"Ühel hetkel hakkas tunduma, et elu on liiga lühike, et mängida kehva kitarriga, tahtsin paremat akustilist ja võtsin nädalakese Amsterdamis ja mängisin kõigi kitarridega, mis seal müügil olid ja tõin 2 tükki koju," meenutas ta ning lisas juurde, et peab pillidele nime panemist pigem naeruväärseks.

"Ma ei isikusta neid. Nad laulavad ja teevad, mida sina tahad, nad pole toataimed, et kastan neid ja räägin, mis juhtus eile "Sajandi armastuses"," muigas ta. "Võib-olla on vanad peerud muusikud ise "andnud hagu alla" igasuguste elulooraamatutega, kus armukesed räägivad, kuidas kitarr oli voodis paremal ja nemad alati vasakul pool, see on totter!" sõnas ta lõbusalt.