Vahur Kersna: ei ole olemas nii kõrget ausammast, kui Jaak Joala vääriks
Ajakirjanik Vahur Kersna ütles täna Jaak Joalat meenutades, et ei ole olemas nii kõrget ausammast, mida Joala vääriks. Kersna 1996. aastal tehtud intervjuu jäigi Jaak Joala viimaseks pikemaks teleintervjuuks.
Vahur Kersna meenutas eile lahkunud Joalat ülivõrdes.
"Joala oli ikkagi epohh!" ütles Kersna Delfile.
"Ükskõik, me võime rääkida ja mõelda mida iganes, kuid ta kajastas ja sümboliseeris tervet epohhi - seda aega, kui Eesti oli Nõukogude Liidu jaoks midagi, mida Joala eriliselt kajastas."
"Ei ole olemas nii kõrget ausammast, mida ta tegelikult vääriks selle eest, mis ta tegi. Ta näitas Eestit ja eestlasi sadadele miljonitele, nagu ei suudaks tänapäeval mitte ükski kampaania maailmas ega tohutud rahahunnikud. Joala tegi selle vundamendi omal ajal nii jõuliselt ära," ütles Kersna.
"Võib tunduda, et see tuli kõik mängeldes, kuid selle taga oli metsik töö ja elu, mida võiks ühelt poolt kadestada, kuid teisalt ei ole kadestamiseks põhjust," lisas Kersna.
"Seda, mida tema koges nende aastate jooksul, õnnestub vähestel eestlastel. Mul õnnestus temaga palju rääkida, kui ma ta omal ajal TOP Raadiosse tööle võtsin ja ma küsisin Jaagult nende aegade kohta. See kogemus, mis ta sealt sai - see on nii suur, et meil ei ole seda millegagi võrrelda. Neid lugusid oli nii meeletult, et mul on tohutult kahju, et ma ei suutnud tema aju nii palju töödelda, et ta oleks nõus olnud raamatu kirjutama. Ma tegin talle ettepaneku, kuid sinna ta paraku jäi. Ta ütles, et aeg ei ole küps ja sinna ta jäi," väljendab Kersna kahetsust.
Kersna ei imesta, et Joala ei soovinud juba pea 20 aastat avalikult laulda ja esineda.
"Kui sa oled aastaid andud seitse kontserti päevas, siis saab sellest ühel hetkel põhjalikult küllalt, aeg on möödas. Ma ei suuda mõelda nende 60-aastaste vanameeste peale, kes käivad ööklubides ja löövad tantsu ning 50-aastaste peale, kes lasevad lasteraadiotes muusikat. Mingil hetkel sa liigud edasi ja teed uusi asju."
Kersna nendib, et Joala oli viimasel kümnel aastal äärmiselt eraklik ja privaatne ning ka temal endal ei õnnestunud Jaaguga enam aastaid kohtuda.
"Koit Toomet lasti tema juurde, lasti uksest sisse. Koit oli vahepeal ainuke inimene, keda lasti Jaaguga suhelda. Kuid kui ma suvel Koitu nägin ja Jaagu kohta küsisin, siis isegi Koit ütles, et pole pool aastat Joalat näinud ega temast kuulnud," avaldas Kersna.
Kersna arvas, et eestlased võiksid täna Joalat soojalt meenutada.
"Nagu ma ütlesin, ei ole võimalik ehitada nii kõrget ausammast, kui Jaak tegelikult väärib selle eest, mis ta Eesti jaoks tegi. Nii kõrgelt ja julgelt ei ole lihtsalt võimalik teha. Täna õhtul võiksid kõik need, kes teda tundsid või tema laule tähtsaks ja oluliseks pidasid, panna põlema küünal ning mõelda mehe peale, kes eestlaste hingemaailma on täitnud nii ilusate, kaunite ja sisutihedate lauludega."
