“Väga äge festivalifilm. Suurepärased osatäitjad, hea režissöör, produtsendid – kõik toimib! Ja ülikõva oli ikka ju see, noh, Kivirähk ju! See Õuna Endel on lihtsalt nii värvikas tüpaaž, see on mu lemmikkandelane üldse. See, kes ropendab ja siis läheb kätega kallale kõigile,” kiitis ajakirjanikutaustaga filmiekspert ning Cinamon Holdingu kommertsdirektor Toomas ja rõõmustas, et filmi just meie kandi suurimal, hiiglaslikul IMAXi ekraanil näha õnnestus – just kuna film on mustvalge. “Ta puges võibolla naha vahele isegi rohkem seetõttu.”

Teleprodutsendist Triin nautis enim filmi visuaalset poolt: “Mulle meeldis kunstnikutöö ja Jaanus Vahtra kostüümid. Suurepärane grimmitöö, suurepärane casting.”

Millal lugesite "Rehepappi"?

Tuleb välja, et Luhatsitel on “Rehepapi” raamatuga vägagi lähedane suhe. “Meil on “Rehepapi lugemisega” niimoodi, et see on üks nendest raamatutest, mida võtame ikka aegajalt, ma arvan, iga novembrikuu välja. Vahel isegi tihemini. Seda on hea lahti võtta ü kskõik millisest kohast ja ikka on naljakas,” sõnab ta. Toomas märgib, et see on võrreldav legendaarsete “Švejki” juttudega. “Jah, täpselt nagu “Švejk”! Meil on selline tava, et me õhtuti loeme. Õigemini, Tom loeb ette meile kodus, Et meil on lapsel ka vist “Rehepapp” peas juba, “Švejk” küll on. Need on ikka unustamatud tsitaadid seal,” lisab Triin. “Aga film oli vinge, jah. Äge!” tõdeb Toomas. “Kahju, et otsa sai!” nendib Triin otsa. “Mind väga huvitaks, mis meie laps arvaks sellest filmist,” mõtiskleb Triin. “Talle kindlasti väga meeldiks,” usub Toomas.

Triinu hinnangul oleks mõned stseenid võinud ehk olla pikemalt välja mängitud, nagu raamatus. Toomas aga ütleb raamatut ja filmi kõrvutades, et viimane on kindlasti tumedam – on ju raamat puhta huumorit triiki täis. Nagu Luhatsid enne intervjuud isekeskis olevat arutanud, siis hea meelega kuulaksid nad mõlemad sellise inimese muljeid, kes pole raamatut üldse lugenud. “Korra arutasime, et näiteks välismaalased, kes pole “Rahepapi” taustsüsteemi, et kuidas see nende jaoks töötab? Aga poolakad olid ju kaastootjad, ju siis neile pidi ikka mängima, muidu nad poleks produtsendikski tulnud üldse,” usub Toomas. “Sellepärast võttiski nii palju aega selle filmi tootmine,” naljatab Triin ja avaldab tänutunnet, et film ikkagi lõpuks valmis sai.

Toomas tunnistab, et tundis linateose pärast alguses muret – mis nüüd saab, minnakse sisuliselt tema rahvuseepose kallale (nagu sõnab Triin naerdes vahele). “Aga see film sai väga hea!” tõi esilinastus Toomasele kergendustunde. “Ta ei ole kindlasti massi- või laiatarbekaup, aga festivalifilmiks, ma arvan, suurepäeane.” Toomas kiidab, kuidas Sarnet olevat jube täpselt tabanud seda, et just siis, kui hakkab tekkima see tunne, et kas nüüd jääb seima või hakkab lohisema, siis tuleb nali ja lugu läheb n-ö uuesti käima.

Spoilerid ehk millised olid stseenid, mis läksid hinge?

Abikaasade mõlema sümpaatia kuulus filmis Taavi Eelmaa karakterile: Toomasele koht, kus ta ütles, mis saia sees on ("See on sitt!") ning Triinule meestevaheline dialoog, kus teemaks oli muistne Lembitu ja kuidas kõik, mis sakste majas, tegelikult eestlastele kuulub – paruni aluspüksteni välja.

Erilisi emotsioone tekitas Toomases ka hingedepäeva puhul maa peale naasnud surnud. "Minule see mõjus kuidagi väga kananahka tekitavalt. Muidu see eestlaste maailm oli selline must ja räpane, aga see oli ilus." Triin lisab lemmikute filmihetkede nimistusse eategelase upppumise ja matuserongide stseenid. "Tahaks uuesti vaadata ja neid detaile jälgida. Ilu oli kõvasti. Sarnet oli palju vaeva ninud nende veekujundite ja sümbolismidega," lisas triin.

"Klassika, noh. Sellest tuleb klassika," usub Toomas.

Režissöör Rainer Sarneti loomingu osas on mõlemal suured ootused. Nagu Toomas ütleb, siis Sarnet on "iseenda mõõt": "Ja nii kõrgel pole ta varem olnud. Väga huvitav, mis see järgmine samm saab olema."

"Mulle meeldis väga "Idioot", olles ka Dostojevskit lugenud. Aga Kivirähk on kuidagi oma, ta tuleb sinu oma maailma sisse," arvab Triin.

Kuis on aga lood Oscari-lootustega?

"Mulle abikaasa just enne filmi algust ütles, et vaata nüüd, see on see film, millega eestlased Oscari võiksid võita!" sõnab Triin seepeale.

"No räägitakse jah, et kui üldse midagi, siis äkki siit. Aga olles nüüd selline realist, siis Oscareid jagatakse umbes kuu aja pärast ja nendele me ei jõua. Järgmisteks on aga palju filme peale tulnud. Vastiku realistina märgin, et kahjuks mängib ajafaktor meie kahjuks," kõlab Toomase pessimistlik prognoos.

Triin on seevastu optimist: "No mine sa tea, tegelikult! Nüüd ta hakkab alles festivalidel käima. Kui see välispromo ka hakkab toimuma ja..."

"Kui keegi Eestist võidab Oscari, siis see võiks olla küll üks Kissa (produtsent Katrin Kissa – toim.) produktsioon," hoiab Toomas siiski pöialt.