«Igaüks peab elus ise valima, kas lennata puutiibade või reaktiivmootoriga,» ütleb kunstviljastamise korüfee ANDREI SÕRITSA.
Baltimaade esimese ja edukaima kunstviljastamise fakiiri Andrei Sõritsa (40) naine Sveta (40) ei muretse 20aastase abielu järel enam ammu sellepärast, et tema sarmikas ja eestlannade jaoks eksootiline ukraina mees askeldab päevad läbi naiste ihu kallal.
Uuemal ajal on proua Sõritsal hoopis enam põhjust muretseda sellepärast, et järgneva viieteist aastaga tuleb tagasi maksta röögatu 30 miljoni kroonine laen, sest Andrei Sõritsa ehitas Tartusse Tähe erakliiniku ja kohe otsa Lõuna-Eesti esimese erahaigla Elite. Kui Sõritsad pantisid pereisa unistuse ja missiooni täitmise nimel kogu oma maise vara, nuttis Sveta notari juures. #p2#
Spordilt naiste-lainele
Läinud sajandi alguse nälja ajal põgenes üks ukraina perekond teiste seas Orenburgist Kaasanisse. Kui selle perekonna järeltulijate ainus poeg oli poolteiseaastane, lähetati Sõritsad Eestisse, sest isa asus Haapsalus lennuväedivisjoni juhtima. Emast sai Haapsalu haigla röntgenlaborant. Ja Andrei pole hiljem kunagi ei sünnilinna ega päritolupaika sõitnud. Pole asja olnud, sest ta on õigupoolest nii eestistunud, kui üldse olla saab.
Et Andrei oli nooruses andekas vehkleja, nagu tunnustatud epee-maal Eestis kohane, valis ta Tartu Ülikooli arstiks õppima minnes esialgu spordimeditsiini. Neljandal kursusel agiteeris professor Kaarma noortele tohtritele vaagnaluu saladusi tutvustades neid ühtlasi günekoloogideks spetsialiseeruma. Pärnusse praktikale minnes tundus noorele Andreile tavaline ravi igav, kirurgid olid noorte vastu liiga upsakad — jäigi sünnitusabi.
Kuna tänase günekoloogiakorüfee juhendajaks sai legendaarne doktor Salomon, kes ta töö käigus välja õpetas, oligi otsus tehtud.
«Dotsent Uno Leisner päästis mind Toomas Karu, tähendab spordimeditsiini käest. Kui enne olin ülikooli kõrvalt reanimatsiooniosakonnas õde, siis nüüd sai minust ämmaemand. Päris totter, kui naiselikud nimed on mehisust nõudvatel ametitel,» naerab Andrei.
Hiljem, kui usin Andrei keskendus loote südameuuringutele, publitseeriti üks tema teadustöö koguni Soomes, kuhu aga ei dotsent Leisnerit ega teda ennast ei lubatud.
Enne Eesti oma riiki jõudis Andrei kaitsta kraadi teemal «Neuropsühholoogiline stress raseduse ajal» ja teha hulga üpris lootusetuid lõikusi naiste viljakuse raviks — ja siis see algas.
Välismaale imet vaatama
«Nüüd, kus ma olen õppinud ja end täiendanud nii paljudes Euroopa ja Ameerika juhtivates ülikoolides, on halenaljakas meenutada, et 1990. aastani polnud ma kordagi välismaale pääsenud. Isegi ainus võimalik Poola-reis jäi ära,» meenutab katseklaasi-issi. «Samas oli maailma esimene katseklaasilaps sündinud 1978. aastal ja Soomes 1985. aastal.»
Turu ülikoolist tõi Andrei 1990. aastal koju kaasa korralikult pestud katseklaasid ja veel mõned hädapärased vahendid ning alustaski ettevalmistusi kehaväliseks viljastamiseks. Esimene inkubaator nägi tal välja selline, et munarakk ja spermatosoidid veetsid pulmaööd kokteilikõrres, mille ta mõlemast otsast sulges ja naisele paariks päevaks tuppe ihusooja jättis. Teine inkubaator oli ise tehtud. Ja naljakas on meenutada sedagi, et esialgu tehti koostööd Märja sigimisbioloogialaboriga, mis teatavasti asjatab lehmade ja hobuste sugurakkudega. Ei läinud midagi segamini.
Tartu Rotary klubi abiga leidis tõmmu mees esimesed hädatarvilikud väliskontaktid ja sai osta aparatuuri, et Eesti lastetuid peresid aitama hakata. Ent kui ta pooleaastaselt täienduselt Kieli ülikoolist tagasi tuli, sai ta kuulda, et viljatuse ravi on luksusmeditsiin, mida Eestis üldse vaja pole. Et muu meditsiinigagi häda ja tegemist küllalt.
«No kurat, öelge mõnele naisele, kellele on sigimistarve geneetiliselt sisse kodeeritud ja ilma selle rakendamiseta on ta väga õnnetu, et lapsendatud laps on ikka laps ja veel paremgi laps!» pahandab Sõritsa. «Nii väikese iibe juures nagu Eestis on iga laps hindamatu. Ja suure vaevaga saadud beebid on veel eriti südamest kantud ja täisväärtuslikult kasvatatud.»
Katseklaasi-isaks
Esinedes ETV otsesaates «Lahtiste kaartidega» küsis katseklaasi-isa kirikuisa Eenok Haamerilt, kas jumal kiidab heaks selle, et ta on aidanud kunstliku viljastamise teel sadu lapsi saada. Ja õpetaja vastas: «Kõik, mis loob ja kaitseb elu, on jumalale meelepärane. Kui ta on andnud inimestele oskused ja võimalused väljaspool inimkeha elu alustada, siis on inimesed lausa kohustatud seda ka rakendama.»
Oma kohustust asus Andrei täitma Tartu Ülikooli juures 1994. aastal ja täpselt aasta hiljem sündis Baltimaade esimene katseklaasibeebi, keda kutsutakse sünnikuu järgi tänini tähenduslikult Augustiinaks.
«See ei aidanud, et naistekliiniku juhataja Helbe Sinimäe toetas mind ja et me lõime fondi «Lootus». Vana naistekliiniku tingimused, alustades ventilatsioonist ja lõpetades laboriga, olid ikka armetud,» räägib Andrei. «Jumal näeb, et ma ei tahtnud erakliinikut teha. Aga asi tundub sedamoodi, et Tartu Toomemäe kuremaja töötab veel 150 aastat nii, nagu ta juba 150 aastat töötanud on, ja minul ei jäänudki muud üle.» Nii tekkiski Tähe tänavale Andrei Sõritsa erakliinik.
Seejärel jäi Sõritsa teele vägev vundament Sangla tänavas, otse tema kodumaja vastas. «Algul oli see kogu mu idealismi juures isegi minu jaoks liiga suur — tehtud neljakorruselise hotelli jaoks,» arutleb mees, kes nüüdseks on sellele vundamendile üpris paleeliku haigla peale ehitanud.
Kukk kanakarjas
Selge, et kena sädelevate silmadega mees nagu Andrei meeldib nii oma kolleegitaridele — keda on naistearstide soolist koosseisu arvestades kolmkümmend ühe meesarsti kohta — kui ka patsientidele. Lisaks veel loendamatud kaunitarid täies alastuses…
«Mu naine Sveta ei arva enam ammu, et tööobjektid võiksid mind kuidagi ohustada,» on mees muretu. «Alguses muidugi tegi kujutlusvõime talle liiga. Aga minu kujutlusvõime lakkab tööd tehes üleüldse töötamast. Kuule, kui ma vaataksin patsiente nagu mees, siis ma oleksin sunnitud lihtsalt ära surema.»
Kolleegidel on ja ei ole ka põhjust nii oma spordiala — vehklemise — kui ka olemuse poolest D’Artagnani meenutavat Andreid kadestada. Kindlasti on põhjust teda kadestada tema kõrge lennu pärast. «Igaüks peab ise valima, kas ta lendab puutiibadega nagu Ikaros või reaktiivmootoriga. Riskiaste valitakse vastavalt taluvuse piirile. Ehkki elu on üleüldse üks väga ohtlik asi, mis lõpeb surmaga,» arutleb Andrei.
Eesti perekond
Saatuse määratud vundamendile ehitatud haigla kujundas Sveta. Ta on erialalt kostüümikujundaja ja kan-nab endas loodusest antud maitsekust. «Nii lihtne on öelda «meeldib» või «ei meeldi», palju keerukam on ära tunda ja välja mõelda,» tunnustab Andrei.
Andrei ja Sveta tutvusid juba kooliajal, neid ühendas ka vehklemine. «No ja siis käisime jalutamas ja tantsimas ja… ee, nii-öelda samm-sammult,» muheleb oma naisesse silmanähtavalt armunud mees.
Nende 19aastane poeg lõpetas Treffneri gümnaasiumi ja läks arstiks õppima. 13aastane tütar Dina, kellele pandud nime eest on Andrei miskipärast sõpradelt kõvasti sõimata saanud, õpib Miina Härma gümnaasiumis ja sai võistlustantsijana just äsja Paides standardtantsudes kolmanda koha. 6aastane Sander aga kannab päris eesti poisslapse nime, mis oli tema sünniaastal juhuslikult üldse kõige popim.
Et lapsed käivad eesti koolides, on Sõritsate arvates ainuvõimalik. Ka kõik nende sõbrad on eestlased ja neid ümbritseb läbinisti eestilik ümbruskond.
Üksnes piltlike väljendite puhul võtab Andrei appi vene keele: näiteks günekoloogia on «delo ne tsarskoje». Ja mõnikord tõlgib lauseid otse — kui ta kirjeldab enesetunnet pärast tormilist karussellisõitu, ütleb ta: «Aru mul ei ole, mis mul kus.»
Kõik pandis
Sõritsa nendib nukralt, et kadetsejad nimetavad teda inimvere joojaks. Tegelikult peab ta iga oma otsuse, käigu ja tehingu sadat kanti läbi kaaluma, sest võlakoorem on koletu. «Terve maailm elab võlgu. Aga vaatamata sellele, et Sveta saab aru, kui suur asi on meie erahaigla — ta ju ise ka peaaegu elab juba seal, nagu minagi —, hakkas ta notari juures nutma, kui ma pantisin kõik, mis meil on,» ohkab Andrei süüdlaslikult. «Kui midagi peaks valesti minema, saab pank kõik endale. Seadused on karmid. Ja ega hasartmängijale või börsihaile ka keegi appi lähe, kui ta hävib.»
Andreil saavad megavõlad makstud 15 aasta pärast, kui ta on 55aastane. Ta arutleb, et kui Eestis elavad mehed keskmiselt 62 aastat, siis tal jääb veel kõva seitse aastat «puhata ja mängida». «Kui ma selleks ajaks just ratastoolis ja peast segi ei ole. Aga vesi ei voola ise kivi alla. Ja tühjalt nautlema ma loodud ei ole,» on mees saatusega leppinud. «Lisaks 30 miljoni tagasimaksmisele pean tõestama, et riigimeditsiin on vaid näiline iidol.»
