades. Kaevaku maasse auk ja karjugu oma saladus sinna sisse, kui muidu ei saa. Kuid isegi siis võivad kasvada sealt kõrkjad ning sosistada tuules: «Kuningas Midasel on eeslikõrvad!»
Erandiks on muidugi väga isiklikud pihtimused, mida on vaja lihtsalt ühele inimesele usaldada. Loomulikult ei räägi ma neid mitte kunagi kellelegi edasi.

Kui tihti oled pidanud pettuma mõnes inimeses, kes on su usaldatud saladuse avalikustanud?
Kuna mu lähedasemad tuttavad on enamasti väga ausad ja avameelsed inimesed, siis on tulnud ette olukordi, kus räägitakse välja asi, mis antud hetkel ja inimeste ringi mu arvates ei sobi. Mitte et need teab mis saladused oleksid olnud, aga aeg ja koht on olnud väärad. Eks ma olen ise ilmselt sama teinud. Niisamuti on huumoriga — nalja võib kõige üle visata, aga mitte kõigiga.
Aga kui minu jaoks miski on tõeline saladus, ju ma juba hoolitsen, et seda valed kõrvad ei kuuleks. Mul ei ole mingit kihku oma saladusi välja lobiseda.

Kellega sa kõige üle nalja ei viska?
Ilmselgelt on olemas sobivad ja sobimatud situatsioonid — surnu majas surmast ei räägita jne. Aga poolte inimestega ei saa näiteks mahlaseid roppe nalju teha.

Kuidas suhtuda sellesse, et su enda elu on avalikkusele suur mõistatus, kuid ekraanil laotad osavalt ja peensusteni vaataja ette teiste saladusi?
Minu meelest on see normaalne.

Mis mõttes?
Esiteks, mu eraelu ei ole suur mõistatus. Kindlasti teatakse sellest rohkem kui minu poolt intervjueeritud inimeste eludest. Aga kõigel on piir. Eriti tuntud inimeste puhul, kellest niikuinii aeg-ajalt midagi kirjutatakse. Väga kiiresti saab küllalt. Ma ei tahaks ka ise teada, mida sisaldab mulle õhtul uudiseid lugeva diktori meigikott või kuidas suhtub tuntud näitleja oma eksidesse. Sestap ei koorma ma ka teisi samalaadse infoga. Saatejuhi töö on olla saatejuht, mitte ajakirjanduslik materjal. Mind segab sellelaadse info teadmine näiteks diktorit tema töös tõsiselt võtmast.

Milline on see põhimõte, millest sa iialgi üle ei astu?
Mul on väga konkreetsed eetilised standardid. Ja need aina täiustuvad. Kunagi olen ma nii eetiline inimene, et mul tuleb suisa hirm peale.

Ja need on?
See on terve eetiline alusmüür. No alustame kas või kõige tillematest kivikestest selles müüris. Kunagi sõitsin ma bussis, pilet löögivalmilt näpus ning augustasin selle alles konduktorit nähes. Praegu löön ma trammis pileti läbi ka siis, kui sõita on vaid üks peatus. Ning see ei ole hirm vahelejäämise ja karistuse ees, see on sisemine veendumus. Tramm ei ole iseenesestmõistetav ja minu asi on tunnustada oma väikese panusega ühistranspordi toimimist, selle eest vastutavaid töötajaid.

Millest lähtud meeste osas valikuid langetades ja neisse suhtumist kujundades?
Ma ei langeta meeste osas enam ammu mingeid valikuid. Minu valik on tehtud ja lõplik.

Mille üle kõige enam rõõmu tunned, mida kõige tähtsamaks pead antud kooselus?
Me pole ilmselt maailma parimad inimesed, aga me oleme teineteisele kõige paremini sobivad. Väga oskuslikult tehtud valik mõlemalt poolt.
Lisaks on mu armastatu väga õilis inimene. Alles üks meie väga lähedane tuttav ütles, et õilsaid inimesi enam ei tehta. Aga jumal otsustas siiski kaks erandit teha — minu armsam ja tema vend.

Milles see õilsus väljendub?
See on isetus, enese küsimusteta ohverdamine õigluse ja teiste nimel. Mingi vanaaegne rüütellikkus, mis on vahel kohutavalt tüütu.

Oled sa mõelnud pereloomisele ja emakssaamisele? Millal see juhtuda võiks?
Kindlasti tuleb kõik täpselt omal ajal.

Juhtusid sa lugema Sven Kivisildniku arvamusartiklit, kus ta leiab, et naised on endale pähe võtnud, et laste sünnitamine segab õpinguid, karjääri tegemist, litsilöömist ja muud sarnast, ning et haritud, töökad ja liiderlikud naised on ohuks rahvale, riigile ja tsivilisatsioonile kui sellisele? Mida arvad sellisest seisukohast?
Rahvastele, riikidele ja tsivilisatsioonidele on alati saatuslikuks saanud ahned ja võimukad mehed. Aga vähem ohtlikud pole ka kõhukad, pealtnäha ohutud isandad, kes kannu kõrval targutades õhtuid veedavad. Just sellistest kogunemistest Müncheni õllesaalides said alguse natsism, Teine maailmasõda jne. Seal räägituga üsna sarnasesse repertuaari kuulub ilmselt ka Kivisildniku sõnavõtt.

Kuidas suhtud abiellumisse? On see su jaoks oluline kahe inimese liidu juures?
Mul on abielu suhtes oma kindel seisukoht. Arbol on hoopis teistsugune väga kindel seisukoht. Aga ma ei saa tema eest rääkida. Kui kunagi teete temaga intervjuu, küsige kindlasti!

Milline on sinu seisukoht?
Peab abielluma. Peab. Peab. Kuigi üldse ei taha.

Kuivõrd sa oma elu mittetöises plaanis ette kavandad?
Kavandan ikka. Aga elu, nagu öeldakse, on see, mis juhtub siis, kui sul olid teised plaanid.

Mida on sinu puhul komplimente tehes kõige enam esile tõstetud?
Et ma olen armastust väärt.

Millisel rindel on sulle edu tähtsam — karjääris, eraelus?
Kõige olulisem on armastus. See ongi elu mõte.

Vahetasid hiljuti chopperi bike’i vastu välja — tüdinesid eelmisest mudelist või otsid uut kvaliteeti?
Ma olen hästi vilets šoppaja. See puudutab ka igasugu suuremat kola — kapp, korter või mootorratas. Seitse aastat sõitsin oma esimese modraga ja kõlbas küll. Käisin teinekord poodides erinevaid rattaid vaatamas, kuni üks müüja pakkus lõpuks ratast sõita. Ja ma sain kohe esimese sõidumeetri järel aru, et olen ikka baigimees. Chopperi kinkisin ära.

Mida rattasõit sulle pakub?
Tsikliga on mugav sõita — erinevalt autost viib ta uksest ukseni ning parkimismured puuduvad. Tsikkel on ökonoomne — vahemaid läbib sama hästi kui auto, aga kütust võtab kordi vähem. Tsikliga on põnev matkata, iga kilomeeter on füüsiliselt ja emotsionaalselt tunnetatav. Aga mis siin seletada, kes on proovinud, see teab. Kes ei ole proovinud, ei mõista.

Võiksid sa välja tuua mõne värvikama loo oma sõidukogemustest?
Chopperi-mehed sõidavad lahtise kiivriga, nii sõitsin ka mina. Sattusin kunagi üksi mägedes sõitma, kohutavalt külm oli. Ning sõidu pealt nõelas herilane põske. Vaatasin, et näe, paistetust ei tulegi. Päev otsa ei tulnud. Kui õhtul ratta seisma panin ja põsk lõpuks sooja sai, paistetasin ennast praktiliselt voodisse.
Moraal mootorratturitele — kinnise kiivriga on parem. Moraal teistele — kui herilane nõelab, hoia põsk külmas.