“Lapsepõlvest mäletan, kuidas issi meile alati muinasjutte luges ja õhtul kitarri mängis!” meenutab Venno Loosaare vanem tütar Triin. Nüüd lõbustavad tema ja õde Mari-Ann samamoodi oma krutskeid täis väikevenda Johanni.

Ühel päeval läksime sovhoosi autoparki ja lõhkusime kõigil autodel klaasid ära. Seal oli üks suur kollane buss, sellel viskasime ikka kõik aknad kildudeks. Ma ei oska öelda, miks, aga mulle meeldis selline lõhkumine ja klirina kuulmine,” räägib rõõmsameelne ja energiline Venno Loosaar (42) oma lapsepõlvest.

Jääb mulje, et vahetevahel oli ta päris paha poiss, kes mängis tikkude ning muu keelatuga, ajades mõnigi kord vanematel harja punaseks.

“Ma sain mõne korra ka naha peale. Lõpuks tuligi see, et jätsin mitmed lollused tegemata, sest kartsin karistust. Ka oma laste puhul pooldan ma füüsilist karistamist, aga ikka vaid siis, kui muudmoodi enam ei saa. Esialgu tuleb loomulikult püüda rääkida, aga teatud hetkedel sõnadest enam ei piisa,” räägib Venno oma poolteiseaastase poja Johanniga mängides.

Tema leebes olekus ja armastavas hääletoonis pole märkigi sellest, et ta võiks lapse karistamisel minna kaugemale valjuhäälsest pahandamisest. Ega tal polegi seda vaja läinud, sest kui reeglid on paika pandud, tekib vanemate ja laste vahel ka vähem arusaamatusi. “Ma ise olen pärit kodust, kus olid reeglid paigas ja piirid kehtestatud. Lisaks oma õigustele oli mul lapsena teada ka oma vastutus ja kohustused. Arvan, et kannan seda enda perekonnas edasi. Lapsevanemad peavad ikka oma töö ise ära tegema, mitte lootma, et ühiskond nende lapsi kasvatab.”

PISIKESED PAHANDUSED

Õnneks ta oma kahe tütre Triinu (20) ja Mari-Anni (19) kasvatamisel vitsa kasutama ei pidanud.
“Ühe korra olen Triinu kõrvast tutistanud ja Mari-Annile laksu andnud, aga õnneks olid nad korralikud ja tublid lapsed, kes mängisid hiiglasliku Lego-kollektsiooniga ning armastasid lugeda,” räägib isa oma vanemat tütart  endale lähemale tõmmates. “Johann seevastu teeb pahandust küll, temaga tuleb tegemist!”
EDASI LOE SÜGISESEST KROONIKA KODUERIST!
{poolik}

Pisipõnn Johann lippab rõõmsalt toas ringi, naerab ja kilkab ning korrutab sõna “auto” – autod on praegu tema lemmikud. Venno võtab poja enda juurde, koos sätivad nad kõik mudelautod ringi, ja hakkab siis laulma “Kes aias…”.

Nii mängivad nad pidevalt. Venno ütleb lustlikult, et emme on Johannile turvatunne, issi aga meelelahutus.

“Ma tahaks tegelikult rohkem temaga koos olla, aga eks mul on palju koduväliseid kohustusi. Siiski püüan Johanniga võimalikult palju tegeleda – me mängime koos, laulame, käime jalutamas. Oleme käinud ka lennujaamas, sadamas, mu bändiruumis meeldib talle trumme lüüa,” toob Loosaar näiteid pisipojaga koos tehtavast.

“Venno on ses suhtes uskumatu – tuleb terve päev kestnud lasteürituselt, mis on väga väsitav, koju ja ta on Johanniga endiselt nii rõõmsameelne ja energiline! Mina küll ei jõuaks,” tunnustab Vennot tema elukaaslane Keiu.

AITAVAD VÄIKEVENDA HOIDA

Ka suuremate lastega meeldib Vennole koos aega veeta.

“Kuna meil kõigil on nii kiire elu, siis näeme üsna harva, aga me käime koos kinos, teeme süüa ja korraldame filmiõhtuid. Samuti aitame vahel Johanni hoida,” toob Triin näiteid isaga koos veedetavast ajast. Ta lisab: “Lapsepõlvest mäletan, kuidas issi meile alati muinasjutte luges ja õhtul kitarri mängis!”

Venno sõnul on kõik ta lapsed omamoodi karakterid ning vajavadki üsna palju oma ruumi. Siiski on isa oma tütardega lähedane – igal kohtumisel nad kallistavad ega varja oma emotsioone.

“Ükskord saatsin neile sõnumi, et armastan neid. Mari-Annile tuli see vist natuke ootamatult ja ta kohe helistas, et küsida, kas midagi on juhtunud,” naerab Venno, kes on just viimasel ajal hakanud oma tundeid rohkem välja näitama. “Ei tea, kas varem häbenesin või ei pidanud seda nii oluliseks, aga nüüd ma püüan üha tihedamini öelda, et nad on mulle kallid ja ma neid armastan!”

Väikelapse kasvatamine pärast üsna pikka hingetõmbeaega – tütred ju juba neiueas – on Vennot palju muutnud. Nii kasvatuspõhimõtted kui ka Venno väärtused on ajaga ümber hinnatud.

“Triin ja Mari-Ann kasvasid kindlasti nõudlikumates tingimustes. Nüüd olen ma leebem, võtan asju kergemini. Suuri lapsi pole vaja enam kasvatada, aga väiksemaga mõtlen ikka, et ta on ju alles nii väike ja armas, et mis ma temaga kogu aeg kurjustan. Öeldakse, et lapsele ei tohiks päevas üle paari “ei” öelda, aga mul tuleb neid ikka rohkem. Siiski pooldan asjade lõpuleviimist – kui öelda, et seda või teist ei tohi puutuda, siis ma alati seletan ka põhjuse!”

Kuna pere tähendab Vennole eelkõige hingelisust, mitte
ainult veresugulust, siis on tal üsna suur perekond. Lisaks headele ja lähedastele sõpradele on Vennol väga hea läbisaamine ka oma ja elukaaslase vanematega.

“Mu ema on selline pannkoogivanaema, kes on Johanni ja ka mu teised lapsed täitsa ära hellitanud,” muheleb mees. “Tal on alatasa kingitusi ja ta küpsetab pühapäeva hommikuti pannkooke. Lisaks pannakse meile sageli suur koorem toidupoolist kaasa.” Aga selle üle on nad õnnelikud – Venno ja Keiu proovivad toituda võimalikult mahedalt. Lisaks Venno vanematekodust Vastseliina kandist pärit aiasaadustele on neil oma rõdul lausa kasvuhoone, kus pere tomatit-kurki ja mitmesuguseid maitsetaimi kasvatab.

ARVUTIMÄNGUDE LUMMAS

Venno on rahvale teada-tuntud kui ääretult positiivne ja energiat täis inimene, kes tõepoolest sobib lastega tegelema. Siiski vajab ka tema oma aega ning naudib vahel iseendaga olemist:

  “Me kõik vajame üksiolemise aega. Mulle meeldib väga lugeda, kuigi see käib perioodide kaupa. Praegu on aeg, kus võin nädalas mitu raamatut läbi lugeda.”

Venno raamatulembust reedab ka toakõrgune ja seinalaiune raamatukogu. Raamatuid on kogutud tema peres juba kolm põlve – nii vanaisa, isa kui ka tema ise on olnud suured trükikunsti austajad. “Samuti meeldib mulle väga magada. Kui oleks minu valida, siis võtaksin lausa terve nädala ja ainult magaksin,” viskab Venno nalja, mille tagant on siiski tõsidust tunda.

“Minu kooliaegne mässumeelsus on muutunud ning edasi kandunud arvutimängudele. Ehk siis oma vabal ajal või nendel minu-momentidel mängin ma arvutiga. Kui sellest tüdinen, siis võtan kätte kitarri ja harjutan seda.”

Telekat nende peres palju ei vaadata, rohkem hinnatakse omavahelist suhtlust. Kodu juures väärtustab Venno rahu ja vabadust. “Kodu on minu jaoks soojus. Koht, kus ennast vabaks lasta. Kodurahu on väga oluline märksõna. Samuti on kodu mulle koht, kuhu põgeneda selle kiire ja närvilise maailma eest,” räägib mees mõtlikult.

Vennol endal on palju huvisid, kuid oma lastele ta neid peale ei suru. Tema arvates vaid looduse austamine ja rütmi tunnetamine on asjad, mida lisaks tütardele ka pisipoeg peaks hindama. “Inimesed arvavad pidevalt, et nad on looduses valitsejad. Siiski näitab igapäevaelu muud – looduskatastroofid, mida inimene mitte kuidagi muuta ega mõjutada ei saa. Inimene on üks osa loodusest ja me peaksime loodusega kaasa minema, mitte arvama end olevat sellest eraldi ja kõrgemad!”

Teine asi, mida Venno soovib, et Johann õpiks, on trummimäng. “Arvan, et kui inimene oskab muusikas rütmi pidada, siis oskab ta seda ka elus,” räägib mees poega silmitsedes. “Paha ei teeks ka judo, kus õpitakse lisaks enesekaitsele ka eetikat ja enesekindlust.” Näitlemise poole ta poega ei suuna, sest oma elukutse peab ta ikka ise valima. “Nii nagu mina sain ise valida, et tahan näitlemisega tegeleda, nii saavad oma valiku ise teha ka kõik minu lapsed!”