"Vargus ja tapmine ja maksuamet ja riigikogu ja...” loetleb helilooja Urmas Sisask asju, millega tal tuli uuesti harjuda paradiisist tagasi Eestisse tulles. Tema poetessist elukaaslane Anne Kahro oleks heameelega paradiisi jäänudki.
Anne Kahro ütleb: "Kõige suurem ðokk oli tagasi tulles, et inimesed käivad üksteisest läbi nagu mühakad. Seal mahub väikesele saarele elama kaks Eestimaa-täit rahvast, keegi ei põrka möödudes üksteisega kokku.”
“Seal” tähendab India ookeanis asuvat Bali saart, kus Urmas ja Anne elasid pea kaks nädalat. Umbes kahe Saaremaa suurusel saarel elab 2,5 miljonit inimest. Raha teenimiseks on balilastele pea võrdselt oluline, et riis kasvaks ja turiste tuleks.
#p2v#Ja et turiste ikka tuleks, neid hellitatakse. Näide 1: lillepärg, mis lennujaamas kaela riputati. Näide 2: eksootiline puuviljakokteil, mis suruti pihku hotelli sisenemisel. Näide 3: lähevad neli turisti tühja restorani ja kuni köögis värskeid meremolluskeid keedetakse, organiseeritakse kohe tantsijad neid lõbustama.
Politseinike peamine ülesanne näis olevat turiste üle harjumatult tiheda liiklusega sõiduteede aidata. Aga parkimistrahvid? “Seal pole kombeks valesse kohta parkida,” ütleb Urmas. Aga…? “See on kurjusevaba ühiskond. Seal ei peksta, ei röövita, ei tapeta, ei varastata,” kinnitab Urmas. Veendunult.
Nii polnudki enamikul majadel uksi ega aknaid, mõnel polnud ka seinu, vaid ainult neljale talale toetuv õlgkatus. Aitab küll, kui pole vaja karta vargaid ega külma ilma. Aastaaegu on ainult kaks: kuiv ja märg. Anne ja Urmase reis sattus märjale aastaajale, mis tähendas lühiajalisi vihmu, kuid sooja on 30 kraadi ringis aasta läbi.
Paari päevaga unustasid Urmas ja Anne harjumuse oma asjadel silma peal hoida. Tõsi – üks nende turismigrupi mees jäi ilma mobiiltelefonist, pangakaartidest, dokumentidest ja 700 dollarist. Kuid see polnud balilaste süü, vaid mehe enda viga, kes ookeanis ulpides aja unustas. Mõõnaaegne rannapiir nihkus tõusu ajal kümneid meetreid kaugemale ning vedas kogu kraami ookeani. Järgmisel päeval oli India ookean siiski nii lahke ja uhtus randa läbiligunenud passi. Abiks seegi.
Nagu pea kõikjal, nii kõndisid rannaski ringi puhkpüsse, vibusid ja muid vidinaid müütavad kaubitsejad. Ütlemata pealetükkivad: ütled, et ei taha osta, kaupleja käib peale. Jooksed eest ära, kaupmees lippab sabas. Urmas ja Anne põgenesid kaubitsejate eest vette: sinna nad järele ei tulnud, sest balilaste usu järgi elavad ookeanis deemonid.
Kalale saia, papagoile käsi
Pealetükkivad olid ka pühaks peetud ahvid, kes hüppasid inimestele selga ja pähe ning norisid süüa. Said ka. Suuri vuntsidega kalu toitsid Urmas ja Anne käest saiatükkidega. Sisalikud gekod olid tagasihoidlikumad, need vaid piilusid hotellitoas puhuri vahelt.
Loomade sõbralikkusega harjunud Anne andis sõrme suurele valgele papagoile, kes oli ketikesega kinnitatud ühe restorani sissekäigu juurde. Papagoi võttis terve käe. “Ta klammerdus käe külge, pigistas tohutu jõuga, nii et mul olid veenid kinni,” meenutab Anne oma ehmatust. Hädavaevu õnnestus kohalikel meelitada lind kätt lahti laskma. Hiljem kuulis Anne, et sama papagoi oligi varem ühel restoranikülalisel käe ribadeks tirinud.
Ütlemata templiterohkel saarel nägid nad ka templit ahvidele ning roomajate pargis minitemplit madude jaoks – et neilgi oleks palvetamiskoht. Balilased palvetavad kolm korda päevas, iga päev tuuakse ohvrianniks riisi ja muud kraami. Näiteks templifestivali ajal toodi anniks seapekist ja -kamarast tehtud nikerdusi.
Hehee, teie surnu kustus ära!
Ohvriannid ja rituaalid kaasnevad ka matusetseremooniatega, mille vaatamise eest pidid turistid maksma 12 dollarit nägu. Matus on suur pidu. Surnu pannakse platvormile püstitatud torni, mida tantsusammul kannab hulk mehi. Laulud ja torni kõigutamine kuuluvad peo juurde.
Surnu tassijad panevad näole valget värvi, mis pidavat peletama halbu vaime. Ilmselt seepärast olidki kohalikud noormehed naerust kõveras, kui nägid Urmast endale valget päevituskreemi näole määrimas.
#p3v#Matusetseremoonia käigus pannakse surnu valge lehma kuju sisse ja süüdatakse koos sellega põlema. Gaasileek muudab kõik kiiresti tuhaks. Matusepaigas sattusid juhtumisi ühele ajale kaks tseremooniat. “Kõrval naabritel kustus surnu ära, siis nad irvitasid parastavalt, et teil kustus ära, meil põleb,” seletab Anne. Ja kiirustab lisama, et irvitamine oli ikka lõbus ja heatahtlik.
Pisikud kardavad riisiviina
Naerdes paistvad hambad on kohalikel loomulikust suurusest veerandi jagu lühemaks viilitud. Hirmvalusa viilimistöö võtab preester ette siis, kui balilane jõuab teismeliseikka. Seda peetakse vapruseprooviks, mille peavad läbima nii poisid kui tüdrukud.
Bali saarel on ainult neli eesnime: esiklaps saab nimeks Wayan või Putu, teisena sündinu on Made või Kadek, kolmas on Nyoman või Komang, neljas laps aga Ketut. Viies laps on jälle Putu ja ikka nii edasi. Perekonnanimed on siiski erinevad.
Urmas võttis heameeleldi kohalikke kombeid üle ja tutvustas ennast kui Putu Sisask. Ja toppis balilaste kombel sööki peoga suhu. Mitte küll kogu aeg, turistidele pakuti ka kahvleid riisi, krabide, vähkide ja muu toidu manustamiseks.
Anne kiidab ja kurdab ühtaegu: "Seal olid nii head toidud, aga midagi ei saanud süüa. Paha oli olla. Vist mingid kohalikud pisikud, millega me polnud harjunud. Meil olid seal kõigil väikesed kõhuhädad.”
Mitte küll päris kõigil, Urmasel polnud häda midagi. "Pudel või pool pudelit riisiviina päevas, ja seedimine sai ühe päevaga korda. See oli nii hea viin, nelikümmend kraadi küll kangust, aga pohmelli ei tekita,” seletab Urmas.
Bali-reisist on nüüdseks möödunud rohkem kui kuu, kuid Urmase ja Anne vaimustus paradiisisaarest pole luitunud. Urmas ütleb: "Mina alustan nüüd alati oma tähetorni-kontserte balikeelse lausega “Om swastyastu”, mis tähendab “Jumal kaitsku sind”. Ja teen kontserte selliste rituaalide ja suunitlusega, et soovime Eesti riigile samasugust saatust, mis valitseb praegu Bali saarel. Et Eesti saaks kurjusevabaks riigiks.”
Paradiisi ainus vangla on võõramaalastele
Anne Kahro: “Bali keeles ei ole sõna paradiis.”
Urmas Sisask: "Sõna paradiis polegi vaja, Bali ongi paradiis.”
Anne: "Stressivaba. Neil ei ole kuhugi kiiret. Ma ei näinud seal ühtegi nutvat last.”
Urmas: “Seal ei peksta, ei röövita, ei tapeta.”
Anne: “Vargused on seal üliharvad. Balilased ei varasta.”
Urmas: "See on kurjusevaba riik. Seal pole kurjust ja tänu sellele pole seal haigusi. Keskmine eluiga on 80 aastat, nad pole kuulnud sellisest haigusest nagu vähk. Reeglina surrakse loomulikku surma.”
Urmas: "Bali lähedal on suur Jaava saar, kus on moslemiusk, see on kurjuse saar. Jaavalased tulevad Balile narkootikume müüma.”
Anne: "Meile pakuti ka, tuldi nurga peal juurde: “haðið, haðið”.”
Urmas: "Aga kui oleksime ostnud, siis oleksime vanglas istunud. Ja elanud seal päris hästi.”
Anne: “Jah, sest seal on nii inimlikud inimesed, et isegi vangla ei saa olla väga hull koht. Saarel on ainult üks vangla, kus istuvadki põhiliselt turistid, kes on narkootikumidega vahele jäänud.”
Urmas: "Seal pole maksuametit.”
Anne: "Deklareeri kui palju tahad neid tulusid. Tavaliselt deklareeritakse sama palju, kui on maksuvaba miinimum. Ja keegi sind ei kontrolli.”
Anne: "Mina oleksin küll olnud valmis balilasena sündima.”
