Kuigi pikad jalad ja blond pea on avanud kirjanik KADRI KÕUSAARele mõnegi ukse, peab ta edu saavutamisel neist olulisemaks oskust inimesi mõista.
Kadri (23) on enesekindel tüdruk. Ütleb, et ei tunne valehäbi. Kui keegi tahab väita, et tal pole ajusid, siis väitku. Kadrit see ei heiduta.
Kadri ei armasta end meikida ega kanna ehteid. Ta asendab prillidki läätsedega harva, näiteks pidulikule õhtusöögile minnes. Kadril on põhimõte, et ehted ja kell olgu väga ilusad ja kallid, lahjemat kraami ta enda külge ei riputa. Kella tal praegu pole.
Kadri armastab reisida ja tal on haruldane oskus sattuda õigete inimeste otsa. Nii sai ta rolli hinnatud iisraeli režissööri Amos Gitai filmis «Promised Land». Reiside eest aga maksavad tema sõnul head sõbrad.
Osalesid jaanuaris Gitai filmi «Promised Land» võtetel. Keda sa seal kehastasid?
Mina ja kaks mu sõpra Peeter ja Mart kehastasime tumeda taustaga tegelasi, kes vahendavad tüdrukuid Eestist Iisraeli prostituutideks.
Ma ei tähtsustaks oma filmis osalemist üle. Amos filmis üles igavese hulga musta materjali ja pole kuigi kindel, et meie lõigud filmi sisse jäävad.
Sa räägid tuntud režissööri filmis mängimisest, nagu see oleks tavaline asi. Kuidas sa sinna sattusid?
Tutvusin Amosega juhuslikult Pariisis Pompidou’ keskuses, kus oli tema filmide retrospektiiv. See oleks võinud juhtuda igaühega. Palusin talt intervjuud. Intervjuud tol korral ei sündinud, sest meil tulid jutuks muud teemad. Hakkasime hästi läbi saama ja ma kutsusin ta PÖFFile. Imekombel ta tuligi.
Filmis osalemisest tegi Amos ise juttu. Kuigi tal oli meie tutvumise ajaks stsenaarium ja tegelased paigas, hakkas ta mulle sinna kohta otsima. Kaalumisel olid ajakirjaniku, autojuhi, prostituudi ja veel jumal teab mis rollid.
«Promised Land» peaks esilinastuma mais Cannes’i filmifestivalil, eks siis ole näha, kas jäin sinna või mitte. Iseenesest peaks see tulema hea film — teema on valus ja võetud üles väga naturalistlikus stiilis.
Millise kogemuse filmitöö sulle andis?
Muidugi oli see väga huvitav kogemus. Amose fenomen on see, et tema filmides ei näidelda. Kõik jätab väga loomuliku mulje, sest ta lihtsalt valib osadesse tüübid, kes sinna sobivad. Ehe tulemus sünnib siis, kui kasutada pidevalt n-ö spontaaniat. Näiteks sõitsime Kairos ringi ja seal, kus tundus põnev taust, ka filmisime. Sellise meetodi varjukülg on aga see, et koguneb palju värvikaid stseene, mida on hiljem montaažis raske tervikuks siduda. Ideaal oleks leida kompromiss improvisatsiooni ja range stsenaariumi küljes püsimise vahel.
Näitleja on režissööri mängukann, aga mulle meeldib ise nuppe liigutada. Kirjanduses on see võimalik. Seal saan luua oma maailma ja vaadata, kui palju ühele või teisele tegelasele tegutsemisvabadust annan.
Kohtumine Gitaiga polnud su esimene tutvus rahvusvahelise kultuuritegelasega. Kuidas sa selliste inimeste seltskonda satud?
Täiesti juhuslikult. Võtan asju rahulikult. Kõik läheb, nagu läheb. Asjad hakkavad just siis juhtuma, kui sa neid ei oota. Iseenesest pole nendes tutvumistes midagi erilist või üleloomulikku. Sa võid ju kellegagi tutvuda, kuid kui teid midagi ei seo, jääbki kõik tühja small talk’i tasemele.
Ma ise reeglina juttu ei alusta. Olen selleks piisavalt konservatiivne ja uje. See periood, kus süda hakkas kuulsat inimest nähes puperdama ja tekkis soov temaga tutvuda, on mul 15aastaselt üle elatud.
Eestis elades ei saa selliseid asju lihtsalt juhtuda. Selleks tuleb reisida ja reisimine nõuab raha.
On inimesi, kes on mind palju aidanud. Kogu seda reisimist ma praegu ise kinni maksta ei suudaks, ent kindlasti läheks asi paremaks, kui mu raamatuid tõlgitaks inglise keelde.
Kui suur see võimalus on?
Päris suur. Me tegutseme selle nimel New Yorgi sõpradega. Raske on jalga ukse vahele saada, aga me pole lootust kaotanud. Pole hullu, kui see juhtub ka viie aasta pärast. Hea näide on Paulo Coelho, kes oli üle 40, kui teda tõlkima ja ostma hakati.
Kui arvestatav on Eestis raamatu kirjutamine sissetulekuna?
See oleks arvestatav, kui raamatut tõlgitaks. Praegu saan lihtsalt hakkama: tasun oma telefoniarved ja esmased kulud. Kuna elan vanemate juures, ei tule mul korteri eest maksta.
Esitlesid hiljuti värsket raamatut «Vaba tõus». Mis tuleb järgmiseks?
Aktiivselt pole ma veel uue raamatu kallale asunud, ent idee on juba olemas. Jätkan «Vabas tõusus» alustatud stiili. Mulle meeldib selline atmosfäär, et peaaegu kõik on võimalik ja et peaaegu kõike on võimalik välja öelda. Kõik oleks nagu tore ja rahulik, kuid samas on tuntav unenäoline hõng ja õhus on pinget...
Tegelikult sünnib raamat paari sekundiga. Idee lihtsalt lajatab pähe, lajatab ja hakkab muud elu segama. See isegi pole see, et sa tahad seda ideed teostada, vaid sa pead selle idee teostama. Ainult et teostus võtab aega vähemalt aasta...
Mis sind kirjutamise juures võlub?
Oh, palju asju... Näiteks see, et kirjanduses võib end vabaks lasta ja välja elada. Paberil saab läbi elada seda, mis reaalelus ei pruugi võimalik olla.
Samuti meeldib mulle miski, mida võiks nimetada ilusaks kontrolliks. Tõesti, kõik toimib minu käe järgi.
Oled sa nüüd tõsiseltvõetavam kirjanik kui pärast debüütromaani «Ego» kirjutamist?
Eks seda pea otsustama publik. Inimesed, kelle arvamust ma hindan, on olnud rahul. Ilmselt on see samm edasi. Minu vanuses on see vist ka loogiline...
Kuidas tuleb elada, et hea raamat kirjutada?
Pole vahet, kas elada vaikses metsasopis või seigelda mööda laia ilma. Tähtis on tunne. «Vaba tõusu» puhul kandsin ma selle läbiva tunde, ilusa kurbuse üle peategelasele ja see tunne oli minus raamatut kirjutades nii Pariisis, Tel Avivis kui ka Hiiumaal.
«Vaba tõusu» üks märksõnu ongi «kohatus». See tähendab nii sündsusetust kui ka ilma kohata olekut. Peategelane tunneb end kõikjal võõrana. Samas tunnetavad teda võõrana ka teised, sest tal puudub valehäbi: ta ei kasuta eufemisme ja see mõjub teistele kohatuna.
Kuidas sa reisisihte valid?
Ma pole maniakaalne turist ja paketiturismi väldin. Ka näiteks kunstimuuseumis lähen osakonda, mis mind huvitab, mitte ei rahmelda kogu ala läbi.
Sama on reisimisega. Mulle meeldivad rajud kohad, näiteks Aasia, kuhu võiks pooleks aastaks, seljakott seljas, rändama minna. Idamaad huvitavad mind väga. Ka Lõuna-Ameerika. Senistest reisidest on põnevaimad olnud India, Jaapan ja Iisrael. Inimesed on mulle kõige enam meeldinud Iisraelis, neis põimub vahemereline temperament ja juutide mõistus ja kavalus.
Paljud itaallased ja hispaanlased kipuvad olema rumalad ja vulgaarsed. Viimane on omadus, mida ma vihkan.
Reisidel kohtub põnevate inimestega...
Mitte ainult reisidel. Ka Eestis kohtab uskumatuid tüüpe. Mul on kõrva inimeste jaoks, keda paljud peavad napakaks, aga minu arvates on neil oma tõde.
Kontaktide tekkimisel on suur roll juhusel. Näiteks sattusin Tel Avivis meie Nokuga sarnases klubis malet mängima mehega, kes osutus iisraeli hetke tuntuimaks režissööriks Nir Bergmaniks.
Millist rolli mängib taolistel tutvumistel su välimus?
Kui ma väidaks, et välimus ei oma üldse tähtsust, oleks see vale. Eks ma olen seda ära kasutanud ka, ent ainult välimuse peale lootma jääda oleks Pyrrhose võit. Elunäinud tegelased otsivad mingit sädet, neid ei loksuta ilusad beibed, keda kohtab ju igal sammul.
Oled oma vanuse kohta suhteliselt palju ringi sõitnud ja saavutanud. Tunned sa oma eakaaslaste seas igavust?
Üleolekutunnet ei tohi tekkida. Lihtsalt mul on nii läinud, aga sama hästi võiks keegi teine mu asemel olla.
Kindlasti on su teele sümpaatseid mehi jäänud?
Ma pole veel kohanud inimest, kellega luua perekond. Järgmised 3–5 aastat plaanin pühenduda kirjandusele. Püüan emotsioonid ja kaine mõistuse tasakaalus hoida. Samas ei saa kunagi välistada, et kohtad seda õiget ja pereloomine võib kõne alla tulla varem.
