Haiti maavärinast eluga pääsenud eestlane Tarmo Jõeveer ja tema ameeriklannast abikaasa Mamie langesid pöördumatult teineteise lõksu juba teisel kohtingul — mõlemat vaimustas paarilise intelligentsus!

Hiljuti laste Sirja Mae ja Sander Jamesiga Eestis puhanud Tarmo (38) ja Mamie on lõbus ja eluterve abielupaar. Mamie ei tee saladust, et kui esimesel kohtingul Tarmo vaat et ei rääkinudki midagi, siis teisel, kui abiks oli ka veidi veini, läksid mehe keelepaelad valla ja ta haaras ise ohjad! Tarmo aga, kelle intelligentsusest oli naine lõpuks rabatud, oli kapten Mamiet ammuilma silmanud — ning soovis naist sõjaväelase mundri asemel ka õhtutualetis näha…

Päikeselises Miamis elav pere kaalub kolimist New Yorki, kus Tarmo saaks töötada ÜRO peastaabis. Mamie sõnul sõltubki kõik Tarmost, sest tema võib oma juristikarjääri alustada ükskõik kus — naine täiendas oma haridusregistrit õigusteadusega. Uute eesmärkide seadmise kõrval kirjutab Tarmo oma Haiti kogemusest ja maavärinaaegsetest läbielamistest raamatut, mis ilmub Eestis raamatusarjas «Minu sari».

«Alguses ei olnud ma pakkumisest raamat kirjutada just vaimustuses,» sõnab Tarmo. «Aga järele mõeldes — see oleks mälestus minu poolt sõpradele, kes Haitil hukkusid. Kirjasõna jääb kestma. Kirjutamine oleks mulle ka teraapia eest — valan ju oma mõtteid ja tundeid paberile.»

Haiti katastroof oli šokk — kas oled sellest üle saamas?

Tarmo: Arvan, et sellest ei saagi kunagi üle, see on midagi, mis jääb igaveseks ja ma pean sellega elama õppima. Seal hukkusid minu kolleegid ja sõbrad. Kuidas ma saan neid unustada…

Eks aeg näitab, kunagi ei tea — sellised emotsionaalsed asjad võivad paremaks, aga ka hullemaks minna. Kõik sõltub, mis keskkonnas oled, mida teed. Loodan parimat. Praegu võtan lihtsalt samm sammu haaval.

Edasi loe värskest Kroonikast!

{poolik}

Kas oled sa läbinud ka teraapia?

T: Olid arstlikud kontrollid ja läbivaatused, veendumaks, et füüsiliselt on kõik korras, ja siis olen loomulikult rääkinud ka ÜRO psühholoogiga, kes on olnud kogu aeg abiks.

Kas psühholoog püüab välja selgitada su vaimset tasakaalu või leevendada juhtunuga seotud emotsioone?

T: Detailidesse, ma arvan, ei hakka laskuma. Põhimõtteliselt seisneb see, nagu psühholoogi töö mõneti ka on, rääkimises. Me lihtsalt räägime asjadest. Arvan, et see ongi kõige olulisem. Võib-olla praegu see meie intervjuu on ka üks minu taastumise vorm. Õnneks on mul olnud ka väga hea toetus minu perelt.

See oli sul kolmas kord üle noatera eluga pääseda — kas püüad nüüd veelgi enam ette vaadata?

T: Ma ei ole kunagi asjatult riskinud, olen alati vaadanud asju kaine mõistusega. See, mis Haitil juhtus — ükskõik kui ettevaatlik oleksin olnud —, kui see juhtus, siis juhtus. Minu tööga seoses on hoopis teised riskid. Oleks võinud olla näiteks relvastatud kallaletung — need on asjad, mille maandamiseks valmistud, sul on selleks oskused, kogemused, sa oskad neid ette näha.

Aga maavärin… Esimestel nädalatel ja ehk isegi kuudel ma väga meelsasti kõrgetesse majadesse ei sisenenud. (Muigab veidi.) Tundsin end paremini lageda taeva all või pigem ühekordses majas. Eks see on ka osa protsessist — ma ei saa oma elu elada nii, et ma ei sisene enam kõrghoonesse.

Kuidas Eestis aega sisustasite?
T: Ega meil Mamie ja lastega praegu midagi suurt käsil ei ole olnud ega olegi pidanud olema. Oleme olnud võimalikult palju koos.

Mamie: Me ei ole tavaline abielupaar, mõlemad reisime siia-sinna ja oleme palju lahus. Proovime saavutada tasakaalu oma suhtes ja koos lastega. Lapsed on Eestis alati väga õnnelikud. See on vaheldus. Pealegi on üks inimene, isa ja mees, keda ei ole jälle tükk aega olnud, nüüd jälle olemas, kõik on täiuslik. Sa tunnetad selle ära, et ka lapsed on palju rõõmsamad. Neile ei meeldi, kui oleme lahus. Neile meeldib olla ka autos rohkem siis, kui seal on nii emme kui ka issi. Kui ühte ei ole, siis nad kohe küsivad, kus on issi või emme.

Vahest on kaasadele isegi parem, kui teist vahepeal ei näe — hoiab suhte värskena. Kuidas on teie suhe muutunud nüüd, kus olete oluliselt rohkem koos kui varem?

T: (Naerab.) Kõik tundubki tänu sellele praegu nii värske, et me oleme palju aega lahus veetnud.

M: Oleme abielus ja see on siiani põnev ja erutav. Hea on ärgata hommikul ja näha, et Tarmo on siin. Esimesed päevad, kui ta on töölt tagasi kodus, on alati jälle nagu mesinädalad. Hea ja turvaline tunne. Tarmo töö on selline, et me ei tea, mis hakkab järgmisena juhtuma — järgnev töö võib ta meist jälle eemale viia. Üks, mida olen õppinud, on see, et sa pead olemasolevaid hetki nautima ja mitte muretsema nende pärast, mis võivad ees seista või juhtuda. See hetk on praegu, kas ta on siis nädala, kuu või kolme kuu pikkune. See on meile. See on ka mõneti irooniline, sest me tunneme praegu rõõmu ajal, kui kellelegi on see Haiti veel siiani hirmus tragöödia ja kaotus. See on mõrult magus. See maja varises täielikult kokku ja võttis Tarmo peaaegu lõplikult endale. Sellel hetkel kaotasid paljud inimesed oma elu. Ma arvan, et kui sellele mõtleme, hindame oma koosolemist rohkem.

T: Ja kindlasti see, et kui varem lükkasime mõne reisi või tegevuse perega vahest töö tõttu pigem edasi, siis praegu tean, et kui sa ikkagi midagi tahad teha, mis on oluline, siis tee see ära! Iial ei tea, millal sul see võimalus ära võetakse. Minu jaoks oleks 12. jaanuar võinud olla lõpp. See on ime, et ma siin praegu istun ja räägin.

Kuidas te teineteise leidsite?

M: Kohtusime Haitil. See on põhjus, miks Haitil on nii soe koht minu südames. Teenisin siis mereväes kaptenina ja Tarmo ÜROs. Meie ametid on midagi enamat kui lihtsalt töö. Meie ametis saad sa ka selle maa kultuuriga, kus parasjagu oled, üheks.

(Muigab.) Meie kohtumine oli huvitav. Missioon, kus osalesin, alles algas ja mul oli oma tööülesandeid täites kiire. Kord otsisin telefoni, et helistada, kõndisin Tarmo ees ja mõtlesin, et lõpuks leidsin mehe, kes hangib mulle telefoni. Nojah, siis nägingi teda. Tema küsis mu nime ja...

T: Mina küsisin tema kohalikku numbrit, kuna tal mobiiltelefoni ju ei olnud (Mõlemad naeravad.). Eks me siis edaspidi aeg-ajalt ikka sattusime kokku ja lõpuks nõustus ta tulema ka minuga õhtust sööma. Ma pidin selleks ikka vaeva nägema!

Üks on vaoshoitud põhjamaalane, teine kahtlemata emotsionaalsem natuur. Mis teid teineteises võlus?

M: (Muigab.) Mulle jäi silma, et ta oli hästi vaikne.

T: Mamie arvas alguses, et ma olen kanadalane.

M: See oli sellepärast, et ta rääkis lihtsalt nii hästi inglise keelt. Aga ta oli nii vaikne. Esimene kord, kui õhtust sööma läksime, ta ei öelnud peaaegu üldse mitte midagi!

T: (Naerab.) Ja mina arvasin, et ma rääkisin isegi liiga palju!

M: Ta kutsus mind uuesti välja. Siis mõtlesin, et alustan algusest ja küsin, mis su lemmikvärv on. Et meil oleks vähemalt mingisugune dialoog! Me mõlemad naersime, ja kui ta ennast lõpuks avas, siis… Siis see tema sisemine intelligentsus lihtsalt rabas mind. Tal olid nii suured teadmised reisimisest ja oma tööst. Ta oli nii huvitav. Ma avastasin ka ta saladuse — enne tuleb juua, et ta end avaks! Õppisime järjest enam teineteist tundma. Kuna meie taust oli niivõrd kirju ja mitmekülgne, muutis see tutvumise veel huvitavamaks. Vestlused kestsid tunde ja tunde.

T: Minu jaoks oli ta veetlev ja ilus ning temaga oli väga tore rääkida. Siis taipasin ka, et ta on väga intelligentne. Ma olin teda varemgi enne tutvumist näinud, lihtsalt möödaminnes. Alati mundris. Ma lihtsalt tõesti tahtsin Mamiega õhtusöögil kohtuda ning näha teda kandmas midagi muud — mitte ainult seda vormi. Muidugi nägi ta ka vormis väga ilus välja, aga õhtuses tualetis ikkagi sada korda ilusam!

Millised on ühised huvid, mille peale mõlemad süttite?

M: Meile mõlemale meeldib väga reisida. Mulle meeldib palju trenni teha, näiteks joosta — me treenime ka maratoniks koos. Samuti naudime koos ooperit. Mulle ja ka Tarmole meeldib palju lugeda. Nii et meil on nagu oma väike raamatuklubi. Võime veeta tunde raamatupoes ja ta ei arva, et see oleks igav.

Ja loomulikult ka minu sõjaväeline ja tema politseiniku taust. Nii et ma mõistan teda, kui ta räägib särasilmil missioonist või relvadest.

Mamie, sulle pidi väga Hiiumaa meeldima...

M: Enamjaolt oleme külastanud Tarmo perekonda ja ta sõpru ja seda nautinud. Tarmo puhul ma näen vahet. Sellest hetkest, kui Eestis maandume või lennukist Eestit näeme, siis esimene, millele mõtleme, on eesti toit! Tarmol on siin oma kodu tunne ja mina tunnetan seda ka. See on ta teine armastus — olen selle eest väga tänulik, et me ei tunne end siin nagu külalised.

Külastame siin kõiki tema lähedasi ja proovime näha asju nii palju kui võimalik. Ei ole nii, et ta tuleb Eestisse üksi — me tuleme alati perega. See meeldib Tarmole, paneb teda ennast paremini tundma. Pärast kõike, mis juhtus, tuli ta tagasi Miamisse. Ta oli õnnelik, et saab koos minu ja lastega olla, kuid olles nüüd Eestis koos, on see jälle teine tunne.

Mis on lastele siin iseäranis suurt rõõmu pakkunud?
M: Neile meeldib Lotte! Siis meeldib neile veel must leib. Miamis ma ei saa neid kuidagi leiba sööma, aga siin on hoopis teisiti. Ja Sanderile meeldib veel lumi, ta proovib seda alati süüa. Mida olen Eesti puhul märganud, et tegemist on väga lastesõbraliku maaga. Käisime näiteks Eesti Nukuteatris. Minu jaoks oli see imeline, et on olemas eraldi teater noortele ja lastele!

T: (Tarmo osutab lastele.) Nagu näed, nad kargavad ringi — neid on väga raske kuskil paigal hoida. Aga terve etenduse «Jussikese seitse sõpra», mis kestis 35 minutit, istusid nad paigal ja vaatasid kogu aeg.

M: Neile see väga meeldis. See oli väga hea etendus ja ma soovitan kindlasti kõikidele emadele, et nad oma lapsed seda vaatama viiksid.

Kas teil on Miamis laste kasvatamiseks ideaalsed tingimused: oma maja, krunt?

T: Elame ridaelamus.

M: Seal on tegelikult Eestiga üsna sarnased tingimused. Siin, Tallinnas, oleme lähedal vanalinnale ja ka Pirita on jalutuskäigu kaugusel. Umbes nii on ka Miamis — lähedal on lõunarannik ja kaubanduskeskus. See teeb lastega liiklemise väga lihtsaks. Miamis mulle meeldib see, et astume maja tagumisest uksest välja ja rand on kohe otse meie ees.
 

Alaliselt Eestisse elama te ilmselt enam ei tule…

T: Ära iial ütle iial! Praegu hoiavad meie jõud ja karjäär meid sealpool, ent kes teab — me ei välista siiatulekut, sest meile mõlemale meeldib siin, ja kui on õige võimalus, siis kindlasti tuleme.