Kaarel Kose meenutab 90ndaid: esimene veri, sõbrad, pidu ja Siim Kallas milfidega Hollywoodi VIP ruumis...

 (33)
"Päevad, mis ajasid segadusse" arvustus!
Ansambel Must Q
Ansambel Must QFoto: /EPL Arhiiv

Triin Ruumeti autorifilm ”Päevad, mis ajasid segadusse” on juba mõnda aega kinodes vaatajaid püüdnud ning tekitanud palju kardinaalselt erinevaid arvamusi — kes heidab ette sisutühjust, kes kiidab ajastutruudust, meisterlikku näitlejatööd ja detailitäpsust…mida aga arvab filmist mees, kelle muusika järgi kogu filmis toimuv tol kümnendil aset leidis? Kaarel Kose käis filmi vaatamas ja läkitas Publikule oma filmiarvustuse, mis paljuski kujunes hoopis isiklikuks 90ndate meenutuseks, mille täielikuks mõistmiseks on vaja tagatausta teada. Edastame selle (peaaegu) muutmata kujul:

Ma siiralt loodan, et 90ndad ei tule iial tagasi. Päriselt. Mul kindlasti on omajagu nostalgiat, kui sellele mõtlen. Keskkool, esimesed ülikoolid, Must Q, reivid, Cop Killa, tuurid koos Kuldse Trio, 2 Quick Starti, Nancy, Noisy Nationi, Blindi, Jami, Code One’i ja no põhimõtteliselt kellega iganes — esimene veri, sõbrad, pidu, pidu, pidu… aga see film pani ohkama. Ma ei jaga ülevoolavat nostalgiat, et me kõik istusime õnnelikud näod peas, longeropurgiga Margus Turu või Aarne Valmise tuuril. Okei, ma olen väga väheseid neist lava eest vaadanud, sest lavataguses hängimine oli uhkem, seda enam, et musa oli … nojah, igaühele oma. Ma ei kuulunud sellesse skeenesse, millest film rääkis — Lõuna-Eesti metsavargad jäid mulle mütoloogiliseks subkultuuriks. Kuigi Viljandis ja ehk ka mõnes muus väikelinnas sai suheldud, aga metsavarastega on ilmselt nagu homoseksuaalidega, nad ei tule sulle kunagi ütlema, et nad seda on. Isegi Nightmanis ei tulnud, ma käisin ekstra nuiamas, et keegi üles tunnistaks. See oli ainult kuulujuttude tasemel. Aga minu jaoks on kuulujutud nagu UFOd — pole ise näinud, ei tea.

Seotud lood:

90ndatel on tegelikult nii mitu palet, et seda suruda ühte filmi ja väita, et see representeerib ajastut, on tänamatu. Film miskipärast meenutas mulle „Tulnukat“, polnud ehk nii naljakas ja oli tunduvalt kvaliteetsemalt teostatud. Tore, et oli vaeva nähtud riietuse ja pisidetailidega ja hea, et Eesti toonane muusika oli kokku korjatud. Aga siin tuleb mängu minu kui pealinlase mälu, kus Kappa dress ja koolidiskol molli saamine oli sügavalt kümnendi alguse värk, Sõnajalgade õitseng pigem 80ndad (noh, mul klassivenna ema vist kuulas, aga isegi eelteismelisena ei kannatanud kõrvad seda välja) ja Code One, Caater ja Anaconda pigem kümnendi lõpupool. Seega kronoloogiline peavalu. Aga noh, mida ma ka mäletan, minu jaoks oli kogu kümnend umbes samasugune kollektsioon üksikuid hetki üleüldises sudus nagu see film. Ma tõesti ei mäleta midagi, kui keegi küsib … aga jah, kui noore Lasna tüübina sai Nõmme kultras peksa, siis Nõmme klubis 386 enam ei saanud. Sama värk Õika meestega Lasnamäel.

Jah, tahtsin ka korraks Kappa dressi ja nahktagi, aga ei saanud kunagi, käisin hoopis MC Hammeri pükstega ja lasin Vanilla Ice’i soengu. Reaalkooli peol mängisin reivikraami „Wordsi“ vahele (kurat, siiamaani on see lugu erakordselt jälk), aga Allan Roosileht või kes iganes teine mängis La Playas, Patareis või Lucky Luke’s 80ndate diskot ja ma olin omast arust suht UG, aga siis läksin Malemajja, kus Tõnso ja Saaremets mängisid (siiamaani üritan ühte Ragga Twinsi remixi tuvastada, mis oli über) ja kuskil kümnendi keskpaiga eel korraldasime ise house'i pidusid Lasnas ja hiljem samad sõbrad Warehouse Groove ja ambientipidusid koos loengutega Botaanikaaias. Aga ikkagi, vastalustanud Raadio 2 diskorina sain sõita igasugused maakohad läbi — jah, kultuur erines. Mulle ei tahetud Paides raha maksta, sest mis kuradi diskor see on, kes lugude vahele midagi ei räägi! Siiamaani ei räägi. Samal ajal Pärnus Cop Killal oli 500 inimest ja sama palju narkokoeri. Aga võimalik, et kaugemates nurkades oli ikka dress ja sahtel tühjaks, ma ei teaks, kuigi olin mõnikord seal. Ma ei mäleta suuremat osa inimestest, kellega suhtlesin ja püüan igale vähegi tuttavamale näole tere öelda, sest tõenäoliselt me kuskil võtsime koos napsu või midagi.

Ja siis veel Must Q, ma parem ei räägi, ilmselt pole ükski bänd nii võimsalt põlenud. Ma olin 20-aastane ja tundsin enda meelest Eestis kõiki, kes tundmist väärt olid — artistid, sportlased, ajakirjanikud, diskorid, kontserdikorraldajad, poliitikud (Siim Kallas milfidega Hollywoodi VIP ruumis— c’mon ma sain ikka juttu ka rääkida), hämarad mehed, musta kütuse ärikad, metsavargad ja narkoärikad kindlasti ka, aga nad ju ei räägi sellest. Kindlasti mõned ilusad tüdrukud (kõik tüdrukud on ilusad) ja tüdruksõbrad, kelle boyfriendid polnud häppid, aga see on hoopis teine jutt. Nojah, siis see koera sünnipäev, stseen, kus Onu Bella oli — vot selliseid üritusi oli ka. Ja selliseid kõhedaid tüüpe, kelle puhul never ei tea, millal ära flipib. Täis peaga sõitmist oli. Võru Folgil oli hip-hop pidu (kõlab hästi ju), vist tookord, kui käisin mängimas ja pärast jäime seltskonnaga hängama — kuni õlled otsa said. Uued sai osta linna servast ja mingil tüübil oli vana Opel Ascona. Sõidu ajal vaatasin puid teeservas ja mainisin, et ma pole kordagi elus vasta puud sõitnud. „Päriselt ka vä, davaiks?“ Järgmisel hetkel olin autoga vasta puud — otse mendijaoskonna ees. Mulle üritati autoga sõitmist kaela määrida (need mendid olid eriti lohhid), kuni tuli õhtu turvamees ja mu välja päästis (siiamaani tänulik).

Aga mis ma filmist arvasin…? See film on vist jupp maad parem, kui sa 90ndatest kolbigi ei tea. Tore ja tänamatu töö. Eriti meeldis Nexuse Merca meeldivalt kompleksivaba roll, jube head näitlejad ja mulle oleks vist eriti meeldinud võtetel osaleda, sest tegemine tundus jupp maad lahedam tulemusest. Mis veel? Hmm… see tüüp, kes on “Naabriplikas” bussijaamas vanameestega, oli seal filmis ka. Huvitav, kuidas ma teda tõsimeelset teadurit mängimas vaataks? Ja no never ever ei oleks see Tartu juuratorudega stseen nii rahulikult lõppenud — mitte iialgi. Natuke usutavust paluks. Aga tuletas meelde, miks ma 90ndaid uuesti ei taha — isegi kui teisti näis, oli siinmail ikka suht ohtlik ja vaene ja kultuuritu. Aga väljamaal oli Nirvana, Pearl Jam, Sepultura, Pantera, Faith No More, Prodigy, Tricky, Ice Cube, Björk … sorry, Anaconda ei olnud lahe.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare