"Jah, mõtlen küll!" ütleb raamatu autor Kroonikale. "Minu raamatu pealkiri võib ehk tõesti mõjuda karmi ja väljakutsuvana aga see tõesti on see küsimus, millele ma läbi raamatu vastust otsin."

"Inimesi tapetakse mitte ainult kuuli, noa või kurikaga," jätkab Kersna. "Vanasti oli populaarne anekdoot, kus küsiti – Mida ühist on inimesel ja kärbsel? Ja vastus – mõlemaid võib ajalehega maha lüüa!"

Kuigi väliselt võis Urmas jätta endast mulje kui eriti kõvast mehest siis paljud teda tundnud väidavad, et fassaadi taga peitis end äärmiselt tundlik ja õrn isiksus.1993. aastal tunnistas Ott Olavi Pihlamäele antud intervjuus: "Oma natuurilt olen ma kahjuks selline inimene, kes sisemiselt sööb iseennast, kes elab raskelt läbi kõiki oma katsumusi, oma samme, ja ettevõtmisi. Ja need unetud ööd on sagenenud, mil ma küsin endalt: milleks ma seda teen ja milleks ma üldse elan, kellele seda kõike vaja on ja mida ma lõpuks tahan ja mida tahtnud olen..."

"Kas Urmase tappis allatulek Ostankino kõrgustest, ETVst minemasaatmine, ringhäälingunõukogu ülbe otsus, elu armastusest ilmajäämine, eksistentsiaalne äng või...?" jätab Kersna lause lõpetamata.

"Igal juhul ma ei arva, et Urmas oleks pidanud surema 53 aastasena. Olles teatud määral tema saatusekaaslane – kuid erinevalt Urmasest siiski 11 aastat sarnase tõvega elus püsinud, huvitab mind väga – kas inimese saatus on tähtedel kirjas ja käejoontesse valatud või saame me oma mõtete, hoiakute, elulaadi ja käitumisega seda mingil määral ikkagi vormida? Ja kui saame, siis kui palju?"

"Minu raamat ei ole Agatha Christie kriminaalromaan, kus viimastel lehekülgedel saame teada mõrtsuka nime,“ hoiatab Kersna lõpetuseks. "Kuid terane lugeja, ma usun, mõistab, miks ja kuidas need asjad sedamoodi läksid."

Loe katkendit raamatust SIIT!