Suguvõsa jooksev needus sai lõpuks kätte

Märdil avaldus diabeet poolteist aastat varem kui vennal, mistõttu tuli Priidule asi veidi suurema etteteatamisega ja võimaldas saatuse hoopi kergemini taluda. “See haigus ei tulnud üllatusena, kuna meil suguvõsas on olnud palju diabeedijuhtumeid nii ema kui isa poolel,” meenutab Märt rasket tõehetke. Reaktsiooniks oli tal tollal lihtsalt: okei, veel üks asi, millega peab elus tegelema. “Sellesse ei saa traagiliselt suhtuda, muidu jääb elu elamata,” leiab noor näitleja, kuid ei eita, et elus on seetõttu ette tulnud ka traagilisi momente.

“Esimene selline hetk oli mu haiguse kõige esimesel jõulul, kui perekond sõi mandariine ja ma pidin harjuma, et söön ainult kaks tükki ja tean, et see ongi mu piir. Lisaks oli kooli ajal piinlik. Süsti läksin alati tegema teistest eemale kas tühja klassiruumi või WC’sse,” kirjeldab ta. Praeguseks on Märt võtnud omaks teistsuguse mõttelaadi ja peab haigust oma elu lahutamatuks osaks. Ta pea enam vajalikuks seltskonnast lahkuda, kui süsti on vaja teha ning neid oma sõpradeks ei pea, kes olukorraga leppida ei taha. Märdi vend Priit nii radikaalselt ei mõtle. “Kui võimalus on endal ära minna, siis lähen. Sõprade pealt ma lihtsalt tean, kes ei kannata insuliini lõhna. Seda võiks võrrelda guaššvärvi lõhnaga, vähemalt minu jaoks,” jagab ta muljeid.

Lavanärv ja ootamatu kiirabi

Rohkem kui miski muu, häirib mõlemat venda veresuhkru muutustega kaasnev närviline värin, mistõttu mõõdavad nad seda iga söögikorra eel ja kindlasti ka enne etendust, et laval paha ei hakkaks. Lisaks kannavad nad alati kaasas glükoositablette, et olukorda stabiliseerida. Siiani on see süsteem töötanud ning vähemalt Märdil pole eluohtlikke momente elu jooksul ette tulnud. Priidul on aga üht koma teist ette näidata. “Käisin siis ülikoolis. Panin äratuse ka, et kell 9 hommikul teha oma süstid ära, aga unise peaga tegin liiga suure koguse ja ärkasin selle peale, et kiirabi turgutas mind üles,” meenutab ta hirmsat kogemust.

“Mida vanemaks saad, seda pikemalt mõtled ette, kuidas oma tervist hoida,” leiavad mõlemad kaksikud kui ühest suust. “Noorena selle peale ei mõtle, aga oluline on vastutus enda peale võtta, kuna vanemad ei saa lõpmatuseni kõike ära teha,” nendib Märt. Priit lisab juurde, et teab rääkida küll ja küll juhtumitest, mil vanemad ei õpeta lastele oma haigusega toimetulekut, mis võib viia eluohtlike olukordadeni.

Haigusest: Diabeeti loetakse heaoluühiskonna haiguseks, mille olemus seisneb selles, et kõhunääre ehk pankreas ei tooda piisavalt insuliini ja vere glükoositase tõuseb liiga kõrgele. See võib lõppeda kooma või surmaga. Moodne meditsiin ei suuda seda eluohtlikku haigust veel ravida, kuid võimaldab elada täisväärtuslikku elu vastavate abivahenditega, milleks on insuliinisüstid. Haiguse tekkepõhjust pole siiani suudetud tuvastada, kuid üks on kindel — selles pole süüdi ei lapsed ega lapsevanemad ja üha kasvavaks probleemiks on asjaolu, et haigestuvad üha nooremad. Ainuüksi viimase 7 aasta jooksul on haigete laste arv kolmekordistunud, mis tähendab, et aastal 2014 kannatab diabeedi all 33 last 100 000st vanusegrupis 5 eluaastat. Kokku on Eestis 628 suhkruhaiget last.