Ei mingit kahtlust. Maag Sergei (23) abiellus oma Kadrianniga (31) 13ndal ja reedel. Pulmareisil põhjaranniku illu sepitses paar kummastava romantika joont hoides koos ka uut lühimängufilmi «Vikatimehe poeg»
Valisin paari ühise telefoni numbrit mõni päev pärast pulmi, esmaspäeva õhtul. Vastas Kadriann: «Praegu on rääkimiseks liiga romantiline õhtu… Aga räägime homme, hommikul… Sergei tervitab.»
Olete pulmareisil... Kuhu, kauaks?
SERGEI: Jah. Aga see ei ole pikk pulmareis. Kõigest kolm-neli päeva võisime tööde vahelt võtta. Sõitsime lihtsalt mööda Eestit seiklema. Ilusad kohad. Vaatame loodust, fotoaparaat on kaasas — teeme pilti.
KADRIANN: Plaani ette tegemata. Igal hommikul ärkame-vaatame, kuhu tuul edasi viib. Praegu oleme põhjarannikul Lääne-Virumaal.
Loe edasi värskest Kroonikast
{poolik}
Millises romantilises kalurikülas?
K: Täna Vihula mõisas.
S: Väga ilus ja huvitav koht. Tahame ekskursiooni võtta, et selle koha legendi kohta täpsemalt kuulda — mis siin kunagi toimus ja kuidas siis elu siin oli…
Ja kuhu Vihulast edasi?
S: Sõidame autoga… Kadriann on nii nagu selgeltnägija-saate ajalgi jälle väga tore autojuht. Ma loodan, et ta ei solvu minu peale, et ma ikka veel autot juhtida ei oska.
K: Me ei ole veel otsustanud, kuhu ringiga jõuame. Üks päev korraga.
Filmi-inimesed nagu teie kaks — mis filmis olete näinud kõige ilusamat pulma?
K: Juhuu…! Raske küsimus.
S: Oi, praegu ei tule filmipealkirjad küll meelde. Meie pulmad olid kõige ilusamad — nii head filmi pole veel tehtud!
K: Jah, meie pulm oli maailma kõige parem!
S: Meil oli väike, aga stiilipulm teemal rock’n’roll ja rockabilly. Ainult meie perekonnad ja lähimad sõbrad. Ehk natuke üle kahekümne inimese. Kunagi ma olen käinud ka fotograafina või lihtsalt külalisena oma viies või kuues pulmas. Aga päriselt ka — nii lahedat pulma kui meil ma polnud näinud.
K: Väga stiilipuhas rock’n’rolli pulm!
Kus registreerisite?
K: Kus ikka — Õnnepalees!
Tegite Õnnepalees ajalugu — valisite ka altari ette marsiks rock’n’rolli?
K: Seal ei saa muusikat valida.
S: Meil oli see vabadus, et sõbrad aitasid ja korraldasid pulmapeo. Me ütlesime temaatika ja nemad valmistasid meie eest selle kõik siis ette. Enne olime ikka natuke närvis, nagu kõik oma pulmapäeval tavaliselt. Aga kui jõudsime meile korraldatud peole, siis hakkas väga lahe.
Kolmeteistkümnes ja reede… Võiks arvata, et olite sel päeval ainsad abiellujad — teisi soovijaid Õnnepalees järjekorras polnud?
S: Absoluutselt mitte. Enne meid olid inimesed, pärast meid tulid inimesed.
K: Seal oli kogu aeg rahvast. Kõik ajad olid kinni.
Enamasti hoiavad inimesed lahus rõõmu- ja kurvad päevad? Sergei, miks ikkagi su ema surma-aastapäeval?
S: Mu ema suri küll reede ja kolmteist, aga mitte augustis. Aga jah, see kombinatsioon oli — kuidas seda eesti keeles öeldakse — tribute, pühendusega minu emale. Me mõtlesime-valisime Kadrianniga kaua koos, mis päev võiks sobida. Mulle tuli südamest see kuupäev — reede ja kolmteist. Ja kuna ema sünnipäev oli augustis, siis seda enam see sobis. Panime kõik need kuud ja kuupäevad hübriidiks kokku, ja sobis — see oli kõige parem päev minu elus.
Sergei, võtsid ka emaga ühendust?
S: Jah, ma käisin kalmistul, kell üheksa hommikul, ja rääkisin temaga. Oma tund aega olin seal.
Millised erisoovid-rituaalid Kadriann omalt poolt 13ndale ja reedele lisas?
K: Me lihtsalt soovisime, et ei oleks liiga närviline ega läheks liiga sabistamiseks. Ei olnudki, absoluutselt. Palju rahulikum ja parem tunne oli, kui ette arvasime. Kõik oli õige, kõik oli olemas ja nii nagu oligi vaja.
S: Muid erilisi rituaale ei olnudki. Muidugi, mu õde kindlasti tegi mingid kaitsed peale, aga need on väiksed nüansid. Ma ei tea, mida rääkida nendest… Meile oli see lihtsalt pidupäev. Minu elu kõige parem sündmus ja kõige parem päev! Ja õde oli hullult õnnelik. Ta pidutses meiega. Nägin, kuidas ta... ma ei tea, viimase paari aasta jooksul — kuidas
tema ka end väga hästi tunneb.
Sõrmuste, pruutkleidi ja peiuülikonna valimine läks vaidlusteta?
K: Täielikus üksmeeles. Vaatasime koos — näe, see on väga äge ja hea!
S: Nagu pildi pealt näha, nägime välja väga alternatiivsed. See kõik sai kokku, ma ei tea, igast maailma nurgast.
Mis loo järgi pulmavalssi tantsisite?
S: Ütlen ausalt, ma ei mäleta, mida me nagu valsiks tantsisime. Aga tantsisime me öö otsa. Muusika olid sõbrad valinud ja ma ise ka oma lemmiklood rock’n’ rolli ja rockabilly stiilist. 50ndate Elvise moodi ja natuke punki ka…
K: …natuke Johnny Cashi.
S: Bob Dylanit ja The Clashi. Ja minu lemmiklood, nagu The Cure…
K: Retrostiilis klassikalised rock’n’rolli lood, aga natuke ägedamas arranžeeringus.
S: Vana kooli pulm.
Näitused, filmid, mis koos plaanis, teoksil?
S: Mul algab viimane aasta ülikoolis.
Nii et lõputöö on kõige tähtsam praegu,
tegin ka selgeltnägemisega pausi. Muidu ei jõua ma oma eluga hakkama. Ja praegu nii suured sündmused tulid, et pean rohkem nagu endaga ja Kadrianniga tegelema. Lõputööks on stsenaarium peas valmis. Idee. Kõikidele mu tuttavatele meeldis. Ja Kadriann aitab.
See tuleb mängufilm?
S: Lühimängufilm. Proovin sinna kõike panna. Kirjutan stsenaariumi, olen režissöör ja kunstnik. Otsime tiimi inimesi, näitlejaid, kes meeldiks mulle väga.
K: Temaatika on täiesti Sergei-pärane.
S (muheledes): Temaatika on muidugi surm. Minu elufilosoofia. Just see, mida ma rääkisin aasta eest oma esimeses intervjuus Kroonikale. Filmis muidugi mänguliselt. Olen kangelased välja mõelnud.
Mis filmi nimeks saab?
S: «Vikatimehe poeg».
Ja Kadriann maailma hädalisi lapsi aitama-filmima niipea enam ei tõtta?
K: Ei, Sergei juurest ma küll kuhugi ära ei lähe! (Naerab.) Ei kunagi! Kui siis, kahekesi koos.
Kodu on teil endiselt Mustamäe teel?
K: Jah, ikka vanas kohas.
S: Aga meil on nüüd kassipoeg Musi, pika nimega Mussolini. Mäletad, mu õel on kass Hitler? Meil on nüüd oma, valge-hallikirju. Õde praegu hoolitseb tema eest, kuni me ära oleme.
K: Sergei väga armastab teda.
S: Ta on täpselt Musi tüüp, hästi nunnu.
K: Nii et meil on pere.
S: Jaa, (naerdes) meil on nüüd nagu
väike laps…!
