Dome Karukoski neljas mängufilm on komöödia otse polaarjoone tagant. Janne (Jussi Vatanen) saab naiselt viiskümmend eurot uue digiboksi jaoks, et õhtul "Titanicut" vaadata". Baari põigates kohtab ta sõpru ja raha kaob nagu mutiauku. Kodus ootab ultimaatum: kui järgmise päeva hommikuks kodus digiboksi pole, kolib Inari välja ja jutul lõpp. Poistel ei jää muud üle, kui tuunitud Sierra garaažist välja lükata ning läbi Lapimaa öö Rovaniemi poole kihutada.

TT: Miks toimub filmi tegevus Lapimaal?
DK: Sealsetesse inimestesse on juba ajalooliselt saamatus ja allasurutus sisse kodeeritud. Alates sellest, et sakslased põletasid 1945. aastal Lapimaa maha. Lisaks on seal suur tööpuudus. Ka visuaalselt on see väga üksildane koht.

TT: Kas Lapimaalt kohapealt filmi tegemiseks ka toetust anti?
DK: Raha Lapimaal ei ole, aga inimesed on väga innukad, sest neil pole midagi teha. Helsingi ja ilmselt ka Tallinna inimesed virisevad, kui filmivõtted nende rutiini rikuvad, aga Lapimaal on kõik väga positiivsed - jah, muidugi pange see tänav kinni, ma sõidan ringiga.

TT: Filmi tegevus toimub talvel, kui Lapimaal on pime polaarpäev. Kas filmimine oli keeruline?
DK: Me tegelikult filmisime päeval ja muutsime selle ööks, aga võtted olid hämmastavalt lihtsad võrreldes mõne mu varasema filmiga. Meil vedas, et samal ajal ei vändatud Soomes ühtegi filmi, seega oli võimalus kokku panna parim võttegrupp.

TT: Kas võttegrupis oli ka Lapimaalt pärit inimesi, kes tegelesid dialoogiga? See keel oli lihtsalt imeline.
DK: Meil oli üks näitleja Lapimaalt, kes kohendas teksti ja aitas näitlejaid hääldusega.

TT: Ma olen kuulnud seda keelt räägitavat, aga kirjapanduna paistab see väga imelik. Kuidas näitlejad seda rääkida suutsid ja stsenarist kirjutada?
DK: Stsenaarium oli kirjutatud kirjakeeles. Dialoogiga oli meil töö kolmes etapis: kõigepealt tuli stsenaarium tõlkida lapi murdesse, siis oli näitlejatega harjutamine ja siis võtete ajal hoiti ka veel silm peal, et tekst õigesti kõlaks.

TT: Oled sa filmi näidanud ka Lapimaal? Millised on sealsed reaktsioonid?
DK: Seal on olnud kaks linastust, kus olen publikuga kohtunud. Mõni ütleb, et keel on hea, teine ütleb et ei ole. Isegi nii väikeses kohas kui Kolari räägitakse erinevat moodi. Aga üldiselt leitakse, et tekst on piisavalt hea. Ma olen ise murdekeele üle väga uhke, kuigi näitlejad natuke häbenevad seda. Selle aja ja rahaga, mis meil oli, on saadud nii hea tulemus.

TT: Filmi kõrvalosades oli huvitavaid tegijaid nagu Kari Hietalahti ja Anna-Leena Härkönen. Kuidas juhtus nii, et väga väikestes kõrvalosades on tuntud tegijad, aga peaosas tundmatu?
DK: Mulle soovitati võtta peaosadesse kõik tuntud näitlejad, aga ma tahtsin teisiti. Jussit, keda soovitas rollijaotusfirma, teadsin ma juba varem, aga ta ei tulnud mulle meelde. Mu viimaste filmidega ongi juhtunud nii, et peaosades on tundmatud noored, kes kasvavad filmi tehes kokku.

TT: Liiga tuntud näitlejad ei pruugi olla usutavad. Jasper, tuntud näitleja, kuidas sinu vaatajad suhtuvad sellesse, et sa olid kõrvalosas? Sa olid ju hoopis teistsugune kui sind on harjutud nägema.
JP: Ma olen peaosade kõrval teinud ka väga väikseid rolle, näiteks "Varese" filmides. Mu ainsad peaosad on olnud filmides "Matti" ja "Vinged vennad", kuigi ka viimane oli pigem ansamblifilm. Kuna minu tegelasel oli selles ka armuliin, siis oli ta justkui rohkem peaosas.

TT: Samas olid sa näitlejatest kõige tuntum. Kas see oli abiks ka suurema publikuhulga saavutamisel?
DK: Publiku meelitamiseks oleks olnud kõige mõistlikum võtta peaosadesse samad näitlejad, kes olid mu esimeses filmis "Kaunitar ja kodutu", mis oli Soomes suur hitt. Siis oleks saanud "Polaarjoone sangareid" reklaamida kui filmi "Kaunitari ja kodutu" tegijatelt. Ja kui Jasper oleks olnud peaosas, siis oleks ka see meelitanud rohkem publikut. Ta oligi planeeritud esialgu Janne rolli.

TT: Kui palju tullakse filmi vaatama näitlejate pärast?
DK: Kui on tuntud näitleja, siis on kindlasti rohkem intervjuusid.

JP: Mulle on väga tihti öeldud, et nad on tulnud seda filmi vaatama minu pärast. Aga võib-olla need inimesed ongi just mingid fanaatikud, kes tulevad seda ütlema. Mul on selles mõttes vedanud, et ma olen saanud teha ühe filmi aastas. Mul on olnud võimalus valida ja vastu võtta ainult need rollid, mis meeldivad. Ja siis on vedanud, et kõik need filmid on osutunud väga populaarseteks.

TT: Sa oled ju Soome kõige tulusam näitleja.
JP: Mul on lihtsalt olnud õnn valida rolle ja vedanud, et neist on saanud popid filmid.

T: Mille järgi sind praegu kõige rohkem ära tuntakse? Kas "Polaarjoone sangarid" on tuntust lisanud või teatakse sind rohkem "Matti" filmist või "Varjatud elude" telesarjast?
JP: Baaris tulevad purjus inimesed minuga rääkima ikka "Mattist", "Vingetest vendadest" ja "Varjatud eludest".

TT: On see võimalik, et sind ei tunta selles rollis ära?
JP: See on võimatu, muidugi tuntakse mind ära.

DK: Hiljemalt siis, kui müts peast ära võtta.

JP: Mind tuntakse juba filmi algusmonoloogis hääle järgi ära, sest mul on nii omapärane hääl.

TT: Äsja jõudis ekraanile Varese-sarja uus film ja neid tuleb sel aastal veel. Kui suur on sinu roll? Varasemates "Varese" filmides on sulle vist ots peale tehtud.
JP: Ainult esimeses. "Varese" filmides on mul väike roll ja neid filme teeme 6 osa järjest.

TT: Näha on, et ka need filmid on publiku hulgas menukad. Oled teinud jälle õige valiku.

JP: Jah, ma saan rolle valida. Vahel kaalun mõnd rolli, mis läheb kellelegi teisele, aga üldiselt on mul väga vedanud. 

DK: Ma ei taha küll nina püsti ajada, aga Soomes on tegelikult ainult paar režissööri, kelle nime peale publik kinno tuleb - Aleksi Mäkelä ja Dome Karukoski.