10 ausat arvamust: "Tujurikkujat" peab vaatama kaine peaga

Tänavune tele-aastavahetus tekitas vaatajates väga vastakaid arvamusi: küll saadeti sõimusõnu ja aplodeeriti kanalite programmidele tervikuna, küll kiruti ja kiideti naljade sisu ja taset. Delfi lugejate seas läbi viidud küsitlusest selgus, et enam kui 80% vastanutest pidas parimaks aastavahetajaks ETV-d. Kõige vähem hooliti aga TV3 aastavahetusprogrammist.

Publik valis aastavahetusprogrammide uudiste kommentaariumis välja mõned teravamad, asjalikumad ja mitte kõige asjalikumad arvamused, mis annavad kõige parema pildi sellest, milliseid tundeid-mõtteid aastavahetussaated vaatajates tekitasid. Kommentaarid on avaldatud muutmata kujul. 

arvamus
TV3 pealt ei tulnud jah sellel aastal mitte midagi mõistlikku, vaatasin vaid paariks hetkeks võibolla seda kanalit. Mulle meeldis kõige rohkem Kanal2 kava koos Reporteri aastavahetusega. Reporteri saatejuhid olid igati rõõmsatujulised ja oskasid rahvast lõbustada. Samuti meeldisid Kanal2-st veel Meie aasta Siberis, Kaks kanget ja eelnevaid aastavahetusi kajastav saade. ETV oli ka üsna normaalne. ETV aastavahetust juhtisid küll minu arvates veidi ebasobilikud saatejuhid, aga ETV-s oli ka häid saateid nagu Tujurikkuja, Edekabel ja ka kontserdid olid head (näiteks Põhja-Tallinna oma).

Kui igal aastal tugeva järellainetuse tekitav "Tujurikkuja" suutis enesestmõistetavalt palju kiidusõnu koguda, siis paljude meelest polnud tänavused sketšid üldsegi nii head kui varasemalt:

don
Üks kord head saadet teha tuleb tihtipeale välja, kaks-kolm-neli korda on hoopis raskem. See aasta polnud ei tempot, häid ideid oli vähevõitu ja miks need sketsid nii pikad pidid olema? Hea mõte oleks neil tegijatel veidi puhata ja jõudu koguda. Paraku oli Norman oluliselt vaimukam.

Minu viis senti
Paraku on nii, et kelles Normanni naljad vaimustust tekitavad, pole lihtsalt sellel tasemel, et Tujurikkujat mõista. Avandi ja Sepp teevad midagi paremat kui tühine näoväänamine, ennemuistsete paskvillide kordused ja tort-näkku totrused. Tujurikkujatega tuleb kaasa mõelda, seoseid otsida ning tihti ka enese üle naerda, kuid selleks pole kahjuks enamus enam võimeline. Ka Baskinit kurvastas, et paljud naerjad ei saanud tema esituste puhul arugi, et just nende üle nalja tehti. Publik nõuab ju "mehed-maksavad-milleks-meile-hinnad" lollusi, mitte seda, mis minimaalsetki ajumahtu nõuab. Metsa asemel on üks puu, aia asemel on mingi auk ja taeva asemel on sõrm, mis ülespoole osutab. Laiemat pilti justkui enam ei eksisteerikski. Aga elu on selline, ja just selliseid intellektiimitatsioone Tujurikkuja naeruvääristabki. Kurb, kui mandunud me oleme.

"Tujurikkuja" parimaks sketšiks hinnatud "Onu Heino" klipp tekitas paljudes vaatajates võõristust ja pahameelt labase keelekasutuse pärast (lapsed ju vaatavad ka!), paljude meelest aga oli kogu seeria lihtsalt masendav, lohisev ja nõrk. Siiski leidus rohkem neid, kes Sepa-Avandi huumorit kõrgelt hindasid ning koguni korduvalt ülevaatamise vääriliseks pidasid...ning seda just selgete meeltega.

tere
Naljakas, kuidas need "Tujurikkuja" ülistajad arvavad, et nemad on millegi poolest targemad ja intelligentsemad, et saavad nende "naljadest" aru. Kuidas te üldse seostate intelligentsi "Tujurikkujast" arusaamisega? Võibolla teie jaoks on see ainuke õhtu aastas, kui viinapitsi taga teile meie rahva probleeme meelde tuletatakse ja vaatate, et "Oh, see olen ju mina, Onu Heino, haha." või "See olen ju mina sealt klubist, panen pidu ja kurdan kui halb on siin elada."
Tõenäoliselt te selle peale ei tule, et jutt teist endist käib. Kui TUJURIKKUJA teeb teil meeleolu lõbusaks, siis sellega on ju kõik tõestatud - kas saite "naljast" aru või mitte 

nonii
mind hämmastab, et avandi ja sepa puhul on mingi tätte fenomen tekkinud. nüüd räägitakse, et siin on mingi peidetud sõnum ja ainult väga erudeeritud inimesed saavad asjale pihta. no kuulge, kui asi lohiseb, siis ei pea soga hakkama ajama. sõnum sees, kuid 10 minutit ühte klippi jaurata, et äkki "loll" ka saab aru. aga kui sõnumit nõnda presenteerida, siis asi ongi lollidele. kui poolt tundi saadet täis saada ei õnnestu, siis tehke 10 minutit, aga see eest teravat. kvaliteet kvantiteedi asemel. õnne 13 oli hea, aga pikk. jumala teema ajas haigutama. räpi sõnadele kahjuks ei saanud keskenduda (aasta lõpp, inimesed karjuvad). oleks võinud subtiitrid all olla, et sõnumit tabada. heino teema jällegi pikk ja lohisev

Mammi maalt
Tujurikkujat peab vaatama kaine peaga ja kuulama hoolega siis saab pihta. Aga kes lihtsalt naerda tahab, vaadaku midagi muud.

Labane?
No kuule, see on ju must huumor, mis labasuse pihta sihitud. Onu Heinosid on näiteks igas kogukonnas. Arutasime omavahel, et huvitav, kas nad ennast ka selles loos ära tunnevad... Kardan, et siiski mitte. Nali, mis on labasuse pihta sihitud, ei saa mitte kunagi olla labane. Sa vaata kaine peaga uuesti üle - ehk tunned ennastki ära!

Alati ei lokka kommentaarumides ka vaid negativism, vaid sekka satub ka arvamusi, mis olukorrale hoopis laiema pilguga innustavad vaatama:

ma
Kui naljadest aru ei saa, siis vaadake näitlejatööd, sest see on ju alati suurepärane.

Nagu ikka, leidus neid, kes igatsesid vanu häid aegu, tundsid puudust Urmas Otist ja estraadist...

Muri-Mensch
Lapsena mäletan, et nääriprogramm oli alati naljakas kui vanad estraadistaarid tegid stand-upi ja siis Kersna oma HTVga ning Vaarik-Kangur. Isegi see 90ndate Aisakoll oli hea. Aga enam ei osata nalja teha, see Tujurikkuja on omaaegsete aastalõpu saadete hale vari. Sellest ongi kurb. Ja mida selles halba on, kui ma eelistan seetõttu vaadata huumorit mujalt, kus seda veel osatakse teha?! Pole vaja kolkapatriotismi.

... kui ka neid, kes Eesti telekanalites sügavalt pettunud olid ning hoopiski idanaabrite kanalite peale lülitusid.

Kurbus
Vaatasin eile vene kanalilt goluboi ogonjokki ja täna vaadates neid sketše pean tõdema, et ei kahetse valikut. Aastast aastasse püütakse vana-aasta õhtul eesti kanalites naljasaadet teha ja nagu ikka vaatab nalja asemel vastu kurbus. Lõpetage ükskord see ära. Kui annet ei ole, siis ei maksa ka punnitada. Tehke mingi kerge muusikasaade ja sekka rääkige kasvõi anekdoote. Aga sellised ponnistused panevad ainult tegijatele kaasa tundma nende raskes saatuses..