“Birgitta festivali raames 2007. aastal lavastasin Pirita kloostri varemetes Arthur Honeggeri ja Paul Claudeli “Jeanne d’Arci tuleriidal” ning kuna Eri oli selle festivali kunstiline juht, tuli kõik projektid temaga kooskõlastada ja kokku leppida. Kui mulle tehti ettepanek seda oratooriumit lavastada, siis mõtlesin, et ohoo, see on hoopis teine tera!” meenutab ta.

“Mul oli otseloomulikult äärmiselt põnev töötada tekstiga, mis peab haakuma muusikaga ja ma mäletan meie esimest kohtumist päevselgelt — terve aja istus ta ja vaatas üksisilmi, ühtegi küsimust küsimata, lihtsalt jälgis, kuidas ma tutvustan oma ideid. Ja ma rääkisin ja rääkisin ja mõtlesin, et kas ma ajan hoopis mingit muud juttu, kui kunstiline juht minult ehk ootaks, aga suureks üllatuseks oli hoopis vastupidi — kui olin oma presentatsiooni lõpetanud, lausus ta väga konkreetselt: “Lõpuks ometi oleme leidnud selle, keda otsisime!”,” räägib Saaremäe.

Pärast seda vahetasid Üllar ja Eri telefoninumberid ja üksteisele anti lubadus ka edaspidi suhtlema jääda. Suur oli aga Üllari rõõm, kui Eri helistaski. “Projekti ajal tundis ta otseloomulikult huvi, et kuidas läheb ja kas mu looming ikka sähvib ja see andis väga palju jõudu juurde. Aga ta helistas ka hiljem ja rääkis muuhulgas ka ühest järjekordsest ideest, mis tal oli algselt olnud plaanis Mikk Mikiveriga. Kahjuks seda ei juhtunud kunagi,” lausub ta mõtlikult.

Kõige viimane kohtumine Klasiga oli Üllaril paar aastat tagasi, kui Rakvere Teatris etendus “Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu”, mis rääkis muuhulgas ka Eesti Raadio Meeskvarteti tegemistest, milles Eri Klasil oli kandev roll. “Nad olid Unoga kohal ja jäid hiljem ka peole ja kui Eri Klas pidas kõnet, siis see oli tõepoolest meeliülendav hetk, kui sellelaadse haardega mees peab kõne Rakvere Teatri peol!” lõpetab ta.