Kolm aastat tagasi astus ÜLO VOOGLAID Toompea lossi raudväravast välja ning sulges hoolikalt enda järel kõik uksed. Vooglaid tegi lõpparve riigikogu saadikuna.

Lihtsalt karikas ajas üle, kommenteerib Ülo Vooglaid (66) oma toonast otsust täna. Kõik Vooglaiu soovitused jooksid vette ja vastu seina, kõik kõlas kui kurtidele kõrvadele. Mehe mõõt sai täis. Juba kolm aastat ei ela Vooglaid enam linnas. Tema maja Toompuiesteel sai Isamaaliidu kontoriks, tema ise aga kolis perega Kohila kanti, Lohu külla. Seal on Vooglaiul hektarite kaupa maad, otse maja kõrval on Lohu looduskaitse all olevad allikad ja tugevate kuuskede all peituvat energiaküllased paigad. #p2#

Eluviis maal
Vooglaiu elamine Lohul meenutab suure mõisa majapidamist. Kõigepealt suur elumaja, kus Vooglaiud ise elavad (see kuulus kunagi allveelaeva Kalev kaptenile Alfred Pontakile), siis sepikoda, puutöökoda, õppehoone, mis on kohandatud seminaride ja kursuste korraldamiseks, ning ait ja puukuur. Maaromantikat lisavad meest pidevalt saatvad kolli Flow ja vähemalt kolm uudishimulikku kassi.

Vooglaid arvab, et maja pole inimesele see ankur ega argument, mis kuskil elama sunnib, hoopis keskkond ja inimsuhted määravad selle, kus ta elada tahab. «Mulle meeldib maal. Mulle meeldib suhelda inimestega, kes elavad maal. Mulle meeldib loodus, avarus, mulle meeldib võimalus mõtiskleda. Selleks on tulnud ka pingutada, miski ei kuku taevast. Algul on unistus, siis on pingutus. Ja et see kõik teostuks, peab paljudest asjadest loobuma. Elu ei ole lõpmata pikk, tuleb valikuid teha — mida suudad, mida mitte.»
Ülo Vooglaiu päev algab kell kuus hommikul. Värsked uudised kuulatud, võib allikale pesema minna. Ja siis arvuti taha, sest emeriitprofessor hoiab end pidevalt töös. Üliõpilastele tuleb selgeks teha teed, mis aitavad haritlaseks kujuneda.

Innovaatiline mees
Lohu külavanema amet annab Vooglaiule võimaluse maa-asja edendada. Kohila valla meestega on ta Lohul loonud isegi innovaatikanõukogu, mis on sihtasutuseks vormistamisel. «Siin kandis on kuldsete kätega mehi, kes hakkavad Loone linnuse ümber rajama selliseid hooneid, et tekib infrastruktuur,» arvab Vooglaid. «See kõik aitaks kaasa, et Loone linnusest saaks kuum koht, nagu see kunagi oli — saaks lastele 13. sajandit näidata, korraldada vibulaskevõistlusi, visata oda...»
Vooglaid peab tähtsaks sotsiaalset elu, mille «ühikuks» ta nimetab sündmust — seda kiiremini kulgeb aeg ja seda pikem on elu. Vooglaid elab Lohul pikka elu.

Ajalooga asjad
Kodu loomisel pole Vooglaid oma abikaasa Kerstiga konkureerinud, kõike on nad teinud koos. Sepikoja ja õppehoone joonised on aga puhtalt Kersti tehtud. Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Vooglaid on oma tegemistes hirmus põhjalik ja Ülo peab enda teeneks, et ta abikaasa tegemistele vastu ei hakka.
Vooglaidude kodus on igal asjal oma lugu, nad on pererahvast pidevalt saatnud. Tundub, et nende kodus uuenevad vaid raamatud ja arvutid, muu nagu elaks oma ajatut elu.
Ülo Vooglaid ei käi majapidamises ringi, käed taskus, talle pakub rõõmu ise kõiges kaasa lüüa. Andunult kõneleb ta pamplitest, Kanadas aretatud vaarika moodi marjadest, mis pidid kasvatama ligi 600 marja ühe varre otsa. Räägib sellest, kuidas ebaküdoonia annab head saaki ning kuidas sellest Lohul mahla ja siirupit aetakse. Rõõmuga põikab sepa poeg Vooglaid ka sepikotta, kus ta suudab oma kätega nii mõnegi asja valmis taguda.
Elu hoiab koos aga perenaine Valja, et Vooglaidudel rohkem tulemuslikku mõtlemisaega jääks. Puutöökojas pakub Ülo Vooglaid tööd mitmele mehele, nii on ta Lohul ka tööandjaks.

Kirjad Lennartile
Ülo Vooglaid arvab, et Lohul suudab ta oma tegevusega ümbritsevat hoopis rohkem mõjutada, kui suutis seda teha Toompeal, riigikogu saalis. Pettumuste ennetamiseks, nagu Vooglaid ise nimetab, on ta saatnud kirju ka Lennartile — oma viis kirja —, siis Siimule ja Andresele. Kõik need on jäänud vastuseta. Võim elaks nagu omaette elu, kuhu vahelesegajaid ei lasta, mis sellest, et see mees oli alles ise riigi tegemise juures.
«See on delikaatne teema, aga nii mõnigi kõrgel ametipostil isik oleks näiteks kalal hoopis tulemuslikum kui riigijuhtimise juures.» Aga teist Eestit pole Vooglaiul võtta, ju ta sellepärast südant valutab ka. Selle põhjuseks, et riigis paljud asjad viltu veavad, arvab Vooglaid, et inimestel pole olnud võimalust saada professionaalset ettevalmistust. Eriala polegi riigikogus istudes tähtis — hommikul on loomakaitse ja õhtul elektrijaamad. Peaks hoopis ühiskonda ja kultuuri tundma. «Kui otsustamisest pole kuulnudki, kui vastutusest pole kuulnudki, mis sa siis oma ametikohal ometi teed, tule taevas appi!» Ta arvab, et räägib hauas ka sama juttu edasi, äkki keegi jääb kuulama.

Ülo Vooglaiu mõtted käivad ikka riigist ja oma rahvast. Ta ütleb end unistavat sellest, et rahvas ei kompromiteeriks ennast — et meie mehed ei rööviks teiste riikide panku ega rajaks lootusi pettustele. Et meie inimesed oleksid maailmale avatud.
Siis räägib Vooglaid oma väiksest unistusest — rajada tiigi juurde lehtla ja tuua kalad tiiki... 

Mis on Eesti maine?
«Pingutused, mis on tehtud nüüd Eesti maine parandamiseks ja kujundamiseks, on üsna kahtlase väärtusega. Mulle tundub, et see on lihtsalt ebaprofessionaalne.» Vooglaid räägib, kuidas Hannoveri maailmanäitusel tuletasid tantsivad tohutute tagumikkudega Kihnu naised Eesti paviljonis näidatavas videos talle meelde lesbireklaami. Sest ega üle maailma kokku sõitnud turistid tea ju Kihnu kultuurist midagi — et neli seelikut on üksteise peal. See etnograafiline taust oli tema sõnul lihtsalt kohatu. «Ka praegu tundub, et Eesti maine kujundamisel töötavad sellised struktuurid, mis Eesti huvisid ei teeni. Seetõttu oleks üldsusel väga vajalik teada, mis asi see maine kujundamine üldse on. Kaugelt vaadates tundub see küll puhas bluff olevat.»