Vigala Sass, kodanikunimega Aleksander Heintalu elab juba kaheksa aastat neljanda astme vähiga. 72-aastane Sass on läbinud ridamisi operatsioone ning käinud 33 keemiaravi seansil. Oma viimases võitluses on ravitseja teinud endast aga katsejänese ning kaitseb oma keha selles vohava vähi vastu looduslike ravivõtetega ning kirjutab oma kogemused kõik üles, lootuses nii "ametlikku meditsiini avardada".

"Niikuinii on, kurat, minek!" põrutas ta Mihkel Kärmasele. "Mida kauem ma venitan, seda rohkem saan kirja panna, kuidas ma venitasin," põhjendab ta oma katsetusi.

Elu jooksul oma 13 000 lehekülge kirjutanud Sass, kes teadupärast ei maga, veedabki oma öötunnid oma "mürktaimede" mõjusid üles tähendades. Ka võtab ta oma taimedega ära tasakaaluhäired ja muud kõrvalnähud, mis kaasnevad keemiaraviga.

Et palju enam elada ei ole, pole muutnud Sassi veendumust, et hauatagust elu olemas ei ole. Kärmase küsimusele, mis pärast saab, vastas Sass: "Mitte midagi ei saa! Lähed halvass," nendib ta. "Mina olen teadusemees!"

Miks aga rahvas usub teispoolsusjutte? "Rahvas on harimatu. Vaadake kasvõi neid sensitiivide mänge - see on show!" Ise Sass iialgi sedasorti saates ei osaleks. "Nad situvad täis inimese," põlastab ta.

Telerit Sass ei vaata ja valima ka ei lähe: "Ei taha neid kuulata, et teeme rahapesu ja rahavargust. Need on kõik sellised mehed seal ju. See on genotsiid Eesti rahva vastu."

Selle asemel kasutab ta parem iga hetke, et veel kirjutada nii palju kui võimalik. Mantlipärijat tal enda sõnul ju ei ole ning kõik tema teadmised läevad koos temaga hauda. "Keegi pole huvitunud," kehitab ta õlgu. "Aga ma ei pea maha viskama seda, mida olen teada saanud. See hoiab mind elus ja nii ma ei näri enda kallal. Inimesed surevad niimoodi hirmu selle kätte ära, sest närivad ennast," rääkis Sass.