Arvustus: "Puhastuse" film on nii klišeederohke, et seda on piinlik vaadata

Eile esilinastus Sofi Oksaneni romaani "Puhastus" ainetel valminud mängufilm. Kauaoodatud film osutus aga ühe esilinastusel viibinu jaoks liiga lihtsaks. "Kohati on mulje, et inimestele endale mõtlemiseks ja otsimiseks pole soovitud ruumi jätta. Lihtsustatud nägemus ja traagelniidid võivad nõudlikumale lugejale vastu hakata," leiab filmi näinud eestlane.

Filmi näinud vaataja arvab: Oksaneni pikalt oodatud film osutus väga vägivaldseks ja niivõrd klišeederohkeks, et kohati oli lausa piinlik vaadata. Kõik tegelaskujud olid rafineerimata ja isikupäraste detailideta. Olid võetud lihtsalt tüpaažid, kes andsid tooni 1940ndatel ja tänapäeval. Kõik oli tehtud väga lihtsaks ning ühel hetkel oli iga tegelase järgmine samm ja fraas etteaimatav. Samas on Eesti kirjanikud läbi aastate palju detailirohkemalt kirjeldanud analoogseid tegelasi ning ka Eesti filmides on sarnased persoonid, dialoogid ning üldistused üllatavamad ning tõenäoliselt ka tõetruumad.

Enne filmi ütles üks produtsentidest Maria Avdjuško hoiatavalt, et "Puhatuses" on väga palju vägivalda, et rääkida ja näidata meie ajalugu ausalt ning ilustamata. Ja vägivalda ja seksi on filmis palju. Isegi põhjendamatult, mistõttu võivad need stseenid küll edasi anda Nõukogude režiimi ideoloogiat ja käekirja, kuid tapavad filmi atmosfääri. Kui see film peaks olema koolides kohustuslik, siis vägivallastseenid tapavad sõnumi.

Aga sõnum ise on lihvitud lihtsaks ja lugu, mis peaks olema iga teose alus, on läbinähtav. Kohati on mulje, et inimestele endale mõtlemiseks ja otsimiseks pole soovitud ruumi jätta. Lihtsustatud nägemus ja traagelniidid võivad nõudlikumale lugejale vastu hakata.

Küllap saab Soomes filmist suurem hitt kui Eestis, sest Eestis on samasugused lood juba ära räägitud ja näidatud. Aga natuke täiskasvanulikumalt.