„Kui vahel on rasked hetked ja kukun hädaldama, torkab ühtäkki pähe, et eelnevad põlved on üle elanud võrreldamatult keerulisemaid aegu selleks, et mina saaksin olla täna siin. No mida on meil viriseda?!“ arutleb Annely Adermann esimese Eesti Vabariigi aegse laua taga, mis pidulikult kaetud tema hea sõbra Sirje Eesmaa kodus Nõmmel. Erinevaid põlvkondi kokku tooval piduõhtul on aukülaliseks Andra Veidemanni ja Enn Eesmaa 91aastane ema Linda Eesmaa

Elutoas üritavad punasel hiidkassil sabas püsida Verner ja Herbert, Sirje Eesmaa (60) kaheaastased pojapojad. „Kassi nad väga armastavad – on teine ka Hiiumaalt toodud. Too muidugi üritab poiste eest ära hiilida, mis toas eriti ei õnnestu, aga õues paneb küll kauges kaares plehku,“ jutustab Sirje naeruga.
„See kass on täielik tiiger,“ leiab Anna-Maria Veidemann-Makko (30) vanaema Linda. „Ma ei ole niisuguse mustriga kassi veel elus näinud, ikka täitsa tiiger!“ Sirje räägib, et just oma pikitriibuga see kassipoeg talle kaheksa aasta eest silma jäigi – pealegi, hiiu punane, karv armsat ja tuttavlikku oranžikat värvi.
Annely (38) ja tema 14aastane tütar Miina saalivad köögi ja elutoa vahet. Jõulusaia tainas kerkis Annely põlvedel potis taksosõidu vältel teel kodust  Lasnamäelt Nõmmele kohevaks – voh, nii suured ummikud on Tallinnas tipptunni ajal! Küpsetised lähevad ahju, aga enne löövad Verner ja Herbert kah käed külge – näitavad oma esimesi džentelmeni oskusi, aidates Miinal tainast piparkoogivormiga kujukesi välja uuristada.

OLI SÕDA, AGA IKKA ARMUTI
TV3 naised, kes on ka väljaspool töötuba head sõbrad ja armastavad koos käia, korraldavad sel õhtul eel-jõulupidu inspireeritult esimese Eesti Vabariigi ajast.
„Kui tsaaririik langes ja meil tuli vabariik – need kakskümmend aastat on üks kuldaeg,“ leiab vanaema Linda. „Kuigi minul ega meil ei olnud lihtne, sest mu isa suri varakult ja ema jäi nelja lapsega üksinda. Ta oskas õmmelda, see meid vee peal hoidis, ja seda ta sai kodus teha. Keeruline aeg oli muidugi, aga ikkagi ilus.“
Magusroad pidulauale saavad vaaritatud kõik 1936. aastast pärineva ajakirja jõulunumbri retseptide järgi. Annely oli pahviks löödud, kui üks retsept nõudis „hääd kookoserasva“, mis meie taasiseseisvunud riigis sai tuntuks alles nii aastakese eest, pärast „pühaks rasvaks“ kuulutamist populaarses keha trimmimise saates. Kokandusliku eeltöö tulem annab juba tunda, pahvak magusat lõhna kandub ülemaja, kui meekoogid ahjust välja tulevad.
Vanaema vaatab heldinult linalakk-poisse, kes ringi tatsavad, uudistades, kus vähegi midagi huvitavat toimub:
„Kui neid väikseid kaksikuid vaatan, mul kohe Tuuli Roosma Siberi saade tuleb meelde – vaatan, kas tõesti ta jääb terveks talveks nende poistega sinna. Esialgu oli neil nii vilets maja, kus nad elasid. Kolisid nüüd teise majja, said lastele voodi, aga tal on väga raske seal. Jumal, nendes tingimustes vabatahtlikult lastega elada! Iga kord põnevusega vaatan. Poisid on toredad.“ Vanaema jätkab: „Siis, kui minu lapsed väikesed olid, oli ka raske aeg. Kak-sikuid oleks olnud väga raske kasvatada.“
Tema esimene laps, Enn Eesmaa sündis kohe pärast sõda, 1946. aastal. Poja sündides jäi keskhaigla kantseleis töötanud Linda koduseks. Ooperilaulja Enno Eesmaaga oli ta abiellunud 1945. aastal.
„Läbi raskuste on see kõik olnud. Väga tihti oli tõesti selline tunne, et peaasi on ellu jääda. Aga oleme kõigest välja tulnud. Ja ikkagi oli tore. Olime ka noored ja rõõmsad. Küll oli raske, aga ikka armusime, ikka abiellusime. Pärast Ennu sündis varsti ka Andra,“ märgib vanaema. Kahe lapsega oli Linda kodune üle kahekümne aasta. Ta asus taas tööle, kui tütar Andra sai 14aastaseks, sedapuhku muusikakooli kantseleis, ühtlasi ka mandusjuhatajana.
Vanaema rõhutab: „Oli raske, kuid niisugust vingumist ei olnud, isegi kui sulle enesele ei jäänud midagi alles.“

KAOTAS 9. MÄRTSI POMMITAMISES KÕIK
Ta oli 23aastane, kui ühes õdedega kaotas kõik 1944. aasta märtsipommitamise käigus – Tallinnas tehti maatasa 8000 hoonet.
„Elasin seal, kus praegu on Keskturg. Seal sai terve rajoon pihta,“ räägib vanaema. Kui algas 9. märtsi pommitamine, arendas tema parasjagu oma humanitaarseid oskusi linna teises otsas saksa keele tunnis. Linnas hakkasid poole kaheksa ajal õhtul alarmid üürgama ja kohe seejärel, esimesena oli tule all Harju tänav. Sest seal oli Kuldlõvi hotell-restoran, kus pidi toimuma kõrgemate sõjaväelaste kokkusaamine. „Harju tänaval oli ka kino Amor ja mu vanem õde läks just sinna kinno. Õnneks ei olnud ta veel vaatesaali saanud, vaid oli eesruumis, kui häire algas. Ta ütles, et niikui häire algas, jooksis kohe sealt välja ja alla varjendisse.“ Vanaema peab sekund pausi. „Kui ta oleks kinos sees olnud, ta ei oleks pruukinud jõuda tabamuse ajaks sealt välja. See oli jube!“
Tema veetis öö samuti sealsamas varjendis, aga pääses sisse teiselt poolt, Hirvepargi külje alt. Esimese pommitamise laine ajal varjus ta hoopis kahekordse puumaja keldrisse: „Kui pommid langesid... kuidas tolmu tuli kivide vahelt, ja mõni kivi langes seinast välja. Pommid lõhkesid väga lähedal, aga see maja pihta ei saanud. Kui oli kahe pommitamise vahe, jooksime Hirvepargi poole. Mina ise ei oleks teadnud sinna varjendisse pääseda, aga seal olid teised inimesed, kes teadsid sissekäike. Noorem õde oli ka minuga koos, nii et pääsesime kõik. Jäime ise terveks. Kui hommikul hakkas valgeks minema, tulime välja ja läksime vaatama, mis meie kodust on saanud. No kõik oli maatasa, ainult suitses, ja jäi meil ainult see, mis seljas oli. See oli nii kirjeldamatu – meil ei olnud enam mitte kui midagi!“

ÕEMEES KOLM AASTAT TEADMATA KADUNUD
„Aga rääkisime, et jumal tänatud, et meie vanalinn jäi terveks. Kuidas me olime õnnelikud sellegi üle, kuigi endal ei olnud mitte midagi enam, kuhu pead panna!“ Oli palju neid, kelle ainsaks maiseks varaks jäid riided seljas, samas krõbe talv veel kestmas. Vanaema meenutab, kuidas siis läks moodi, et võeti õhuke tumedam riie – ja oli koht, kus sai seda teiselt poolt kummeerida. Seestpoolt kummeeritud riidest tehti noobel mantel, mis ei kortsunud, aga sooja ka eriti ei andnud. Keegi aga ei nurisenud, sest paremat polnud võtta.
Tüdrukute ema oli juba 1939. aastal pojaga maale kolinud, ostnud varem sinna talu – nüüd oli õdedel, kuhu pärast pommitamist minna. „Olin kuu aega seal,“ meenutab vanaema. Tema vanem õde, kel oli väike laps, oli maal nii kaua, kuni tema kolm aastat teadmata kadunud mees koju tagasi jõudis. Õde sai alles hiljem teada, et ta mees oli väevõimuga värvatud Punaar-meesse. Mees oli tal meremees ja niikui sõda algas, viidi tema laev Leningradi, meeskond võeti pealt maha, nooremad anti Punaarmeesse. Vanemate meeste saatus jäi teadmata. „Õde ei teadnud mehest kolm ja pool aastat midagi, enne kui nad tulid Eesti Korpusega tagasi,“ tähendab vanaema.
Vanaema aga läks noore tüdrukuna pärast maal veedetud kuud elama ühe klassiõe korterisse, oli seal paar kuud, enne kui sai Soo tänavale. Korter, nagu räägiti, olnud kunagise peapiiskop Rahamägi endine kodu. „Mul oli üks tuba sealt, ja seal me elasime, õde ja õemees tulid samuti sinna. Elasime kõik ühes toas.“ Seejärel ehitas merelaevanduse liit Kreutzwaldi tänavale maja, mis praegugi olemas, kuhu õemees korteri sai.

JANT KORTERITE ÜMBER
„Mina läksin mehele Enno Eesmaale,“ tähendab vanaema. Ennol oli tuba ühest keskküttega korterist Herne tänaval, kuhu noorpaar pea viieks aastaks elama jäi. Siis tuli aeg, mil majaperemehed aeti oma majadest välja ja igale kodust pagendatule andis Nõukogude riik vastu keldrikorteri. Noorpaar sai aga ühe majaperemehega kaubale, nõnda et nad said oma Herne tänava toa vahetada Aasa tänaval asuva suurema korteri kahe toa vastu. Majaperemees oli rahul, et sai noorpaari keskküttega toa ega pidanud keldrikorterisse minema.
„Niisuguseid aegu elasid inimesed läbi. Kaks tuba kokku olid meil seal 19 ja veidi peale ruutmeetrit, aga oli omaette köök. Ruumilisa oli suur asi, sest esiklaps Enn pidas uues korteris oma viiendat sünnipäeva,“ meenutab vanaema. Lõpuks said nad nii kaugele, et ostsid Nõmmele Kerese tänavale ühe maja teise korruse, mis oli pooleli jäänud. „Panime seal suure remondi käima.“ Enno soovis aga keskküttega elukohta ja viimaks jõudsid nad elama Tallinna südamesse.
Praegu elab vanadaam Gonsiori tänaval koos tütar Andra Veidemanni perega. Lindal on meel kurb, et Kaubamaja juurde ehitatud õhutunneliga rikuti kesklinna miljöö: „Milline majesteetlik vaade avanes kunagi, kui jalutasin mööda Gonsiori tänavat ja vaatasin Toompead! Paistsid nii ilusasti Tammsaare park ja lehes puud.“

KAKSIKUD SÕIDUVEES
Kaksikud uudistavad ahjust tulnud jõulusaia. „Kohe lõikan, siis saab jahtuda natuke,“ otsib Sirje taldrikut. „Poisid elavad küll siin lähedal Nõmmel, aga mina käin rohkem nende juures, sest mul ei ole neid siin kusagile magama panna. Praegu vajavad nad veel varbvoodeid ja neid on ju ikka kaks tarvis.“
Kumb on kumb, esimesel õhtul kindlasti nii lihtsasti selgeks ei saa. Sirje ütleb, et tegelikult on nad erinevad. Verner on isasse, Herbert emasse, nii välimuselt kui ka iseloomult.
„Ja hoolivad teineteisest.  Näiteks kui üks nutab, toob teine talle lohutuseks armsa tudulooma voodist – et ära nuta!“ kirjeldab Sirje poiste vendlust. Tülitseda nad ei viitsi, vahetavad ilusasti mänguasju. „Ja korralikud on ka. Kui hakkavad magama minema, siis asuvad päris ise mänguasju ära koristama.”
Muusika mängib valjusti ja poistel palutakse, naljaga pooleks, muusikakeskus vaiksemaks keerata. Lähevad ja uurivad masinat, ja üks blond pea võtab kohe, kust selle heli vaiksemaks saab.
„See on nii tore, et mitte ainult ei tule üks generatsioon kokku, vaid erinevad põlvkonnad. Siis tuleb erinevaid muljeid ja emotsioone. Poistel on täna kõvasti emotsiooni,“ rõõmustab Sirje.
Annely kutsub lauda, kus hõrgud koogikesed rändavad vanaaegse serviisi peale.
Annely on serviisi toonud kunagi vanematekodust: „Minu Pärnu kodus elas enne meid proua Lonny, peen moedaam, kel lapsi polnud, küll aga aega endasse investeerida. Oh neid kindad, kübaraid, kostüüme! Serviis ongi temalt.“
Sirje pärib: „Teeme Kännu Kuke ka lahti? Arvan, see on 70ndatel ostetud... 30ndatel olid väga edumeelsed prouad, kes valasid ise endale alkoholi.“

TAGALAS PEETI PRALLESID
„Küll on tore, et kõik kokku saime!“ kiidab Annely. „Ja muidugi on eriti uhke, et siin on ka Anna-Maria vanaema, kellest oleme palju lugusid kuulnud.“
Sirje: „Anna-Maria ikka ütleb, et minu vanaema ütles nii...“
Annely: „Kuidas Eesti ajal elati? Käisid prouad kohvikus ka?“
Vanaema: „Mina ei olnud kohvikuskäija, sest ma ei või kohvi juua. Kui jõin, siis ei saanud üldse magada. Ja olin sel ajal ikka noor. Sel ajal olid kohvikukülastajad sellised vanemad, keskeas daamid. Kohvikukultuur oli meil kõrge. Ja teenindajad olid kõik ilusad tüdrukud. „
Annely: „Kus tantsuõhtud toimusid?“
Vanaema: „Ikka olid. Lutheri vabrikul, see oli Pärnu maanteel, oli terve kultuurimaja. Seal oli väga palju tantsuõhtuid, aga see oli töölisklassile. Narva maanteel oli läti klubi näiteks, seal olid peod. Selle kõrval oli Läti saatkonna maja. Siis tselluloosivabrikul oli oma klubi. See oli ka töölisklassi jaoks rohkem. Päris peened kohad olid muidugi Estonia valge saal, sinine saal. Aastavahetuse ballid olid seal. Oli ka üks heategevuslik kuldsüdame ball. Sel ajal muidugi mina sinna ei sattunud, sest olin esiteks noor ja ma ei olnud ka rikkur ega kurameerija tüüp.“
Annely: „Klassivahe oli siis nii suur?“
Vanaema: „Ikka oli, aga tunnen, et praegu on suurem. Saksa okupatsiooni ajal keelati aga linnades kõik pidustused ära. See ei olnud paslik, kui mehed frondil langesid. Aga tagalas peeti prallesid. Maal muidugi külasimmaneid suvel peeti.
Väga palju kasutati õmblejannasid. Minugi ema oli õmblejanna: kui ta leseks jäi, kasvatas nelja last sellega. Valmis tehtud riideid oli üksikuid, mantlid olid vooderdatud, üks ilusam kui teine, aga hind oli ka paras.
Seltskonnadaamide tualetid olid väga originaalsed. Need olid ajakirjanduses pärast üles joonistatud, kirjas, kes seda kandis ja kes selle disainis. See oli omamoodi vaatamisväärsus küll.“
Annely: „Just selles 1936. aasta Talu-perenaise ajakirjas nägin ka reklaami, kus primadonna Milvi Laid soovitab sukki: „Neid sukki kandes võite kindel olla, et alla need ei vaju!““
Vanaema: „Kübarategijad tegid nii, nagu tahtsid ja nii nagu sulle sobis, vabrikutööd ei olnud. Kõik pidi olema individuaalne, mitte masstoodang. Täika oli Eesti ajal – praegu nimetatakse kirbuturg – seal, kus praegu on bussijaam. See oli lihtrahva jaoks, kust sai odavalt osta. Ja missugune rahvamass oli seal alati koos! Eriti laupäeviti.“

MOODNE AEG
Anna-Maria: „Mõelda, seal 1936. aasta ajakirjas oli kreem, mida vanaema on kasutanud!“
Vanaema: „Jah, Kremusoon, mäletan. See tegi näonaha väga pehmeks ja oli väga toitev. Mina puudrit küll ei pannud sinna peale. Kui käisite nüüd Iisraelis, tõite sealt ümmarguse potsiku, ja see on ka väga hea kreem. Imendub kohe naha sisse, teeb naha niisuguseks pehmeks ja mitte midagi muud ei ole vaja.
Vabariigi ajal oli salong Basiil Vene tänaval. Seal võisid käia ainult rikkad, lihtsal rahval ei tulnud see kõne allagi. Juuksurid olid moes. Minu vanem õde oli ka juuksur. Mäletan, ta töötas äris, mida peeti väga noobliks. Toolid olid seal nagu hambaarsti juures, sai pumbata kõrgemale... Eriti habemeajamisosakonnas meestel.“
Annely: „Küll on kahju, et kogu see toimiv riik lihtsalt hävitati ja kõik toona elementaarsed asjad on tulnud uuesti avastada. Kas või need kommid, mida täna tegime, maitsevad nagu praeguse aja kallid käsitöötrühvlid. Ja milliseid maitseaineid oli vaja! Mind pani lausa imestama – „väga hääd“ kookosrasva, kardemoni, ingverit, kaneeli! Kõike seda, mida minu lapsepõlves polnud üldse saada. Mäletan, kui esimest korda klassiga Soome sattusin, tõin emale suure purgi kaneeli.“

ILUSAD JÕULUD WABARIIGI AJAL
Vanaema: „Eestiaegsed jõulud olid rikkalikud. Maal veristati siga, tehti värsket verivorsti ja sülti. Kartulisalatit ei tuntud sellel ajal, selle asemel oli rosolje. Söödi-joodi. Suurde esikambrisse toodi heinad sisse, mis sümboliseeris Jeesuslapse esimest aset laudas. Heinad olid head pehmed, seal oli hea mängida. Seal käis niisugune möll ja see oli tõesti tore.
Inimesed tahtsid minna jõuludeks maale. Minu isa oli linnamees algusest peale, aga ema oli talulaps, jõuluks alati ikka tahtsime maale vanaisa-vanaema juurde. Juba see sõit sinna kitsarööpmelisel raudteel... Kui kohale jõudsime, vanaisa oli reega vastas meil, panime selle lastekoorma peale ja siis see sõit sinna, kelluke tilisemas, oli nii tore. Kui läksime maantee kaudu, oli see 15-16 kilomeetrit külla, kus nende talu oli, Võhma ja Põltsamaa vahel. Aga kui oli lumi maas, läksime metsateed mööda. Alati, kui selles laulus „Põhjamaa, mu sünnimaa...“ tuleb koht „...vaiksed taliteed...“, mul tuleb meelde, kuidas jõululaupäeval sõitsime Võhma raudteejaamast koju. See oli omaette elamus.
Esimene jõulupüha oli kodus, teisel jõulupühal käidi külas. Nooremad läksid simmanile. Linnas oli kõik teisiti – ehkki kõik oli olemas, aga heintes möllamine ja saanisõidud jäid olemata.
Suved olime ka alati maal vanaema-vanaisa juures ja nad ei lubanud meil niisama logeleda.“

ABIELUETTEPANEK
TEHTI VANAEMA EES
Anna-Maria: „Pärast seda, kui abiellusin, olen olnud jõulude aegu kordamööda ühel aastal oma vanemate juures, teisel aastal mehe vanemate juures Hiiumaal. Seal on ehtsad talujõulud, kui paks lumevaip on maas. Käime kirikus, küpsetame piparkooke ning muid pühade maiuseid ja toome ise kuuse metsast.“
Annely: „Mis kuupäeval sulle abielu-ettepanek tehti?“
Anna-Maria: „Mina kihlusingi jõululaupäeval. Sellest saab nüüd viis aastat. Vanaema oli tunnistajaks ja ema-isa ka.“
Vanaema: „Ervin oli nii pabinas.“
Anna-Maria: „Ta oli, jah, parajalt närvis, et võttis enne julgustuseks ja pärast rahustuseks hundijalavett. Kuid kõik oli muidugi tal läbi mõeldud ja ettekavatsetud. Mina avasin kuuse alt leitud kingipakke ega oodanud midagi säärast – Ervin pole just meister pakkimises ning kortsus paberituutust poleks küll osanud kihlasõrmust oodata. Kui aga ehtekarpi veidi paotasin, siis oli kõik edasi nagu Ameerika filmis – Ervin laskus ühe põlve peale ja minul valgusid silmad rõõmupisaraid täis. See on ikka nii eriline, kui sa ei oota seda, kuigi südames oled valmis. Ja see juhtus vaid kaks ja pool kuud pärast tutvust. Ikka väga kiiresti.“
Annely: „Aga õige valik...“
Anna-Maria: „Jah, olen kindel selles.“
Annely: „Kõlab imekaunilt, aga ega ju üleöö džentelmeniks saada. Ma ikka vahel püüan ka oma pojale Mardile selgitada, kuidas üks tõeline mees käituda võiks. Näiteks selle lihtsa tõe, et õige kompliment õiges kohas sulatab iga naise südame, on ta juba liigagi oskuslikult selgeks saanud.“
Anna-Maria: „Viimastel aastatel on kuuse mul ka vanematekoju toonud Ervin, tal on kõige rohkem jaksu. Kui olen Gonsioris, siis meil on isaga traditsioon, et ehime koos jõululaupäeva hommikul kuuse. Meil on igasuguseid ehteid, paneme kokku erinevaid temaatikaid – kord on meil punane jõulupuu, kord kuldne, sekka ka muidugi vanaaegseid reliikviaid ehk kuuseehteid, mil vanust ligi pool sajandit.
Ja siis pean iga kord Soome pealt vaatama jõuluvana kuuma liini, mis sest et olen varsti 31, aga see on nii tore, kuidas väikesed lapsed jõuluimesse usuvad ja kui tähtis jõuluvana nende jaoks on. Samuti vaatan inglaste joonisfilmi „The Snowman“, mis valmis samal aastal, kui mina sündisin, ja tihun nutta, sest et see on minu lapsepõlv.“
KUUSK RIPPUS LAEST ALLA
Annely: „ Meie peame jõule alati Pärnus minu vanemate juures. Mõnus aeg kogu pere, hea söögi ja kinkidega. Ema on kasvanud suures peres ja tal on lapsepõlvest Tõhelas Alu külas lõputult värvikaid lugusid rääkida. Kuidas siis elati, lauldi, pilli mängiti ja kõik olid alati heas tujus. Kui tööd rabati, siis tublisti ja kui pidu peeti, siis korralikult. Vanaisa Hermann oli mul paras napsu-, nalja- ja pillimees, eks siis tuli ka igasugu asju ette. Näib, et toona tunti üksteisest ja koosolemisest palju rõõmu. Samas jälle tõusevad pereõnn ja head suhted lähedastega tänapäevalgi aina enam hinda, sest see on ainus tõeliselt väärtuslik varandus meie hullumeelses maailmas.
Kõige ilusamad jõulumälestused on aastatest, kui olin ise väike ning uue lainena ajast, mil mul endal lapsed pisikesed olid. Kuna Miina oli meil väga aktiivne ja korjas kõik vidinad ehitud kuuse küljest ära, pani isa jõulupuu tippupidi lakke rippu. Nii on see jäänud tänaseni. Väidetavalt olevat vanasti nii tehtudki, just laste ja loomade pärast.
Meil on selline vahva suguvõsa, et kui tuleb jõuluvana, kõigil on salm, laul, naljalugu, tants või muu vigur ette näidata – näiteks ka turiseis ajab asja ära, kui ikka üldse sõna suust ei saa.“
Vanaema: „Anna-Marial käis lihavõtete aegu ka jänku. Ja kui viimane kord käis jänku, mäletad, oli väike kiri? Et enne sa minust ei kuule, kui tulevad järgmised lihavõtted. Laps muidu muudkui ootab.“
Anna-Maria: „Mulle anti võimalus olla pikalt laps, ja olen õnnelik selle üle. Ma ikka väga kaua uskusin jõuluvana. See, kuidas ma päkapikkudest teada sain... Kui isa tuli meie eelmise koera Bettyga mulle soki sisse panema kinki, siis nad pimedas koperdasid teineteise otsa, isa kukkus praktiliselt risti üle voodi... Siis oli täitsa selge, kuigi mul enne juba olid omad kahtlused. Nad tõid sel korral mulle kümme krooni See oli suur raha – krooniaja algus. See oli armas, vanemad ikkagi nii pingutasid, et hoida jõulumaagiat võimalikult kaua.
Jõuluvana käis mul ka nii, et alati oli isal autoga midagi või oli koer vaja välja viia. Ja siis oli uksekell. Ja isa oli kogu aeg kadunud kuskile. Vanaisa tegi ka meile jõuluvana, ja kuna ta oli ooperilaulja ja näitleja, ta tegi ikka nii ehedalt, et ma täitsa nutsin hirmust.“
Vanaema: (Naerab.) „Jah, vanaisa ei olnud kingituste jagamise ajal kunagi kodus, sest tal oli teatris proov.
Ma kord küsisin Anna-Maria käest, kui ta oli tüdruk, et kas ta usub jõuluvana. Ta siis nii armsasti ütles, et tean küll, et teda ei ole, aga mulle see nii meeldib, las ta käib.“
Annely: „Jah, meil oli täpselt sama. Minu ema on – päris koomiline seda öeldagi – tegelikult jõuluvana Joonatan. Ühtlasi on ta juuksur, mis andis alati hea ettekäände jõulumehe tuleku ajaks tööle minna. Tavaliselt juhtus nii, et pühal jõuluõhtul emale ootamatult helistati ja ta tõttas naabrinaisele soengut tegema, ja kui ükskord tagasi jõudis, oli jõuluvana just ära käinud.“
PERE KOGUNEB SIRJE ELUTOAS
Väikesed poisid, kes on jõulumaiustest kõhud täis saanud, keeravad muusikanupu põhja. Üürgab ABBAt. „Mis nüüd – läheb õdusaks peoks?“ pärib Sirje poistelt naeruga.
Jõulude aegu on pere ikka Sirje juures Nõmme maja avaras elutoas koos käinud, ka kõik vanaisad-vanaemad. Seltskonda on väisanud alati ka jõuluvana, kellele on tulnud kingituse lunastamiseks salmi lugeda või laulda.
„Vanad laua taga alati rääkisid oma elust lugusid ja neid oli hästi tore kuulata. Mu lapsed on neid jutte ka lindistanud, võib-olla saab need endisaegsed lood kunagi raamatussegi köita. Näiteks kuidas minu ämm, kes lahkus meie hulgast sel sügisel, õppis kodumajanduskoolis...“ alustab Sirje meenutust. Hiljem käis naine veel kaks ülikooli läbi, aga sõja eel, 14-15aastasena pandi tema kui vallavanema tütar kodumajanduskooli praktilisi oskusi omandama. Seal olla direktriss käinud  hommikuti valge taskurätiga voodialuseid kontrollimas, et ühtegi tolmukübet ei oleks. „See oli kõrges aus kool – neil käis külas ka president Kontantin Päts, kellel ta sai kätt suruda.”
    Sõjategevuse laienemise järel juhtus aga üleöö, et kool pandi kinni ja õpilastele öeldi, et neil tuleb koju minna. Õpilased nutsid. Tüdrukul ei olnud raha, nii et ta hakkas astuma jalgsi Pärnumaale. Omadega läbi, viimseni väsinud, jõudis ta poe ette, kus oli parasjagu külamees hobusega, ja et suund klappis, sai tüdruk hobuvankrile küüti. Mees oli ostnud poest leiba ja murdis ka tüdrukule tüki. Veel aastakümneid hiljem oli naine meenutanud, kui hästi too suutäis maitses. Koju jõudnud, olid ta ema ja vend juba küüditamise eest metsa läinud. Teenijatüdruk oli ainsana kodus, võttis ta vastu, andis süüa, pani magama. Sirje märgib: „See punaste poolel olnud teenijatüdruk päästis pere ka küüditamisest. Kui oli otsustav hetk, siis teenija ütles, et see oli pere, kus teenijad sõid pererahva lauas, seda peret ei saada. Ja ei saadetudki külmale maale.“
PÕLVKONNAD
KASVAGU KOKKU
Annely: „ See on ikka imetlusväärne, kui põlvkondadel on pidev kontakt, omavahel räägitakse. Ema helistab mulle absoluutselt igal õhtul. Vahel lapsed võtavad telefonitoru, lähevad sellega kuskile, teevad oma asju edasi... vanaema räägib, ja kui vaikust on juba pikalt, küsib: „Uuu, kus te olete?“ See on aga ikka nii tore, et ta helistab. See on omamoodi koomiline, aga samas südantsoojendav ja oluline. Suguvõsa energia ja vägi on võimas ja seda ei maksaks alahinnata. Mõtlen, et pere ja lähedased on justkui ahjuks, mis maja soojaks kütab. Aga tänapäeval on majad tihti külmad, sest isad ja emad teevad karjääri, vanavanemad on kaugel ja üksi ning lapsed tšillivad ei-tea-kus, sest keegi ei taha kütmata kodus olla. Eks nüüd, mil jõulud on ukse ees, ole hea võimalus hinge tõmmata, oma elukorraldusele pilk heita ja kodusoojus tuppa tuua.
Kõik on päri – pere on parim väärtus. Tuleb veel rohkem koos käia.