Varalahkunud Ly Ranne abikaasa: ma räägin temaga tihti…


«Ly kõrval oli hea olla, sest ta oli rahulik, positiivne ja samas kindlameelne,» sõnab Raivo Sersant. Ilumaailma nimeka tegija, varalahkunud Ly Ranne ärimehest abikaasa tunnistab, et kuigi tema valu on vähenenud, pole ta täielikult suutnud kalli naise kaotusest välja tulla…

Omaaegse tuntud mannekeeni, hilisema tippjumestaja ja moeetenduste hinnatud lavastaja Ly Ranne ootamatu lahkumine mullu aprillis oli avalikkusele ootamatu ja omastele valus löök. Ly lahkus eas, kus toimekat, töist ja nauditavat elu võinuks jaguda veel aastakümneteks – vaid 45aastasena.

Sel aastal käivitas Ly abikaasa, menubändide Andromeeda, Radar ja Ultima Thule mänedžer, praegune muusikaärimees ja -metseen Raivo Sersant (58) ürituse Ilulooja. Raivo eesmärk on meenutada selle, loodetavalt traditsiooniks kujuneva ürituse käigus Ly poolt korda saadetut ilumaailmas ning ajapikku peaks Raivo arvates saama seejuures olulisemakski tunnustada uusi tegijaid, kes samas vallas peale tulevad! Raivo lõi selleks koos Ly tütre Hannele (21) ja tema sõpradega Ly Ranne nimelise fondi, mis hakkab Ilulooja tiitli ja maineka klaasikunstniku Ivo Lille kauni skulptuuri kõrval iga-aastaselt välja andma ka 1000 euro suurust rahalist preemiat. Tänavuseks Iluloojaks tunnistati Karolin Kuusik.

Millegi parema peale kui Ilulooja üritus annab ühe väga kalli inimese lahkumise järel tulla.

Ly lahkus ebaõiglaselt vara… Siin oli ebaõiglust mitmes mõttes, ka teatud haigla arstide väga lohakat tööd. Samas, meie suurim tänu onkoloogiahaigla personalile eesotsas meisterkirurg Ants Vaariga. Me lihtsalt jõudsime sinna liiga hilja.

Tõepoolest, Ly alustas ju juba 13aastaselt mannekeenina – nagu tollal modelle kutsuti – Tallinna Moemajas ega lahkunud ilumaailmast kuni oma karjääri lõpuni. See tähendab, et oma erinevate tegevustega ilusfääris suunas ta mitme põlvkonna Eesti naiste maitse kujunemist. Ja ta tegi neid töid suure südamega ja väga professionaalselt. Samas, inimeste mälu töötab, nagu ta töötab – uus põlvkond juba eelmist tihti ei mäleta ja ka Ly’d teati lõpus juba ehk rohkemgi pigem moe-show’de lavastaja, supermeikija ning ajakirjade Stiil, Cosmopolitan ja Marie Claire ilutoimetajana. Viimased kümme aastat oli ta ju Chanel`i juhtiv meigikunstnik Eestis. Nii et selles mõttes need varasemad asjad sealt modellindusest on paljudele võib-olla lausa üllatus. Minu eesmärk on selle üritusega jäädvustada mälestus Ly poolt tehtust ja jätkata seda mingil määral Ilulooja rändauhinna kaudu, mis loodetavasti annab tiivustust tänavustele tublidele tegijatele.

Üks eesmärke ongi Ly tööde ja tegemiste jäädvustamine, aga samavõrra tähtis on panus uutesse tegijatesse. Selleks me lõime algselt MTÜ, ja nagu ma naljaga pooleks selle lahti mõtestasin – mees, tütar ja üheskoos! Teeme ju seda koos tütar Hannele Tiigiga. Ja siis tulid ka sõbrad punti ning koos panime aluse Ly Ranne Fondile – meiega on veel Piret ja Andres Saame, Aigi ja Olli Heinonen, Pille Pihlamägi, Peeter Möllits ning Marje ja Alar Suur-kask. Inimesed, kes andsid mulle julgustust – et tore idee ja nad toetavad seda. Mul oli seeläbi kergem edasi liikuda. Oleksin teinud selle ürituse kindlasti ka üksinda, aga kas sellisel tasemel, raske öelda.

Ma väga tänan Ilulooja ürituse suurtoetajaid Anne Luike ja Ülla Sarapuud Baltikast ning Jaanika Oja, kes on Chanel`i toodete esindaja Eestis. Sügav kummardus Anu Lensmendile lavastajana ning Ly lemmikmodellidele Cathy Tullkvistile, Sigrid Viirile, Mairit Saluveerele, Sirli Till-mannile, Karin Touartile, Adele Rüütlile ja Sille Tšižikovale, kes pakkusid avaüritusel kõrgeklassilise moeshow. Tugev käepigistus õhtu emotsionaalselt sooja juhtimise eest Hannes Võrnole!

Kuidas te Ly`ga üldse omal ajal tuttavaks saite?

Loe veel

Ma ei mäleta Ly`d tema lapsmannekeeniks olemise ajast, küll aga hilisemast perioodist. Töötasin 1970. aastast toonases Tombi-nimelises kultuuripalees helirežissöörina. Seal esinesid bändid, džässorkestrid, kergemuusikakoorid jne. Muu hulgas tuli mul loomulikult lasta ka mannekeenidele nende liikumisele taustaks lindimuusikat. Sellest ajast teadsin teda nägupidi. Ei mäleta, et oleksime rääkinud. Esimest korda vestlesime Jugoslaavias 1986. aastal. Eesti NSV esindas siis Zagrebis sotsmaade tööstusmessil Nõukogude Liitu. Kultuuriprogrammi põhiosa täitsid enam vähem võrdsetes osades sellel ajal üle kogu Nõukogude Liidu tuntud Tallinna Moemaja oma mannekeenidega ja projektansambel, mis mul tuli kok-ku panna Mahavoki ja Radari muusikutest.

Me oleme Ly’ga hiljem meenutanud, et selle kohtumise üks märksõnu on kindlasti rummi-rosina-jäätis, mis ma ostsin. Seda mäletas Ly ka oma elu lõpuni…

{poolik}


Sa ostsid jäätise ja lähenesid tema lauale?

(Muigab.)Ei, seal oli kõik üks suur seltskond – mannekeenid ja muusikud. Läksime kinno vaatama «Back to the future» esimest filmi, mis oli siin tol ajal nägematu suurus. Ja selle käigus siis, jah, sai jäätis ka välja tehtud. See maitses mõlemale ja jäi meelde.

Mäletad ka, mis teemal vestlust arendasite?

See puudutas loomulikult seda, mida ta õpib, kus õpib, kus meie bändiga (Raivo oli siis Radari mänedžer – toim.) reisime, kus nemad on reisinud – sellised üldteemad. Võib öelda, et selline väikene särin meie vahel käis, aga kuna mõlemal meil olid sel ajal teised elud, siis sellest rohkem midagi ei tulnud.

Kuidas su ürituse partner Hannele, keda sa enda kõige suuremaks kriitikuks nimetasid, esimese Ilulooja üritusega rahule jäi?

Asi ei ole ainult selles, kuidas Anni (Raivo kutsub Ly tütart Hannelet naise eelmisest kooselust Anniks. – toim.) rahul on, vaid Anni oli ja on alati ka kindlasti esimene arutluspartner ja oponent heas mõttes. Me arutasime palju asju koos, Hannele lavastas koos Anu Lensmendiga Ilulooja 2011 moeshow. Hannele on olnud lapsest peale Ly’ga igal pool kaasas, tihti ise modellina laval ja on ka varem, õppides Vanalinna Hariduskolleegiumis, korraldanud sarnaseid üritusi. Koolis lõi ta oma sõpradega moekonkursi Kassikõnd (otsetõlge ingliskeelsest sõnast catwalk), mida seal siiamaani korraldatakse. Tema organiseeris seda esimesed kaks aastat. Hannele on väga loov ja emotsionaalne isiksus. Nagu Ly`gi oli… Temaga koostööd teha on põnev ja arendav.

Loomulikult on sul ümber palju toetavaid inimesi, aga… kuidas sa sellest välja tulid?

Ega sellele ei saagi nii vastata, ilmselt küsidagi on raske, aga sa küsid samas väga täpselt – et kuidas ma sellest välja tulin… Ega absoluutväärtusena ei olegi välja tulnud. Täna ma veel ei teagi, mida see tähendab ja millal millestki sellisest üldse lõplikult välja tullakse. Küsimusele, et kuidas aasta oli, vastavad inimesed tavaliselt, et raske oli… «Raske» on lihtne omadussõna. Oli raske, kindlasti oli, aga mina ütleks, et täpsem sõna oleks ehk pigem «valulik». Alguses oli ikka väga valulisi hetki. Neid on hooti veel tänagi. Täiesti kummaline on, et teatud Ly`d või meid puudutavaid sõnade kombinatsioone ja lauseid välja hääldada on võimatu, ilma et ei tunneks endas toimumas mingeid emotsionaalseid võnkeid, mida reedab muutunud või murdunud hääletoon. Saab näha, millal see üle läheb.

Loomulikult soovitavad sellistes situatsioonides psühholoogid, et mõtle sellele positiivsele, mis oli. Meil oli tõesti palju positiivset, meil on hästi palju emotsionaalseid ja palju jutustavaid fotosid koos oldud põnevatest aegadest, aga… Sõltub, mis fiilingusse sa suudad end viia. Kui suudad sellel positiivsel lainel püsida, on kõik suhteliselt tore. Aga alati päris ei suuda, sest see positiivsus võib võimendada ka kurbust – teistpidi vastu. Loomulikult uputad end töösse, lisaks nõuab hoolt Maarjamäe kodu suur ja kaunis aed, 2700 ruutu, mis on pigem selline mets-park, kus kasvavad suured ja iidsed tammed. Ly eestvedamisel istutasime sinna teatud kohtadesse taimi ja igihaljaid puid juurde.

Mis seal kodupargiski viibides mulle just tihti meenub, on see delikaatne loomingulisus, millega Ly sealset miljööd kujundas, kuidas ka oma moeshow’sid varjulisel väliterrassil välja mõtles, muusikat valis ja modellide pildistamisi läbi viis. Eks me Hannelega olime talle mõnikord ka oponendid nii mõneski asjas – kui ta küsis arvamust, mis puudutas näiteks muusikavalikut. Ta vahel kahtles muusikavalikus päris viimse hetkeni – et see lugu ikka ei sobi… Tema show’sid mäletatakse ju siiani just ülima stiilsuse, väljapeetuse ja super muusikavaliku poolest.

Käisid psühholoogi juures, mujalgi abi otsimas?

Täpne vastus oleks see, et käisin küll ühe psühholoogiga vestlemas. Mind huvitas rohkem see, et kas ma kuulen seal midagi sellist, mille peale ma ise ei tuleks või mida ei teaks. Midagi tõhusat, millega omakorda toetada lähedasi. Pean siinjuures tunnistama, et kuuldud nõuanded olid vanad tuttavad. Aga küllap sõltub siin palju abivajaja varsemast lugemusest, haritusest, vanusest, elukogemusest jne. Kindlasti tundus olevat tegemist oma ala profiga. Isiklik abi antud olukorras seisnes selles, et see oli esimene kord, kus avasin end, ja ka see on kindlasti hea. Kindlasti ei ole mu sõnum, et psühholoogid ei suuda rasketes olukordades aidata, aga ilmselt on nii inimesed kui olukorrad erinevad.

Samas tahan ma väga kiita Tallinna Diakooniahaigla sotsiaaltöötajat Katrin Raamatut, kelle juurde meid juhatati onkoloogiahaiglast. Temaga vestlusest oli meil kõigil abi ja kohe raudselt. See oli väga inimlik, empaatiline jutuajamine, mis ei kubisenud mingitest otsearusaadavatest raamatutarkustest.

Huvitav on vast see, et ma käisin pigem erinevate sensitiivide või ekstrasensside-ravitsejate juures, et proovisin enda peal mitmeid nippe, saamaks lisateadmisi tavameditsiinile, mis oleks võinud Ly`d ehk aidata. Ly oli minu katsetuste suhtes ettevaatlik. 

Ja tõsi, olen hakanud pärast Ly lahkumist märkama mõningaid asju – nimetame neid siis märkideks –, mida varem ei pannud tähele. Ma pean teatud asju võib-olla rohkem võimalikuks kui varem. Ma ei ole kunagi olnud teispoolsuse ja teiste sarnaste nähtuste absoluutne eitaja. Asjadest, millest ma aru ei saa, on mul olnud tavaliselt selline arvamine, et see on võimalik, aga – mina ise võib-olla ei hooma seda. On tõesti väga palju huvitavat, millesse süüvime alles siis, kui see miski erakordne või fataalne meid endid väga lähedalt puudutab. Kui igapäevaselt on sul valida, kas võtta raamat Y või X, kus üks räägib ajaloosündmustest, teine aga teispoolsusest, siis tõenäoliselt ma oleks varem valinud ikkagi ajalooraamatu. Täna mu valik nii kindel ei oleks. 

Oskad sa kirjeldada, kuidas oled muutunud?

(Võitleb emotsioonidega.) Ma tunnen, et… Mind üldiselt teati, ja loodan, et varsti teatakse jälle niisuguse naljaviskajana. Tihti on hiljem minu kohta öeldud, et ei saagi aru, kas ta tegi nalja või mitte. Mul on veidi selline äärepeal huumor. Täna tunnen, et olen sarkastilisem kui varem. Ütleme nii, et see naer ei ole niivõrd lõbus ja aval, vaid kõlab pigem rohkem kinnisena minu sees ja on torkavam.

Ma naersin esimest korda kolm kuud pärast Ly lahkumist. Mäletan, hakkasin äkki südamest millegi peale naerma – ei mäleta, mille peale, küll aga seda, et ehmatasin isegi ja jäin äkki vait – mina naeran?

See juhtus seltskonnas?

Jah. Mitte et ma oleksin naeru või emotsioone meelega tagasi hoidnud, vaid see lihtsalt juhtus niimoodi… Sulle võidakse öelda küll, et hinda sekundit või minutit või kui tahad kellelegi midagi öelda, ütle kohe. Need asjad on saanud mulle täna oluliselt tähtsamaks. Ly’ga oli meil õnneks aega rääkida küll ja küll, saime teineteisele palju öeldud – meil ei jäänud midagi ütlemata.

Aga jah… kõik oli ju suhteliselt hästi, kui poole aastaga muutus me elus äkki kõik. Ly oli haige juba viis kuni seitse aastat, aga asi ei olnud veel nii tõsine. Nüüd muidugi tagantjärele teame, et arstid lihtsalt ei näinud teist haigust ühe teise haiguse kõrval, mis tegelikult on õpikus elementaarsena teise või kolmanda reana kirjas… Tal oli kroonitõbi, mille paralleelne vorm on maovähk – ja seda lihtsalt ei nähtud. Nii oligi kõik veel tükk aega hästi, ta oli tubli, ei virisenud kunagi, püüdis olla optimistlik.

Loomulikult oli tal raske, andsime talle vajadusel aega olla omaette, olime toeks. Ma ütlen, kõik oligi suhteliselt hästi, kuni selgus teine ja tõsisem haigus. Me mõlemad asusime täie jõuga võitlusse, kus ei mõtle teist toetades endale, ei mõtle millestki peale selle, et oleks vaja see madin võita. Ja siis, kui see võitlus lõpeb kaotusega, on tegelikult oluliselt raskem. Siis tekib küsimus: mis siis nüüd? Ütleme nii, et oli pikk periood, kus mul oli kaunis ükskõik. Loomulikult rääkisin inimestega, rääkisin naisterahvastega, aga ma isegi ei pannud tähele, olid nad kenad või mitte. Mind see sel hetkel ei huvitanud, minu ajust oli see välja lülitunud.

Suhtlesin viisakalt ja normaalselt, nagu ikka. Mitte et kõik oleks olnud justkui kesksoost, aga… Ega ei oskagi selles mõttes midagi muud öelda. See võib küll väga dramaatiliselt kõlada, aga – sa otsid mõtet, kuidas edasi minna.

Ei ole ka ilmselt lihtne olla neis ruumides, kus on seoses kalli inimesega nii palju tugevaid mälestusi. Pelgad sa hetke, kus võid jääda selle tohutult suure krundi peale üksi?

Vähemalt täna see mõte mind ei sega, vastupidi – mälestustega seotud ruumid ja kõik muu annab vähemalt praegusel perioodil pigem jõudu – kuna seal on nii palju meie ühiseid mõtteid ja lahendusi, mille üle sai nii piike murtud kui ka loomisrõõmu jagatud.

Loomulikult oleks mul väga hea meel, kui tütred Hannele Tiik ja Sandra Sersant näeksid perspektiivi kunagi Maarjamäel jätkata. Maarjamäe maja arhitektuurne lahendus läbi väikese juurdeehituse võimaldaks ka kahel perel seal kenasti toimetada, seejuures teineteisele hingamisruumi andes.

Võtsid sa pärast kaotust ka aja maha, lülitasid end levist välja, kadusid nädalateks üksindusse?

Ei, absoluutselt mitte. Ma ei ole kunagi olnud levist väljas, olen teinud kõiki normaalseid asju kogu aeg edasi, sõltuvalt ajahetkest siis kas üle või läbi teatava valuläve. Oli mingi periood, kus see valulävi oli kogu aeg seal (Raivo tõstab käe kõrgele) ja ma töötasin üle selle läve, mis nõudis loomulikult oluliselt rohkem energiat – sa surud ju alla midagi, üle mille sa töötad. See foon on läinud nüüd loomulikult nõrgemaks… Ma olen püüdnud ennast kaitsta sellega, et olen pannud selle väga toreda suhte Ly`ga enda jaoks kasti, võti on minu käes ja ma käin aeg-ajalt seal sees, kui tahan… Nii on nagu võimalik mingite uute arengutega edasi minna – ma mõtlen siin ükskõik mis teemat. Meie suhe oli ilus ja nii jääbki ta alati olema, omas ajas ja unustamata hetkede väärtuses.

Tunned sa hooti Ly kohalolekut?

Vastus on jah. Loomulikult ma ei suuda vastata sellele, mida ja kui palju ma endale võrreldes tegelikkusega ette kujutan. On olemas täiesti reaalseid märke, mis viitavad sellele, et ta võiks olla lähedal. Ja tema juuresolekut tunnen tihti, ma räägin temaga sageli… Seda teevad vist paljud oma lahkunutega. Jah, ma pean temaga nõu, ja arvan saavat ka vastuseid. 

Ly kõrval oli hea olla, sest ta oli rahulik, positiivne ja samas kindlameelne – kindel tunne oli temaga. Ta oli kena inimene nii hingelt kui välimuselt.

Seda õhkub isegi tema fotodest.

Juba Jüri Vendelin on meenutanud, et kui Ly oli veel väga noor mannekeen, suutis ta oma vaikse ja rahuliku häälega teisi ennast kuulama panna.

2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare