Talvega seostuvad meil kõigil pöörased mälestused ja ootamatused. Nüüd, taas talve saabudes meenub meile nii mõndagi oma lapsepõlve talvedest ning juhtumustest, kui ikka ja jälle saabus kauaoodatud talv ootamatult.  

Oma lõbusatest seiklustest ja mälestustest seoses talvega räägivab Ženja Fokin.

“Lapsest saadik on mul seoses talvega ausalt öeldes väikene trauma ja siiani talvel lapsi nähes meenub see mulle ikka ja jälle. Ma olen 1985. aastal sündinuna selle aja eksemplar, kus suures nõukaaja defitsiidis oli talvel riidesse panek kui ettevõtmine omaette. Selge oli see, et talved olid külmad, ja nii võttis igapäevane riietumine higipulli otsaette, nii mul kui minu vanematel. Kõige selle tulemuseks oli aga turvaliselt pakitud muumia. Lasteaialapsena õues raudkelguga mäkke minnes – täna see enam nii mägi ei tundu, pigem lihtsalt küngas lasteaia kõrval – oli riidesse panek kui piinarikas rituaal, mis kordus ja kordus, aga lunastust ei tulnud.

Number üks olid jubedad, konkreetselt hammustavad villased karupüksid, millele tulid peale veel kilekad ehk õuepüksid. Eks ikka selleks, et muidu saavad alusriided märjaks. Number kaks – jänesenahast kasukas, mida kandes kadus igasugune uudishimu ja vajadus seljataha või kõrvale vaadata. Siinkohal ei saa kindlasti unustada salli, mille ema alati, hambad ristis, kasukakrae peale tõmbas. Hapnikuhulk ja vaateväli olid selle süsteemiga kindlalt piiratud. Edaspidi oli sellise vägiteo, nagu seda on selja taha vaatamine, tegemiseks tarvis kogu kehaga pöörata. Unustada ei saa vanaema kootud põtradega mütsi, mis pani otsaesise sügelema, ja kahte paari villaseid kindaid, mis kelgumäelt koju jõudes olid taskus sulanud lumepuradest märjad ja vettinud. Lisaks paksud saapad ja villased sokid. Viimaste nägemine kodus tegi alati nalja, sest säärte külge olid kinnitunud justkui lumest viinamarjad. No piltlikult öeldes olin ma kõik talved lapsepõlves üks meeletu kubujuss. Tänu suurele hordile riietele oli kukkumine eriti pehme, mistõttu sai jalad alla, seda küll mõningase rahmeldamisega, ja taas mäkke, ilma erilise valu ja pillimiseta. Riidesse panekut, mis tundus justkui igavik pikk, saatsid aga alati ema ohked. Täna tundub see toona näiv lõputu õudus lausa sürreaalselt naljakas.”