«Ma ei sobi ei abikaasaks ega isaks,» lausub kolmes abielus neli korda isaks saanud näitleja ARVO KUKUMÄGI. Kukul on iseendagagi «jõle palju tegemist».
«Hind on 6000, ega me ei tee mingit kilinat-kolinat, meil on hingeline värk, kahe tuhande eest võite saada mõne halturtšiku,» räägib Arvo Kukumägi (45) tumehalli Ericssoni. Kohe tiriseb ta peos ka teine, heledam telefon. Piibeleht, mis sinust on saanud?! Ärimees?!
Oli aeg, kui Kukumägita polnud ühtegi eesti mängufilmi. 21aastaselt oli Kukul taskus parima meesnäitleja diplom üleliiduliselt filmifestivalilt. Setumaalt pärit poiss saatis kuradile rutiini Noorsooteatris, aga hiljem sai Tallinnfilm otsa ehk, nagu Kuku ise ütleb, «varastati laiali».
Vahepeal polnud eesti filmist ega ka Kukust suurt kuulda. Räägiti, et ta on end Setumaal põhja joonud. Siis jälle, et ta ei võta tilkagi… Kuu aega tagasi «Somnambuuli» esilinastusel üllatas Kuku esindusliku ülikonna ja kõnega. Tänasest on ta tagasi teleekraanil, venelasi lõimiva eesti keele õppevideofilmi autori ja peategelasena. Eeloleval nädalalõpul korraldab Kukumägi Pärnus Mai Keskuses suure heategevusliku squashi- ehk seinatenniseturniiri.
Squash ja pulliveri
FIE Kukumägi saabub kohtumisele, soni peas ja jopehõlmad laiali, spordikott õlal, suits suus ja parfüümipilv ümber («Armani, klassikaline vanamehelõhn.»). Kotilahmaka põhjast õngitseb Kuku välja Sajanskoje mineraalvee: «Võta, joo!» Ise rüüpab väiksemast plastpudelist sõõmu lihavpunast vedelikku. «Pulliveri!» muheleb ta. «Tegelikult mitte, mul Setumaal üks külamees Hunt kasvatab peete ja porgandeid. Puhas mahl, ei mingit keemiat!»
Siis otsib mapist välja squashi-projekti tutvustuse ja vuristab: «Turniiri eesmärgiks on kutsuda üha enam inimesi tegelema kehakultuuriga… oleme otsustanud populariseerida laialt tuntud inimeste kaudu…» Kuku on nõusse saanud hulga tegijaid: Kark ja Kangur, Seeman ja Rekkor, Olmaru, Lauk, Veesaar, Palmiste, Korolev, Volmer, Tüür, Vaigla ja Sibul… Kuku lubab, et rahvas saab oma lemmikuid «näpuga katsuda» ning kõigilt kõike küsida.
Seinatennis sellepärast, et ainult jõuga ei tee selles mängus midagi. «Vaja on ka pead ja kiiret taipu!» Kuku sai mängu selgeks juba Vene ajal. «Suletud ringi» võteteks ehitati Tallinnfilmi stuudiosse squashiboks. «Seal ma seda koksimas käisin, raputab ikka kogu täiega läbi!»
Ja peaasi, et kõigil oleks tore. «Et poleks mingit mõttetut kraaklemist, niigi on meil palju pläma. Muidu saavad kaks kulturnikut kuskil kuradi kõrtsinurgas kokku, las nüüd tulevad ja liigutavad ennast, teevad midagi koos…»
Ericsson tiriseb. «Kuku siinpool! /---/ Tänan sind, okkk!!» Käib projekti «Äpu jõulupuu» müük Radissoni hotelli saali, asutuste lastepidudeks. «Äpu on juba 40, aga kahtleb ikka, mis on mängult, mis päriselt. Seljamaa mängib ja mina katsun muuga toetada.» Mullune kogemus Nukuteatris õpetas, et pole mõtet anda end «mõnele šaakalile» vahendada. «Saame ise hakkama!»
Sigaduste vastu
«Kurat, kui näen mingit ülekohut või ärakasutamist, viskab mul väga ära! Olgu kui tahes suure kattevarju all, ma näen läbi. Olen selleks piisavalt kaval setu. See on meil aastasadadega sees, piirimaa rahvas pidi oma olemasolu eest võitlema.»
Muidugi teeks Kuku tõsist kino. Aga «pläma» ei viitsi ta teha. «Pigem siis aitan koolilapsi.» Suvel mängis ta tasuta tudengite lühifilmides. Aga ka mängufilmis «Sigade revolutsioon». «Sellest ma ei räägi!» plahvatab Kuku. «Võib-olla avaldan selle filmi tegemisest memuaarid, siis, kui nad hakkavad filmi promoma. Why not?!»
Sorib taskutes. «Näe, võta Argentina kommi!» Ise nakitseb ajaviiteks ka midagi, suu valge. «Kaltsiumitabletid, mulle väga maitsevad, ju on mingi aine puudu.»
Kuku meelest napib näitlejatel julgust. «Näitleja on nagu lammas, teda ei saa usaldada,» raksatab ta. «Kes rohkem tööd pakub, selle järele jookseb. Sama palga eest tahab teha rohkem tööd — rohkem au ja kuusust!» Kuku tahaks vähem. «Olgu kaks krevetti, aga värsked ja head!»
Teatripajukit Kukumägi tagasi ei ihka. «Selle raha saan ma mujalt kokku. Kompleksi mul pole, võin ka sitta visata! Minul on lai skaala, tegelen igasugu asjadega. Telesaated–värgid…»
Mille kõigega Kuku veel elatist teenib, jätab ta enda teada. «Ma ei tegele millegi kriminaalsega, pole sutenöör ega parselda salaviinaga. Ja kelle asi see on, kas käin soo peal jõhvikaid korjamas või ostan need muttidelt kokku ja lähen müün Riia linnas kümnekordse hinnaga maha?!»
Kukumägi võtab välja Gitanes’i paki. «Sõbrad kinematografistid Prantsusmaalt saatsid. Targem oleks muidugi suitsetamisest lahti saada.»
Viinaveast olevat Kuku lahti juba aasta otsa. «Ma pole millestki lahti! Sellist asja ei tea kunagi ette, parem elada üks päev korraga.» Kaamos on talle igal aastal raske aeg. Rõskus ja pori, nii et ei taha peadki teki alt välja tõsta. «Püüan siis igasugu vitamiine süüa ja ennast liigutada.»
Kuku tahab teemat vahetada. «Oleks ka imelik, kui mees, kes elu jooksul rongitsisterni täie alkoholi ära joonud, hakkaks korraga tervislikest eluviisidest jutlust pidama!»
Kuku on fatalist. «Kui inimesele on nii antud, lastagu tal siis olla. Hemingway polnud päevagi kärakata, Jimmy Hendrix ei saanud narkotsita, aga kirjutage–mängige ilma paremini! Mõni lihtsalt võib iga päev võtta ja pole häda midagi. Aga mõni ei või, haigus, noh.» Tema meelest on mõni ilma viinatagi terve elu «haige», jobuna sündinud. «Aga ega see mulle hea ole. Ma ju tunnen ennast tunduvalt paremini, kui ei võta. Aga ma poleks ka saanud nii palju kinorolle teha, kui oleksin kogu aeg joonud — see on ka üks suur müüt!»
Kuku kimub suitsu. «Samas on mulle antud elu ja ilma näha. Olen kogenud suurt armastust ja õudseid kirgi. Olen suurt raha teeninud ja ka laiaks löönud.» Kui ta iseendaga tülli ei lähe, polevat ka joomist. «Vahepeal olin aga omadega ikka kuradi nässus. Eks see on see, et ei julge kibedasse reaalsusse tagasi tulla… Jälki, võltsi maailma, kus pead nii, kui silmad lahti teed, kuradi valvel olema, et ellu jääda. Ja muinasjutt on ju hingele palsam. Viina võttes ei pea ju kogu aeg lausa kapsad ninast väljas olema. Ei, sul on hea ja ajad omi asju…»
Muudatused ühiskonnas panid Kukule paraja põntsu. «Siiani on seda varakapitalismi päris jäle vaadata. Sõidan 50 kilomeetrit Tallinnast eemale, vaatan, kuidas inimesed elavad… Ja kuidas Toompea poisid samal ajal uugavad ja laamendavad.»
Kukut ei ärrita see enda pärast. «Mina oskan ise tööd otsida. Ja mul ei ole kunagi igav, vaat see on õnn! Võin puulusikaid voolida, lugeda, enda jaoks kirjutada. Kunagi, kui esimene uss nina kaudu kõrri roomab, siis mõni ehk ikka teab, kust need kirjutised leiab — las siis sirvivad!»
Ku raha vaja, leiab ta ka võimaluse teenida. «Liikluspolitsei tegi mulle 1000 krooni trahvi, juba põhimõtte pärast teenisin selle järgmise päevaga tagasi.» Kuidas, seda Kuku ei räägi. «No ju ma midagi välja mõtlesin, ei mäleta,» puikleb ta. «Inimlaps teeb kõike, kui ta hädaolukorda pannakse…»
Kodu igal pool?
Auto on Kukule tarbeese nagu mobiiltelefongi. «Mõni edvistab jeepiga, ise, kurat, maksab liisingut ega saa korralikult süüagi!» Kukul on kaks autot. «Üks on valge ja teine sinine.» Kaks telefoni on aga eri võrgus. «Tõmblen ju Eestis ringi ja mõlemal on leviaugud!»
Kuku on rahul: Eestis pole kohta, kus ta ei leiaks peatuspaika sooja toa ja söögiga. Aga kodu? «Kodu võeti mult, kui mu vanemad surid. Pärast seda pole mul kodu olnud.» Olgugi et ta ei elanud Petserimaal isatalus sellest peale, kui 17aastaselt Tallinna teatrikooli tuli.
Kuku ei nimeta koduks seda, kus on mingisugune köök, magamistuba ja siis see tuba, kus «vahitakse televiisorit ja klatšitakse ja loetakse hädaga mingi raamat läbi». Kuku meelest on see üks miljoniline ubrik, kuut Kadriorus. «Mõni mees maksab 25 aastat käte värinal liisingut, peab kuradi ülemuste sõna kuulama, ja kui midagi juhtub tervisega, võetakse see tal käest ära. Mina sihukest jama endale küll kaela ei taha, nagu ka röövleid-kinnisvaraarendajaid. Ma tean ise, palju tsemendikott maksab. Kui on vaja, siis ehitan!»
Kukumägi kodu Setumaal 300 kilomeetri kaugusel on tänaseni püsti. «Aga kümnele tuulele valla. Iga kuradi kahe nädala tagant käib keegi sees. Alguses ma veel püüdsin midagi korda teha, aga ei jõua. Lõpuks polnud seal enam lusikatki.»
Kuku läidab järgmise sigareti. «Mul on seal mingid märgid, mis on mulle tähtsad. Ja kui aeg maha rahuneb, ehk siis…»
Isarollis kehv
«Kui kiindun, olen suht-monogaam-mees, kunagi pole mingi litutaja olnud.» Kolmest abielust on tal kolm tütart ja poeg. «Lapsed on mul kõik ametlikust abielust.» Vanim on 23- ja noorim kuueaastane. «Aga ma ei sobi ei abikaasaks ega isaks, mul on olnud iseendagagi jõle palju tegemist. Mu enda mina vajab iga päev häälestamist. Amet juba selline…»
Kuku ei viitsi midagi näiliselt teha. Paar korda püüdis, et ei ütleks ühtegi roppu sõna. Suhtuda tolerantselt ka neisse, kes seda ei vääri. «Aga siis on lõpuks soolikad mitu kilomeetrit kurgust väljas. Kellel vaja, võtab mind vastu; kes ei taha, pole vaja! Nüüd olen juba nii vana ja tark, et võin ka viisakalt ei öelda ja selja keerata.»
Kuku saab aru, et lisaraha teenimine oli ja jääb näitlejaameti juurde. «Kui näitleja käib asutuste pidudel esinemas ja ise seejuures põeb, on see näitleja surm. Parem juba põrutada kaheks kuuks Hispaaniasse kvaliteetoliive korjama, et siis ülejäänud aasta näitemängu teha.»
Ka squashi-projektil on tagamõte. Kuku kutsub näitlejaid ühinema. «Ärgem laaberdagem kaks kuud mööda kõrtse, jätkem see raha alles. Paneme igaüks väikse osaku sisse ja mõtleme mingi alternatiivi välja. Et kui pole meelepärast tööd, võiks ju tegelda ikka millegagi, mis hinge päris ei lörrita.»
Kuku läheb põlema: «Ajagem ametnikele sõrad vastu, et nad ei saaks inimestele kotti pähe tõmmata. Tuleb kas või streikidega välja minna! Estonia teatris maksavad mingid tüübid endale 100 tonni palka, ja orkestrandid, mu vanad sõbrad, saavad vaevalt neli kätte. Teatridirektor, nagu ka mis tahes ametnik riigikogus, linnavalitsuses, on teener. See peab neile selgeks saama. Ja kui ei aita verbaalsest noomitusest, tuleb jalaga tagumikku panna: kõik tänavale ja korras! Nii et, sõbrad, ärme ole arad, olgem solidaarsed!»
Kuku tuhnib taskutes. «Aga eestlane on nihuke, nagu ta on.» Ta ulatab peotäie pähkleid ja ütleb: «Lähen nüüd lasteaeda peole, muidu pisitütreke saab kurvaks.»
