Endine rahvastikuminister Urve Palo, kes liugleb peagi tantsupõrandale menusaates «Tantsud tähtedega», on oma abielus probleemidest armastuse abil üle saanud.
Urve (38) mõtles pikalt saatetiimi poolt juunis suure saladuskatte all tehtud osalemispakkumise üle. Kogu tants, mis tähendab treeninguid õpetaja Aleksander Makaroviga, esinemisi ja lakkamatut avalikkuse tähelepanu, peab ju kuhugi vahele ära mahtuma!
«Ega siis töö- ja pereelu saa elamata jääda,» sõnab Urve. «Ka vaimses mõttes tähendab see pingutust, sest kas või see kord, kus alustasime trenni kell üheksa õhtul ja ma paar tundi hiljem koju jõudsin, siis ega ma suurt magada saanud, sest pea töötas neid samme veel edasi. Kuidas nii ja kuidas naa…»
Palo ütleb, et talle on viimasel paaril aastal igasugustes saadetes osalemiseks pakkumisi tehtud, kuid siiani on ta ei öelnud. «Tantsud tähtedega» puhul sai aga otsustavaks see, et tegemist on heategevusliku saatega: «Mõtlesin, et kui kõik ütlevad ei, siis sellist saadet ei saakski ju teha — peavad olema need, kes vastutuse ja julguse kokku võtavad ja selle ära teevad.»
Olgem ausad, see saade on poliitikule väga hea
profit.
No sõltub. Oleme näinud seda ju nii- ja naapidi — kuidas on inimestel läinud. Risk on alati. Kõik sõltub sinust endast. Muidugi annad endast parima igas mõttes, ja tähtis on jääda selleks, kes sa oled. Ei tohi üle pingutada.
{poolik}
Teie elustiil abikaasaga on kiire, see tähendab ka pikki tööpäevi. Kas võetud lisakohustuse pärast mehe suust nurinat ei kostnud?
Ütleme nii, et aastate jooksul on ta sellega kaasa tulnud ja leppinud. Ta (abikaasa
Janek Palo – toim.) ise avalikku tähelepanu ei soovi, aga aktsepteerib minu valikuid. Kindlasti ei oleks ma pakkumist vastu võtnud, kui ta oleks sellele otseselt vastu olnud. Siis oleks keeruline seda kõike positiivselt teha. Ta aktsepteeris ja lubas toetada. (Naerab.) Aga saatesse ta ei tule. Ütles, et vaatab kodus.
Sul olevat rahvastikuministrina pooled asjad tegemata jäänud. Kohast ilmajäämisest ja kriitikast, mis seejärel tehti, oled tänaseks toibunud?
Tegelikkus oli teine. Kui ma sain 2007. aasta kevadel ministriks, siis oli eelmise ministri (Paul-Eerik Rummo – toim.) poolt juba koostatud jooksva aasta tegevusplaan. Aga minul on võib-olla uued mõtted? Eriti olukorras, kus olid toimunud aprillirahutused.
See tegevusplaan, mille tegi eelmine minister, oli sisult raamatupidamisaruanne, kus tegevustel olid summad taga. Oligi nii, et kui 2007. aasta raamatupidamisaruannet võrreldi tegevusplaaniga, oleks nagu osad asjad tegemata olnud. Tegelikkuses oli mul palju muid asju tehtud, kas või näiteks koostatud programm «Igale lapsele lasteaiakoht», tänu millele loodi 2008. aasta jooksul riigi toel juurde 500 lasteaiakohta. Samas, osa varasemalt planeeritud tegevuste elluviimisest olin teistmoodi korraldanud, raha teisiti jaotanud — kasutades Integratsiooni Sihtasutuse, mitte Riigikantselei vahendeid. Eks iga minister otsustab ikka ise, mis on tema valdkonnas hetkel oluline, kus on prioriteedid ja milliseid tegevusi ellu viib. 2008. ja 2009. aasta tegevusplaanid sain juba ise koostada ja ka ellu viia. Tõsi, 2009. aasta tegevused jäid alates maikuust pooleli...
Aga kui rääkida koha kaotamisest, siis see ei olnud šokk. Ministrina pead arvestama, et töötad võib-olla ainult päeva, aga võib-olla neli aastat. Tööle tulles ma isegi ei osanud arvata, et see kõik võib kesta kaks aastat. See on päris pikk aeg. Keskmine valitsuse iga oli tollal 1,6 aastat. Olin kaks aastat ja natuke peale, nii et päris tubli saavutus. Mul oli lahkudes ainult nördimus, et kaotati ära ministri ametikoht, kelle ülesanne on rahvastikku ja integratsiooni puudutavaid küsimusi fookuses hoida, lahendusi pakkuda ja neid ellu viia. Koos sellega kadus ka olemasolev, väga kompetentne meeskond. Kuidas üldse saab sellist otsust teha — kas riigi peale ka keegi mõtleb?
Otsustas valitsus. Ega nemadki ole kuu pealt kukkunud.
Ma oleks olnud õnnelik, kui oleks tulnud uus tubli minister ja edasi toimetanud. Ma ei tea, mis see valitsus… Nad väitsid, et hoidsid kokku mõned miljonid kroonid. Meil oli inimesi ju vähe, igas osakonnas
ainult kolm spetsialisti. Olime kõik väga koormatud — et palju see palgakulu siis kümne inimese peale on!
Võtsite abikaasaga pärast ministriametit aja maha ja sõitsite Ameerikasse?
Sel suvel käisime, eelmisel suvel mitte. Eelmine suvi oli mulle ääretult raske suvi, kaotasin oma venna. Tegelikult oli nii, et kui sain ametist lahti, siis vend läks järgmisel esmaspäeval haiglasse… Ei ole halba heata… Tänu sellele, et mu amet lõppes, sain iga päev käia venna juures haiglas, kõik need kaks kuud. See poleks olnud võimalik, kui oleksin tööl olnud. (Urve silmad valguvad viivuks pisaraid täis.) Juulis vend lahkus. See oli väga raske aeg… Nii et jah…
Ainus vend?
Jah, nüüd olen oma emal ja isal üksi…
Kuidas sa pingeid maandad?
Kõige paremini omaette olles. Lihtsalt et saan olla rahus oma mõtetega, ei pea suhtlema, või loen, vaatan televiisorit, magan. Üksiolek on kõige parem ravi. Ja eks me abikaasaga võimaldame üksteisele õhtul tund-pool, et tõesti — uks kinni ja oled natuke rahus, omaette. Siis oled nagu teine inimene.
Kuidas abikaasaga vaba aega sisustate?
Meile meeldib kinos käia. Meile meeldib minna tütrega (viieaastane Laura Marii – toim.) aeg-ajalt kohvikusse. Räägime juttu, sööme midagi. See on see meie aeg kodunt väljas. (Muigab.) Pärast ei pea keegi koristama. Meile meeldib ka kodus külalisi võõrustada. Just selline neli kuni kuus inimest seltskonnas. Kõik ümber laua, meie teeme toidu. Minu mees on põhikokk, mina olen abitööline, kes teeb salatid, aitab magusaga ja koristab. Ja siis räägime sõpradega juttu maast ja ilmast, tunneme end hästi. Tihti ongi nii nädalavahetused kinni.
Koduabiline on teil siiani?
Jah, meil on selline tubli tädi, kes aitab, sest kui olin minister, siis ma ei jõudnud kas või lapsele lasteaeda järele. Polnud mõeldav, et olen tal juba kell viis vastas. Nii et ta tõi tüdruku alati ära, mina hommikul viisin. Nüüd ta käib paar päeva nädalas. Sest on kordi, kus on pikad õhtud või on vaja kuskile minna. Päris ilma abita on ikkagi raske. Emad on meil abikaasaga kaugel — minu vanemad Värskas, tema omad sealt kolmkümmend kilomeetrit eemal, Põlva lähedal.
Saite abikaasaga juba sealkandis tuttavaks?
Ei, kohtusime Tartu ülikoolis. Tema õppis matemaatikat, mina majandust.
Mis teil kohtumisaja võlust tänini alles on?
Meil täitub abielus järgmise aasta 1. juunil viisteist aastat, pluss kaks aastat tutvust enne. Hehh… Ma ei olegi mõelnud sellele… (Paus, seejärel veendunult.) Ma arvan, et see on armastus. Ausalt. Selle aja peale sa ei ürita enam teist muuta, vaid oled aru saanud, et järelikult armusin täpselt sellesse inimesesse koos tema heade ja vigadega. Inimesed on erinevad. Ma arvan, et sellest arusaamine on üks asi, mis koos hoiab, ja siis saad ka erimeelsustest üle. Ikka tekib ju. Aga ikkagi, mina ütleksin, et see, mis meil on siiani säilinud, on armastus.
Mis teemadel teil erimeelsusi tekib?
(Muigab.) Ma arvan, et üks, mis abikaasa poolt kindlasti on, on see, et ma liiga palju töötan. Ja mis seal salata, minu poolt on talle vastu sama asi. Ta tegeleb majandustarkvaraga. Tihtilugu on ta päeval klientidega suhelnud ega ole saanud arvutis tööd teha. Ja siis, kui ta koju tuleb, võtab ta arvuti sülle ja toimetab edasi — ja vahel südaööni. Kui see juba pikalt kestab, ütlen ma, et no kuule, aitab juba, hoia oma tervist! Need on meil põhiprobleemid ja etteheited. Ja siis lubame teineteisele, et järgmisest nädalast töötame vähem. (Naerab.)
Aga võib-olla on ka see aidanud, et olime kümme aastat vaid üksteise jaoks. Isegi kaksteist, abielus kümme ja enne kaks. Saime nurki lihvida, palju koos reisida. Ja praegugi ikka mõlemad kiirustame õhtul koju — kui ei ole selline ettevõtmine, kus peab kindlasti olema. Nädalavahetused oleme koos. Me väga ei tee eraldi asju väljaspool tööd.
Ja laps on suur muudatus elus. See on positiivne, see omakorda liidab. Ma arvan ikka, et oleme veel noored lapsevanemad, kuigi (muiates) iga on kõrge!
Selle aja sees on ikka ühel või teisel silmarõõme tekkinud. Kuidas olete nendest olukordadest üle saanud?
(Paus.) Armastusega. Kui on armastus, kui armastad teist inimest, siis ikkagi tegelikult sellist… mina ei tea muidugi, aga arvan, et tõsist suhet ei saa tekkida kellegagi. Kui armastust ei ole, on teine lugu. Ma arvan, et see.
Olete teineteisele andestanud, kui on olnud selliseid situatsioone?
Ei ole olnud selliseid minu teada.
Oled kõigest 38, aga juhtinud firmat, pidanud ministri ametit — abivallavanemana sa ilmselt pensionile minna ei kavatse?
Iga töö, mis teen, peab mind motiveerima. Vastu tahtmist on raske midagi teha, see hakkab tervisele. Praegune amet meeldib mulle seepärast, et saan panustada sellesse ühiskonda või gruppi, kus elan. Kõike, mis seal teen — neid tulemusi näen väga kiiresti. Ministrer näeb tulemusi alles mitme aasta pärast. Abivallavanemana teeme meeskonnas mingi asja kohe ära. Näiteks vähekindlustatud vanemate lapsed saavad lasteaias käia tasuta. Tegime ära, saavadki käia. Või alates teisest lapsest, kes lasteaias käib, on poole väiksem tasu. Kõpsti, tegime ära — saabki!
Aga ikkagi, poliitika huvitab mind. Ma ei ole sellest tüdinenud ega selles pettunud — see on mingil moel minu kutsumus. Eks näis, võib-olla on mul poliitikuna veel üht-teist ees.
Sisimas soovid suuremaid asju korda saata?
Saan aru, mida mõtled, aga kõik on suhteline. Et mis on suur? Arvan, et kandideerin Riigikogusse. Arvan, et suudaksin seal teha midagi laiemalt Eesti jaoks. Arvan, et võiksin olla… Elu näitab, need ei ole minu jaoks need silmaklappidega lood, et ma nüüd ainult seda sihin ja tingimata pean saama, aga võiksin olla ka näiteks majandusminister. Olen õppinud neli aastat Tartu Ülikoolis, seal magistrantuuris, siin Estonian Business Schoolis, töötanud viisteist aastat erasektoris — mul on kogemusi, oskusi sellel alal. Võiksin olla ka sotsiaalminister — rahvastikuministrina puutusin palju kokku ka sotsiaalministri valda kuuluvate teemadega. Aga sugugi ei ole mul ambitsiooni saada kindlasti ministriks, vaid kui see võimalus, vajadus või ettepanek peaks tulema, ma kaalun seda. Olles parlamendis, saan samuti oma panuse anda.
Kõik kohad, kus olen ametis olnud, sinna on mind kutsutud, ma ei ole neid sihtinud ega tingimata tahtnud. Soovitangi, et ei tasu olla väga kinni mingites kindlates plaanides, sest siis ei näe teisi võimalusi, pluss see, et see hakkab ka teistele närvidele. Kui sa väga tahad ühte asja ja asud vahendeid valimata selle poole liikuma, siis mina väidan, et suure tõenäosusega sa seda ei saa.
